Kui vähk pureb õunapuud. Kõige tõhusam tüvevähi ravi

Jüri Annist
Tüvevähi kaugelearenenud kolle. | Jüri Annist

Aita puul tüvevähist võitu saada enne, kui see vohama pääseb.

Tüvevähk (Nectria galligena) on halastamatu. Tema meelisobjekt on õunapuud. Tabandunud oksas on toitainete liikumine tugevasti häiritud. Vähikoldest ülalpool puu kasv pidurdub, õunad jäävad väikeseks ja maitsetuks.

Eriti teeb meele mõruks, kui vähk asub purema noore puu tüve. Täpselt nii juhtus paarkümmend aastat tagasi, kui tüvevähi väljavalituks osutus just-just kandeikka jõudnud ’Sügisdessert’ – minu üks lemmiksorte. Vähikolde hakatustega võraoksad said kibekähku välja lõigatud ja põletatud. Sellest suurt kahju ei sündinud – puu võra saigi hõredamaks.

Kuid üks tõsine kolle oli paraku ka puu tüves. Esmane ravisoovitus käsib haiguse nähtavad osised välja lõigata (või peitliga välja raiuda) kuni tervete kudedeni. Lõikumine tuleb ette võtta vaid kuiva ilmaga.

Kerge öelda, raske teha! Lõikuma asudes tundus, et veel natuke ja puu õbluke tüvi murdub lihtsalt puruks. Panin noa taskusse, kuigi oli näha, et siin-seal oli puit ikka veel tumepruun.

 

Haav tuleb isoleerida
 

Järgmine tervendusvõte seisneb puhastatud kolde täielikus isoleerimises ümbritsevast keskkonnast. Tol ammusel ajal soovitati selleks võõbata paksu õlivärviga või katta haavand pookevahaga.

Protseduuri mõte on selles, et eraldada eluks tarvilik hapnik ja vesi haigust tekitavatest patogeenidest. Lisaks ei lase kleepuv kiht seeneeostel õhku paiskuda, et järgmist puud ohvriks võtta. Ka ei pääse puul ringi tatsavad putukad haiguskoldesse paterdama, eosed ei saa nende külge kleepuda – seega ei muutu putukad haiguse levitajateks. Paksu värvi mul käepärast polnud, aga pakk pookevaha oli riiulilt võtta.

Ega mul sellesse justkui liiga lihtlabasesse võttesse usku olnud, aga kuna pookevaha püsis vankumatult 2–3 aastat paigal, siis ei olnud raske igal teisel-kolmandal aastal uut vaha lisades kihti paksendada.

Umbes kümne aastaga sai asi korda ning praeguseks on probleemne koht täielikult kinni kasvanud.

 

Parim kate on pookevaha
 

Hiljem olen teistel puudel vajaduse korral püüdnud vähki tõrjuda nii värviga võõbates kui ka kollet moodsama vahendi, haavapalsamiga kattes. On olemas ka sünteetilised seenhaiguste tõrje vahendid ehk fungitsiidid, millega haavandit peitsides ja/või puud üleni pritsides saab seentele tuule alla teha, aga mürgisuse tõttu pole ma neid tahtnud koduaias tarvitada.

Nii värv kui ka haavapalsam ajapikku ikkagi kõvenevad ja puu tüve/oksa jämenedes moodustunud kattekiht praguneb. Seened pääsevad hingama ja sugu tegema. Järelikult tuleks nendega toimetades kordusvõõpamist teha tihedamini.

Aga kellel tuleb meelde põnevamate asjatoimetuste kõrvalt jälle kord mässata tüvevähi võõpamisega? Siit minu soovitus: parim kate vähihaavandile on pookevaha lopsakas kiht. See ei kõvene, järelikult ei murene.

Muide, peale õunapuude võib tüvevähk kimbutada veel paljusid puuliike, kellest võiks näitena nimetada pirne, pajusid, pööke, papleid, pihlakaid, kaski, saari ja mõnesid vahtraid. Õunapuudest haigestuvad eriti kergesti ’Suislepp’ ja ’Liivi kuldrenett’.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid