Millega soojustada lame- ja kaldkatuseid?

Ain Alvela
Kaldkatuste puhul peab tuuletõkkeplaadi peale ja katuse aluskatte alla jätma tuulutusvahe, mille suurus sõltub katuse kaldenurgast. | Shutterstock

Teadmisest, et soojal õhul on komme tõusta ülespoole järeldub, et kogu hoone soojapidavus sõltub suuresti sellest, kui tõhusalt on soojakadude eest kindlustatud katus ja katusealune. Katuse soojustus peab tagama kaitse niiskuse, külma ja müra eest.

Katuse ehitamisel ja soojustamisel on kaks lähenemist, mis ehitustehniliselt teineteisest erinevad ning need tulenevad maja arhitektuurist. Sellest, kas hoone on viil- ehk kaldkatusega või lamekatusega ehk nn funk-maja oleneb, millist tehnoloogiat ning milliseid materjale katuse soojustamisel kasutada.

Ei saa öelda, et levinuim, aga Eesti ilmaolusid arvestades meile sobilikum on majale ehitada viilkatus. Ennekõike sellepärast, et kõik, mis taevast alla sajab, ja erineva konsistentsiga sademeid meil aastaringselt jagub, langeb mööda kaldpinda ka maha.
Vesi kipub madalamatesse kohtadesse kogunema, seal ta võib püsida lombina päevi, sinna võib ta ka külmuda, üles sulada ja uuesti külmuda, tekkivad koormused ning kõik see lõhub materjali, mille peal see protsess toimub. Sellepärast tuleb lamekatuste ehitamisel kasutada koormust taluvaid materjale. 
 


Kaldkatusega on vähem probleeme


Kaldkatusele üldjuhul midagi koguneda ei saa, mistõttu on ekspluatatsioonis kaldkatusega vähem probleeme ja väiksemad vead ei tekita veel kapitaalseid lekkeid. Millise kattega viilkatus on, kas kasutatakse profiilplekki, katusekivi, laastu või mingit muud katet, on rohkem maitseasi ja soojapidavust eriti ei mõjuta.

Eraldi võtteid tuleb kasutada vahelagede puhul, siis kui viilkatusega maja katusealust ruumi ehk nn poolkorrust kasutatakse elamiseks. Sellisel juhul vajab ka katus ise põhjalikku soojustust.

Aga olgu nii- või teistpidi, hästi sooja võivad hoida mõlemat tüüpi katused, peaasi, et soojustus oleks piisav ning õigesti paigaldatud. Vastasel juhul haihtub soojus majast ikkagi, sõltumata sellest, kas katus on lame või kaldu. Kusjuures soojustuse paigaldamise juures tasub alati tähele panna, et soojustamisel ja selle juures kasutatavatel materjalidel on oluline roll täita hoone tulekaitses ja tulepüsivuses.

 

Lamekatuse ülesanne on koormust taluda

 

ASi Paroc ehituslike soojustusmaterjalide insener Jüri Vähi on seda meelt, et katuse korrasolek, sh soojustus on tähtsaim garantii mitte ainult soojapidavusele, vaid terve hoone püsimisele. Ja oma maja ehitamisele tasub tähelepanu pöörata ennekõike sellest vaatepunktist, et inimestel oleks seal mugav elada. Alati pole siinjuures ka hind määrav, sest mida aeg edasi, seda enam saab määravaks mugavus ja ehitise murevaba kestvus.

Esmatähtis on, et lamekatuse hüdroisolatsioon ja sõlmed peavad välistama sademevee, lume ja sulamisvee sattumise konstruktsoonidesse ja ruumidesse.
Vähi hindab, et katuste ehitamisel ja nende kestvuse juures on kõige määravamaks töötegemise kvaliteet, et väljastpoolt ründav niiskus saaks kindlalt elimineeritud. Kusjuures väiksemgi viga võib põhjustada lekkeid, aga need võivad teinekord ilmneda alles aastaid pärast ehitamist. Ja loomulikult põhjustavad sellised lohakast tööst tekkinud vead palju ebamugavusi maja elanikele ning üksjagu lisatööd ja kulutusi.

„Lamekatuste puhul on oluline, et katuse välispinnas kasutataks vetthülgavaid materjale. Väikemajade puhul ehitatakse lamekatused reeglina betoonplaadile. Selle peale laotatakse aurutõke ning selle peale soojustusmaterjal. Mina soovitan kasutada vajalikus paksuses kivivilla – alumisse kihti veidi väiksema survetaluvusega vill umbes 300 mm paksuse kihina, pealmisse juba suurema koormustaluvusega materjal 20–30 mm paksuselt.
Nende peale keevitatakse kaks või kolm kihti kummibituumenkatet.” kirjeldab Jüri Vähi protsessi.
Kahte tüüpi kivivilla kasutatakse sellepärast, et ühe koormustaluvus on 30 kPa (3 t/m²), teisel, pealmisel 60 või 80 kPa.
Katusel võib kasutada teisi soojustusmaterjale, näiteks vahtplasti, aga pealmine kiht peaks olema tehtud ikka villaga, sest vahtude peale ei saa midagi keevitada. Ka hoone tulepüsivus tuleb kivivillaga soojustades parem.
Kasutusel on bituumeni asemel ka PVC-katted, aga meie kliimas on otstarbekam siiski kummibituumeni kasutamine, sest see annab suurte temperatuuri kõikumiste puhul rohkem n-ö mängida. Olgu kate milline tahes, ka lamekatused peavad olema ikkagi väikese kaldega vee äravoolukohtade suunas. Katuse kalle peaks olema vähemalt 1%, selle saavutamiseks on erinevaid võimalusi.

 

Iga pragu soojustuses tähendab külmasilda

 

Jüri Vähi sõnul on kõige levinuim vahtplastiliik EPS, mis on graanulitest kokku pressitud ja kujutab endast kõige odavamat ja ilmselt selle tõttu ka enim kasutatavat soojustusmaterjali.

Plastplaat XPS on aga keemilise reaktsiooni tulemusel toodetud kinnise kärgstruktuuriga materjal. XPS on tavalisest EPS-plastistt tugevam, kuigi ka EPS-plastidel on võimalik tänapäeva saavutada üsna arvestatavat koormustaluvust. Pritsitavate vahtude kasutamine lamekatuste puhul on aga Vähi hinnangul problemaatiline.

„Kui paigaldamise käigus tekkib mingi praegu, siis selle täitmisel võib ju vahtu kasutada, aga põhisoojustusena küll mitte,” märgib ta. „Kõige tähtsam tegelikult nii lame- kui kaldkatuse soojustamisel on ikka sisemise aurutõkke korralik paigaldamine, mis välistab ruumidest lähtuva niiskuse sattumise konstruktsioonidesse. Sest nn märgunud soojustus tähendab mitu korda suuremaid soojakadusid.”

Vähi sõnul tähendab iga pragu ja vuuk soojustuses järjekordse külmasilla tekkimist. Ja ka niiskuse pääsemist soojustusse. Kui viimane on juba kord toimunud, siis vee väljasaamine soojustusest on juba üksjagu keeruline kui mitte võimatu.

Ehitatakse ka ventileeritavaid katuseid, kus kasutatakse soonitud katuseplaate või kus soojustuse sees on spetsiaalsed tuulutussooned, et kasutamise käigus tekkida võiv kondensaatvesi ja muu niiskus välja juhtida. Kallete andmiseks võib lamekatuste soojustuses kasutada näiteks kergkruusa või kergsegu, mille abil saab reguleerida ka lamekatuse kallet.

Katuse kandvus on aga eriti oluline, kui selle peal on vajadus käia või tahetakse sinna paigutada paikseid esemeid, näiteks päikesepaneele kandvaid konstruktsioone vmt. Katuseterrasside puhul, kus käimist tuleb ette rohkem ja sagedasemalt, tuleb teha juba hoopis tugevam konstruktsioon, kindlasti ei tohi käia otse bituumenkattel, vaid sellele paigaldatud terrassilaudadel või mõnel muul kattematerjalil.

 

Kaasaegne maja peab olema õhutihe

 

Kivivilla asemel kasutatakse ka teisi soojustusvillasid, näiteks klaasvilla. Kõik need võivad olla nii rullis kui jäigad villad plaatidena ja kui kivivilla tooraineks on spetsiaalne vulkaaniline basaltkivim, siis klaasvilla valmistatakse termilise töötlemisega tavaliselt 80% ulatuses taaskasutatavast klaasist ja 20% ulatuses klaasiliivast.

Üldiselt on nii, et plastid ja vahud sobivad pigem kivi- või betoonehitiste soojustuseks, puitkonstruktsiooniga katuste soojustamiseks tasub ikkagi eelistada mineraalvillasid.

ASi Saint-Gobain Ehitustooted tehniline konsultant Indrek Sniker räägib kõigepealt jääpurikatest kui heast indikaatorist, mis külmal ajal näitab täpselt ära, milline katus on soojustatud, milline mitte. Sest kui läbi katuse voolab toas toodetud soojus välja, paneb see lume sulama, sellest tekkiv vesi valgub mööda katust alla ning sattub selle servas taas külma kätte. Nii kogunevadki soojust välja lekkiva katuse räästaste külge jääpurikad. Ka päike soojendab katusel lund, ent siis niriseb sulavesi üle äära alla või vihmaveerenni ega jäätu purikateks.

Indrek Sniker märgib, et katuse kaudu õhku haihtuva soojuse kogus sõltub muidugi ka katuseakende arvust, aga kui soojustus on ikka hõre, siis võib soojakadu olla katuse kaudu 30–40% kogu soojusenergia kaost.

Tänapäeval ollakse seisukohal, et siseruumide õige õhutus käib sundventilatsiooni abil, kus värske õhk võetakse kunstlikult väljast ja suunatakse ruumi, kasutatud õhk aga pumbatakse välja. Süsteemis võib kasutada ka soojusvahetit, mis väljuva n-ö musta õhu soojusega soojendab üles väljast võetava külma õhu.

„Soojustuse tõhususe juures on oluline, et maja oleks tervenisti õhutihe – nii põrandad, seinad kui katus ning kasutatakse sundventilatsiooni. Akna kaudu võib muidugi ka tuulutada, aga siis peab arvestama, et paratamatult läheb osa kord juba toodetud soojusest lendu,” iseloomustab Sniker. „See on oluline ka hoone energiatõhususe saavutamisel, mistõttu uusehitiste juures, kui soovitakse saavutada näiteks liginullenergia tõhusust, peab sellega eriti arvestama. See, et seinad peavad kindlasti „hingama”, on müüt. Jah, seintest ja katusest peab niiskus välja pääsema, aga asja iva on selles, et vältida üldse niiskuse seina, vahelae või katuse sisse sattumist.”

Tema sõnul on soojustust paigaldades tähtis korraliku aurutõkke paigaldamine soojustusest sissepoole. Just aurutõke tagab ühelt poolt maja õhutiheduse, teisalt takistab see elutegevuse käigus tekkiva niiskuse sattumist soojustusmaterjali sisse ja sealtkaudu juba ehituskonstruktsiooni. Lisaks parandab korralik aurutõke ka näiteks tuuletõkkematerjalis esineda võivad väiksemad vead.

 

Kaldkatusel tuleb tagada piisav tuulutus

 

Kui majal on sarikad ja roovid olemas, siis viilkatuse panekut alustatakse tuuletõkkeplaadi kinnitamisest sarikatele. Seejärel läheb paika aluskate ning kõige peale katusekattematerjal. Nii saab maja n-ö kinni ja siis on juba aega katusealust soojustust paika sättida.

Ideaalolukordi pole ja mingisugune niiskus soojustuse vahele ikkagi poeb. Et see seal eriti puitkonstruktsioonide puhul ei hakkaks mädanikku tekitama, peab kaldkatuste konstruktsiooni, tavaliselt tuuletõkkeplaadi peale ja katuse aluskatte alla jätma tuulutusvahe. Sõltub katuse kaldenurgast, aga üldiselt võiks see olla umbes 70 mm. Kui vahe on liialt ahtake, siis tuulutus lihtsalt ei toimi.

Tuulutusava väljundite ette sokli juures tasub kinnitada metallvõrk, et putukad ja närilised sinna prakku ei saaks ronida. Eriti oluline on korraliku tuulutusvahe olemasolu plekk-kattega katuste puhul, mis on väga õhutihedad. 

Aluskate paigutatakse katuse kattematerjali alla ja see peaks jääma roovide vahele veidi lohku, et kondentsvesi saaks välja nõrguda. Meie kliimasse sobib hästi selline lahendus, kus aluskate on mõlemalt poolt tuulduv.

„Kaldkatuse hea soojapidavuse saavutamiseks on väga oluline kõikide tuuletõkkeplaatide, aluskatte ja muude ühenduste korralik teipimine, et vältida külmasildade teket,” selgitab Sniker.
Kui tuuletõkke materjalina kasutatakse mineraalvillplaati, mida teipida ei saa, siis tuleb kasutada ilmastikukindlat maturaalsilikooni või mastikseid.
Tuuletõkkena võib muidugi kasutada ka kipsplaati, aga sel puudub eraldi sooja isoleerimise võime.
Puitkarkassiga katuste puhul soovitab Indrek Sniker põhisoojustusena kasutada mineraalvilla, plastid ja vahud sobivad tema hinnangul rohkem kivi- või betoonkonstruktsioonide soojustamiseks. Mineraalvill on mittepõlev ja täidab karkassivahesid paremini kui plastplaadid. Ka avatäitevaht võib aja jooksul mõraneda ja luua võimaluse külmasildade tekkimiseks.

 

Külma pööningu soojustamiseks sobib puistevill

 

Põhisoojustuse paksus võiks olla vähemalt 300 mm ja mineraalset kivi- või klaasvilla pannakse tavaliselt kaks kihti, üks sarikate paksuselt nende vahele, teine allapoole. Vastutusrikas osa on aurutõkkemembraani paigaldamine, mis nagu eelpool öeldud, peab maja ümbrikuna katma. Seda ei panda kohe siseviimistluse, näiteks kipsplaadi taha, vaid veidi sissepoole. Oluline on, et aurutõke asuks kogu soojustuse paksuse 1/4 seespoolses osas. Siseviimistlus on Indrek Snikeri soovituse kohaselt mõistlik paigutada metallkarkassile, see on jäigem kui puit ja hoiab laudist või plaati kindlamalt paigal.

Külma pööningu puhul jäetakse katus tavaliselt eraldi soojustamata ning lae soojustamiseks kasutatakse enamasti puistevilla, mis võib olla kas klaas-, kivi- või tselluvill. Viimase erinevus on selles, et kui kivivilla tootmiseks kasutatakse küll kaevandatavat basaltkivimit ja tselluvilla tehakse suuresti vanapaberist, siis esimeses puuduvad sisuliselt orgaanilised ained, tselluvill aga neid sisaldab, mistõttu kahjurite peletamiseks peab tselluvilla ikkagi mingite kemikaalidega immutama.

Kui pööningut ei kasutata elamiseks, on selle soojustamiseks kõige mugavam katta lagi keskmiselt 400 mm paksuselt puistevillaga, mida viiakse oma kohale spetsiaalse puhuriga. Mugavam sellepärast, et näiteks madala kaldega katuste puhul ei pääse muidu igale poole juurdegi.

Sniker räägib, et puistevilla kasutamise puhul tuleb vähemalt 15 cm kõrgusele villa pinnast paigaldada tuulesuunaja, mis juhib räästa alt puhuva tuule katuse harja poole ega luba sel sattuda soojustuse sisse. Villa puistates tuleb selle tase jätta 3–4 cm kavandatust kõrgemaks, sest aja jooksul vill vajub. Ja ka puistevilla alla tuleb paigaldada aurutõke.

Kuna puistevillale astuda ei tohi, tuleb laele vajalikesse kohtadesse rajada käiguteed. Katuseharja all võiks aga asuda tuulutusrest, sest muidu võib sellisel pööningul liigniiskeks minna.

 

Miks ja kuidas soojus majast haihtub?
 

Soojus kandub üle kolmel viisil: soojuskiirguse, konvektsiooni ja soojusjuhtivuse teel. Ligi 2/3 soojusest kandub toast välja soojuskiirguse kaudu.

Arvestuslikult tekitab kõige suuremaid soojakadusid ventilatsioon – 36%, seinte kaudu kaob 18%, uste-akende kaudu 17%, põranda kaudu samuti 17% ja katuse kaudu 12%.

Mida rohkem on ehituses kasutatud klaasi, seda suuremad on soojakaod, seinaga võrreldes väljub klaaspindade kaudu 5–10 korda rohkem soojust.

Et saada ettekujutust, kuidas mõjutab soojustuse kvaliteeti ja niiskuse sattumist soojustusse kasvõi millimeetri suurune auk läbi aurutõkkematerjali, olgu öeldud, et sellise pisikese augu kaudu võib keskmiseselt köetud ja kasutatud eluruumist pääseda läbi vett 360 g/m² kohta aastas. Hoonete renoveerimisel on uue soojustuse paigaldamise juures oluline jälgida, et aurutõke saaks kõikjale ümber maja, eriti kriitilised kohad on vahelagede ja seitne kokkupuutekohad, kuhu kergesti ligi ei pääse ja kuhu jäävate pragude juurde tekivad külmasillad.