Kitsepiima võluvägi. Kitsepiim aitab haigustega võidelda
Mai Maser
Kodutohter
Kitsepiim ületab peaaegu kaks korda lehmapiima aminohappelist koostist niisuguste organismile väärtuslike valkude poolest nagu albumiin ja globuliin. | Shutterstock

Värskel kitsepiimal lõhna ei ole, see tekib alles pärast seismist. Kitsepiim imendub paremini kui lehmapiim ning põhjustab harva allergiat. See sobib nii imikutele, eakatele, haigusest kosujatele, südamehaiguste põdejatele kui ka vähihaigetele.

Meie esivanemad asustasid karjakasvatajatena selle maanurga, kus me praegu elame – mäletsejate piim on olnud aastasadu meile väga oluline toidukraam. Looduslikud tingimused on andnud lehmadele piisavalt toitu ning me oleme harjunud jooma lehmapiima ja sööma sellest valmistatud toite. Seevastu kitsekasvatus ei ole Eestis väga populaarne olnud, kuigi on viimasel ajal üha hoogustunud. Hobuse- ja eeslipiima ei ole siinmail joodud, see on kasutusel lõunapoolsetes maades.

 

Värske kitsepiim halvasti ei lõhna
 

Kitsepiim tekitab paljudes võõristust oma eripärase, nii-öelda kitseliku maitse ja lõhna tõttu. Tegelikult ei ole värskel kitsepiimal lõhna, see tekib alles pärast seismist.

On teada, et lõhna annavad kitsepiimas olevad lühikese ning keskmise ahelapikkusega vabad rasvhapped, mille ühendid on hästi lenduvad. Nendeks on või-, kaprool-, kaprüül- ja kapriinhape. Vabade rasvhapete toimel suureneb piimas rasvade lõhustumine, mille tulemusena tugevneb kitsepiimale iseloomulik lõhn. Lenduvad rasvhapped lähevad ka kitsepiimast valmistatud toodetesse nagu juust, jogurt, või ja muu.

Nii kitse- kui ka lehmapiimast saadav energiahulk on ühesugune: 69–70 kilokalorit. Ka põhiliste toitainete sisaldus on sarnane. Kummaski on rasva umbes 3,5–4,8 protsenti, valgu üldkogus on aga 4,2–4,6 protsenti.

Kuid kitsepiimal on siiski mitu kasulikku toimet, mistõttu tasub seda proovida ja õppida ka armastama.

 

Sobib nii imikutele kui ka eakatele
 

Rasvadest on kitsepiimas ülekaalus küllastunud rasvhapped, vähem on monoküllastumata rasvhappeid ja vähe polüküllastumata rasvhappeid.

Rasvad esinevad kerakeste või kuulikestena. Nende mõõtmed on väikesed, mistõttu imenduvad need kergesti läbi sooleseina. See muudab kitsepiima imikutele ja väikelastele palju paremini omastatavaks, kui seda on lehmapiim. Piim on aga elu alus ja hädavajalik imikute toit.

Kerge toitainete imendumine on oluline kasvamiseks ja arenemiseks, aga ka haigusjärgseks kosumiseks. Seetõttu on kitsepiim toetav ning soovitatav vähihaigetele ja eakatele. Väikese kolesteroolisisalduse tõttu sobib see ka südamehaiguste põdejatele.

 

Aitab suurendada keha kaitsevõimet
 

Märkimisväärne on kitsepiima ja lehmapiima valkude erinevus. Kitsepiim ületab peaaegu kaks korda lehmapiima aminohappelist koostist niisuguste organismile väärtuslike valkude poolest nagu albumiin ja globuliin. Praktikas tähendab see suuremat kaitsevõimet haiguste suhtes ja kiiremat paranemist.

Huvitav on asjaolu, et kitsepiimas puudub valk aglutiniin, mistõttu ei teki seismisel kitsepiima peale koorekihti. Ta on lähedane rinnapiimale ning teda võib anda vastsündinule lahjendamata kujul.

Kitsepiima kaseiin on bioloogiliselt aktiivne ning selle poolest erineb tema struktuur ja koostis lehmapiimast.

Mineraalainetest on kitsepiimas rohkesti kaltsiumi- ja fosforiühendeid, kaaliumi, naatriumi ja magneesiumi.

Mikroelementidest on palju mangaani ja vaske, mõnevõrra vähem rauda.

Kitsepiim sisaldab seleeni ja asendamatuid mikroelemente, mis toetavad immuunsüsteemi.

Rasvlahustuvatest vitamiinidest on kitsepiimas A-, D- ja E-vitamiini.

Vesilahustuvatest on temas erinevaid B-rühma vitamiine ning H-vitamiini.

Kasvav organism vajab kõiki neid aineid nagu ka bioloogiliselt aktiivset kaseiini.

 

Kitsepiim tekitab harva allergiat
 

Kitsepiima oluline tervislik omadus on selle vähene allergeensus – seda saavad juua ka need, kes on lehmapiima suhtes allergilised. Samas on kitsepiimas piimasuhkrut ehk laktoosi pea sama palju kui lehmapiimas, mis tähendab, et laktoositalumatuse korral kitsepiim ei sobi.

Kitsepiima peetakse sobivaks selliste terviseprobleemide korral nagu ärritusköha, bronhiaalastma, angiin, neelu- ja mandlipõletikud ning teised kurguhaigused, mao- ja kaksteistsõrmikuhaavandid, samuti ärevustunne ja närvipinge.

 

Saab kasutada ka välispidi
 

Välispidisel kasutamisel parandab kitsepiim naha elastsust ja pindmist vereringet. Tuntud on kitsepiimast tehtud nahamähis ehk Kleopatra mähis. Nahk saab selle toimel mikrotoitaineid – vitamiine ja mikroelemente – ning muutub pehmemaks.

Valmistatakse ka kitsepiimaseepi, mida peetakse nahale väga heaks, toitvaks ja vananemist aeglustavaks.

 

Kitsepiim mitmekesistab toidulauda

Arvestades kitsepiima koostise eripära ja head omastatavust, on see kasulik allergikutele, samuti tugevdab see immuunsüsteemi. Parim ja lihtsaim viis on kitsepiima joomine. Tervislikum on seda enne pastöriseerida, et vältida puukborrelioosi nakatumist.
 

Kitsepiimast valmistatakse

* juustu, mida on tehnoloogiliselt kaht sorti: kõva ja pehme. Pehmetest kitsejuustudest on tuntuim feta. Erilise hõrgu maitsega on kitsepiimast tehtud hallitusjuustud. Vadakust valmistatakse ka pruuni värvi vadakujuustu, mis on väga populaarne Norras;

* võid, mis sisaldab eeskätt piimarasvu. Kitsepiimast tehtud või on lehmapiima omast kallim, veidi magus, aga sobib neile, kes lehmapiimatooteid ei talu. Lisaks on kitsepiimast valmistatud või lehmapiimavõist pehmem, sisaldab natuke rohkem vett ja sulab madalamatel temperatuuridel;

* kohupiima, mis sisaldab piimavalke;

*  jogurtit, kusjuures hapendatud jogurt on väärtuslik jook, kuna probiootikumina toetab see soolestiku mikrobiootat. Jogurti rasvasisaldus on 3,2 protsenti. Valmistatakse ka küpsetatud kitsepiimajogurtit, mida võib süüa marjade või moosiga või soolase salatikastmena.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid