Kõveraks vajunud palkmaja on vaid näiliselt vana ja väsinud

Ain Alvela
Küüni taastamine Natturi külas Lahemaal. Üks esimesi töid on seinad loodi ajada. | Tootja/Marike Laht

Moodsate ehitusvõtete ja uudsete materjalide kasutamise kõrval tõuseb üha enam hinda ka vana ja väärika taastamine. Oskusliku tegutsemisega võib vanast lääpavajunud maamajast saada väärt eluase veel mitmele põlvele.

Mädanik hakkab palkides arenema niiskuse tõttu, olgu see niiskus pärit siis maapinnast või sademetest. Kindel märk aluspalkide kahjustustest on hoone vajumine – alguses muutuvad kõveraks seinad, hiljem hakkab ka katus järele tulema, mistõttu paljud vanad taluhooned, mida juba ammu remonditud pole, näivadki lainetavat. Eriti hästi on see lainetus näha pikema rehielamu puhul.

Alumiste palkide väljavahetamiseks soovitavad meistrid väiksemate majade puhul ja eriti, kui katusekonstruktsioon niikuinii tuleb uus ehitada, kogu kupatus koost lahti võtta. Leitakse, et tulemus saab kvaliteetsem ja töid on ka lihtsam teha. Teisalt saab alati ka hoone ülemist osa toestades altpoolt järjest mädanenud palke välja vahetada.
Muide, ka siin tasub võimalusel eelistada taaskasutamist. Näiteks on otsustatud talusüdames mingi hoone üldse maha lammutada, aga ilmneb, et selle seintes on veel mõned putukatest puremata palgid. Sellisel juhul tasub need taastamisele mineva hoone juures ära kasutada. Selles on oma loogika – kui puit on aastakümneid seinas vastu pidanud, kahjurid ega seened pole sellele külge hakanud, siis on suur lootus, et õige kasutamise korral ei hakka nad sellesse ka edaspidi.

 

Palkhoone vajumisel kaks põhjust

 

Taastusehituse OÜ juhatuse liige Ranno Kübar märgib, et majade vajumine saab sageli alguse sellest, et inimesed ei tea, kuidas neid hooldada ja millele tähelepanu pöörata. Eks sellele aitas kõvasti kaasa ka meie mail aastakümneid kestnud võõrvõim, mille ajal oli kombeks vägivaldselt maamaju juppideks jagada ja neisse mitmeid perekondi asustada nii, et kokkuvõttes ei huvitanud maja korrashoid kedagi.
Ranno Kübar räägib, et sel nn vene ajal tehti sageli vanade majade aknaid suuremaks lihtsalt sel meetodil, et saeti senine ava avaramaks, jättes arvestamata ava toestamise vajaduse.

„Akna põsk peab olema jäigalt toestatud kas tenderposti või -pulgaga. Emb-kumb – kas soon on posti sees ja palgid sobituvad sellesse või siis on soon palgi sees ja post läheb sinna sisse. See takistab üksteise peal seisvaid seinapalke n-ö oma rivi pealt välja nihkumast,” selgitab Kübar.
„Tol ajal neid toestusi ei paigaldatud ja sellest tulenebki, et seinad lähevad aja jooksul kõveraks. Õnneks on puithoone piisavalt painduv ega kuku kohe kokku. Küll aga peitub just toestamata avades üks põhjus, miks vanad hooned on laineliseks vajunud.”

Muidugi võib maja vajuda kõveraks ka pehkinud aluspalkide tõttu, aga see võtab kauem aega, sest esialgu on puitkonstruktsioon tänu tendritele ja ühest palgist teise puuritud avadesse paigaldatud nn salapulkadele küllaldaselt jäik, et jääb lagunenud kohal n-ö õhku pidama.

Palkmajade alusena kasutati vanasti Põhja-Eestis peamiselt paekivi, mis oma kujult ja kandvuselt on võrreldav isegi raudbetooniga. Kesk- ja Lõuna-Eestis olid rohkem kasutusel maakividele paigaldatud hooned. Nii üks kui ka teine peavad suurepäraselt vastu eeldusel, et tuul pääseb põranda alt läbi käima ja vihmavesi on veelauaga palkidest eemale juhitud.

„Probleemid tekivad siis, kui niiskus pääseb alumise palgi alla. Näiteks on palgi ja vundamendi ühenduskoht pealtpoolt lubimördiga kinni visatud, aga tegelikult kandub seinale sattuv vihmavesi selle mördi taha vastu palki ja paneb selle mädanema,” kirjeldab Ranno Kübar kahjustuste tekkepõhjuseid.
„Ka veelaudu tuleb regulaarselt hooldada, õlitada ja vajadusel välja vahetada. Puit ei pea niiskes keskkonnas kaua vastu, mõned aastad ja sel on pruun mädanik kallal. Seejärel hakkab tekkima juba vajumine, mille üks esimesi tunnusmärke on see, kui uksed-aknad ei käi enam vabalt kinni ja lahti, sest lengid vajuvad trapetsiks.”

 

Palgi seisukorra hindamine nõuab vilumust

  

Vana maja renoveerimine on üksjagu spetsiifilisem ja keerulisem päris uue ehitamisest, sest renoveerimise puhul tuleb sageli ehitada olemasoleva konstruktsiooni alla või vahele. Samal ajal tuleb allesjääv ehitis varingu vältimiseks toestada, kusjuures tuleb jälgida, et säiliksid hoone endisaegsed mõõtmed.

Ranno Kübara sõnul tuleb palkmaja maapinnale toetatud tundraudadega niipalju üles kergitada, et seal vahel oleks võimalik siis kas aluspalke vahetada, uus vundament laduda või vana parandada.

Kui tahetakse saavutada kõige autentsemat varaga palgivahetust, siis on selleks mõttekas kogu maja koost lahti võtta ja seejärel saab iga palgi varada eelmise palgi kumeruse järgi ülalt alla. Nimelt on alt üles tehniliselt väga keeruline ja lausa füüsiliselt raske palgi sisse just seda õiget soont ehk vara teha. Seega on just väiksemate hoonete puhul mõistlik see koost lahti võtta, vajalikud palgid asendada ja ülejäänud uuesti oma kohale panna, eriti, kui see soovitakse võimalikult ajaloolisel kujul säilitada. Arvestama peab muidugi seda, et terve hoone lahtivõtmine tähendab kogu töö kallinemist.

Väljavahetamist vajavate palkide tuvastamiseks on kolm meetodit. Kui mädanik otseselt silmaga näha pole, võib palki toksida parajalt raske kangiga, et näha, on see pehkinud või mitte. Vahel on nii, et pealt näeb puit üsna kompu välja, aga nelja-viiemillimeetrise kuivanud kesta all võimutseb juba mädanik.

Teine moodus on kasutada resistomeetrit, mis mõõdab puidu vastupanujõudu. Tegemist on puurseadmega, mis registreerib puidu tugevuse.

Kolmas meetod on lihtsalt prooviaukude puurimine palgi sisse. Üldjuhul on nii, et kui puu sisemus on hele, siis on see terve, kui palgi seest tuleb aga pruuni puupuru, siis võib kahtlustada, et mädanik on juba mingisse staadiumi arenenud. Kõige tähtsam on seejuures hinnata puidu kõvadust ja see eeldab ikka ka teatavat vilumust, seega tasub palkide olukorra väljaselgitamine usaldada oma ala asjatundjale.

 

Puidu suurim vaenlane on niiskus

 

Palkhoone vastupidavuse seisukohalt soovitab Ranno Kübar selle välisseinad katta voodrilauaga. Selline lahendus lubab vana seina katkised kohad parandada täispuiduga, mis on lihtsam ja odavam, tulemus on samaväärne ja kui sein on voodrilauaga kaetud, siis ei jää parandatud kohad ka kellegi ilumeelt riivama. Lisaks kaitseb laudis palke UV-kiirguse ja muude ilmastikumõjude eest.
„Laudvooder peab olema õigesti paigaldatud, tagatud peab olema tuulutus, et kahjurite elukeskkonnaks soodne niiskus saaks välja juhitud ning kasutada tuleks puiduga võimalikult sarnaseid soojustusmaterjale, näiteks tselluvilla,” räägib Kübar.

„Tänapäeval saab ka palke endid niiskuse vastu erineval moel kindlustada. Põhjamaades on näha, et väga hästi toimib nn rootsipunane värv, tõrvaõli on tõhus. Aga paljude kaasaegsete kaitsevärvide eluiga pole veel üldse nii pikk, et nad oleksid ennast jõudnud tõestada.”

Laudisega või ilma, palkidest seina kestvuse tagab ennekõike hoone vettpidav katus. Olulisuselt teisel kohal on korralik hüdroisolatsioon alumise palgi ja vundamendi vahel, sest kivi eraldab temperatuurikõikumiste mõjul kondensatsioonivett, ka maapinnast tõuseb kivi mööda niiskust ja isolatsiooni puududes satub see otse puitu. Vanasti kasutati veetõkkeks kasetohtu, tänapäeval on selleks spetsiaalsed bituumenkatted, membraanid ja võõbad. Põhiline on tagada, et valitud lahendus oleks kestev. Peab ka jälgima, et remondi järel säiliks hoonealune tuulutus.

 

Taastamine ehitamisest märksa kallim

 

Inimesed kipuvad arvama, et mis see vana hoone ikka korda teha, väärtus on sel väike, ju siis on ka remondi maksumus väiksem kui uue ehitamine. Tihtilugu see aga nii ei ole.

Maa-arhitektuuri keskuse direktor Rasmus Kask hindab, et hästi laias plaanis läheb vana palkmaja täielik renoveerimine maksma umbes 1200 €/m². Selle sisse on arvatud kõik tööd, mis on tarvis teha vundamendi, seinte, katuse ja mille iganes kallal.
„Maksumus sõltub hoone seisukorrast, kas vundament on tarvis täismahus uus teha, kui palju palke on vaja välja vahetada jne, aga selline on suurusjärk, millega vana hoone kordategemise juures tuleks arvestada, et see oleks elamiskõlblik,” ütleb Rasmus Kask.

„Suvila või sauna remontimine on muidugi odavam. Inimesed taastamise kulukust tihtilugu ei teadvusta, soetatakse vana talukoht lagunenud hoonetega ja mõeldakse, et selle kordategemisega saame ise hakkama. Siis aga, nähes, mis sellega kõik kaasneb, satutakse hätta. Ma ei taha sellega öelda, et isetegemine pole võimalik, aga endale tasub enne sellise koha soetamist ikkagi hästi läbi mõelda, mida see kõik endaga kaasa toob. Näiteks kasvõi selline nüanss, et ilma ehitusteatiseta võib hoone juures ümberehitusi teha kuni 33% ulatuses.”

Sellepärast soovitab Kask alati enne selliste tehingute tegemist käia kohalikus omavalitsuses, et ennast konkreetse hoone ja selles vallas või linnas kehtivate konkreetsete nõuetega ja majaomanikele laienevate kohustustega kurssi viia.

Rasmus Kase sõnul saavad maa-arhitektuuri keskus ja selle teadurid vanade majade omanikele nende tegemistes mitmel moel kasulikud olla. Paljud tegevused on praegu eriolukorra tõttu küll peatatud, aga küllap ka viirus peagi taandub ning need saavad tavapärases vormis jätkuda.

Nii korraldatakse vana maamaja päevi, mida viiakse läbi kahes formaadis. Üks on selline, kus majaomanikud ise räägivad oma nii rõõmsatest kui ka murelikest kogemustest vanade hoonete renoveerimisel. Teine variant on selline, kus spetsialistid selgitavad, mida tasuks vana maja kordategemisel tähele panna. Ja mitte ainult ehituslikust küljest, vaid tutvustatakse ka ehitusfüüsika algtõdesid ning valgustatakse asja seadusandlikku külge, räägitakse laenu või käenduse või projektitoetuse saamise võimalustest jms.

 

Ekspert tuleb, hindab, annab nõu

 

Lisaks korraldab keskus loenguid, kus teemadega minnakse süvitsi ja mis mõeldud peaasjalikult majade renoveerimise ala spetsialistidele – inseneridest ja arhitektidest töömeesteni välja.

Maa-arhitektuuri keskus on kokku toonud ekspertide võrgustiku, mis võimaldab majaomanikul üle terve Eesti pöörduda spetsialisti poole ja tellida hinnang oma vana maamaja seisukorrale ning saada soovitusi, kuidas ja millises järjekorras oleks mõistlik tegutsema hakata. Praegu eksperdid küll väljas ei käi, aga sooviavaldusi võetakse vastu, ja kohe, kui olukord lubab, pääsevad ka eksperdid taas liikvele.

Koolitusi käiakse korraldamas ka kohapeal, kas mõnda konkreetset objekti vaatamas või mingi piirkonna külaarhitektuuri ja maaehituspärandiga tutvumas. Sellistel väljasõitudel on kaasas spetsialistid ja teadurid, kes siis räägivad täpsemalt mõnest spetsiifilisemast teemast, olgu selleks katused, palgid või mõni muu detail. Sellises koolituses on ühendatud nii ehitustehniliste teadmiste andmine kui ka kultuuriväärtuste tutvustamine.

„Praegu need tegevused eriolukorra tõttu seisavad, aga seda enam püüame rõhku panna meie meediaplatvormide arendamisele,” märgib Kask. Suur osa juba toimunud seminaride videosalvestustest on saadaval leheküljel www.maaarhitektuur.ee.

Eksperdi kasutamine on tema sõnul ka suhteliselt kindla peale minek, sest kuigi internetist ja kirjandusest võib leida rohkelt soovitusi, kipuvad need ikkagi olema pigem üldistavad, kohapeal olev spetsialist näeb aga igat objekti n-ö ehedal kujul ja saab tänu sellele jagada ka just selle hoone kohta käivat spetsiifilist nõu.

Sarnased artiklid