Maapähkel ehk arahhis Arachis hypogaea L.

Maapähkel on üks äärmiselt vahva taim, kes kasvatab oma pähklid mulla all kauntes. Kesk-Brasiilia kuivadelt kiltmaadelt pärinev taim kuulub liblikõieliste sugukonda. Oma kodumaal on ta püsik, kuid meie kliimas ei talvitu, nii et siin saab teda viljelda vaid üheaastase kultuurina. Põõsas on üsna tihe, kasvab 15–30 cm kõrguseks.

Õied on pisikesed, kollased või valged. Õitseb vaid ühe päeva – hommikul õied puhkevad, siis toimub tolmlemine ning õhtuks on need juba närbunud. Seepärast seda nagu ei märkagi, ent ometi moodustub ühel taimel suve jooksul (õitseb juuli lõpust augusti keskpaigani) kuni 200 õit. Viljuvad õied asuvad põõsa alumises osas, maapinna lähedal. Pärast tolmlemist hakkab tugev raag (günofoor) pikenema, see kasvab algul ülespoole, kuid 5–6 päeva möödudes pöördub otse alla. Siis üha pikeneb, kuni surub rao otsas asuva teravatipulise kaunaalgme mõne sentimeetri sügavusele mulda – maapähkel peidab oma kasvavad „lapsed” maa sisse. Mullas kaunad siiski ei avane. Maapinnale jäänud viljaalgmed aga kuivas õhus ja valguse käes edasi ei arene ning närbuvad.

Kaunas on enamasti 1–3 seemet ning üks põõsas annab 50–60 kauna. Meie kliimas muidugi mitte, kuid 10–15 siiski. Maapähkli seemned on väga toitvad. Neid saab süüa toorelt ja praadida, samuti teha neist halvaad, kohvi aseainet ja kakaod. Tänu linoolhappele on maapähklil ateroskleroosivastane toime, ta sisaldab rohkelt E- ja B-vitamiine. Riknenult on maapähkel mürgine!

Kasvatamine

Maapähkel on lõunamaine taim ja armastab väga sooja. Seega õues ta meil ei kasva, vähemalt mitte nii, et annaks head saaki. Suvi on meil lühike ja ööd külmad ning talle kõlbab vaid kasvuhoone. Mina hakkasin maapähklit aastaid tagasi kasvatama nii, et panin poest ostetud lihtsalt potti. Tollal müüdi selliseid, mis olid kaunte sees ja töötlemata – need idanesid kergesti. Praegu on taoline ettevõtmine juba raskem, kuid osa mahapandud seemnetest lähevad siiski idanema.

Maapähkli istikud tuleb kindlasti ette kasvatada. Olen seemned pannud juba aprilli algul pottidesse. Idanemisest saagini kulub 120–170 päeva. Taimed on väikese juurepalliga ning neid saab päris kaua poti sees kasvatada, enne kui alalisele kasvukohale istutada. Taimed võib viia kasvuhoonesse, kui suurem öökülma oht on möödas – alates mai keskpaigast. Jahedamal kevadel tuleb istikuid esialgu kindlasti katta. Taimede vahekaugus olgu 20 cm, reavahe 20–25 cm.

Kasvuperioodil vajab maapähkel üsna kõrget temperatuuri ja keskmist niiskust (kui viimane on madal, võivad õied pudeneda, kõrge juures aga taim haigestuda seenhaigustesse).  Taimed kasvavad hästi 20–27 ºC juures. Maapähkel ei talu suuri temperatuurikõikumisi. Kasv peatub, kui õhusoojus langeb alla 15 ºC või tõuseb üle 30 ºC. Et viljad saaksid areneda, s.o kaunad mulda tungida, peab pinnas olema kohev. Seega on vaja taime ümbrust korduvalt kobestada, sageli ka mulda kaunte peale tõmmata. Samas tuleb seda teha ettevaatlikult, et viljaalgmed vigastada ei saaks.

Maapähklitelt võib saaki ootama hakata septembris, kui on näha, et taime lehed juba kolletuvad. Isekasvatatud maapähklid on mõnusalt värske maitsega. Soovitan julgesti proovida, eriti kui peres on väikesi lapsi. On ju väga põnev otsida mulla seest pähklikaunu!

Mugul-jänesekapsas ehk oka Oxalis tuberosa

Mugul-jänesekapsas on üks ütlemata huvitav juurvili, ilus pealekauba. Kasvatatakse peamiselt Peruus, Boliivias ja mujal Lõuna-Ameerikas. Et mugul-jänesekapsa põhiline viljeluspiirkond on teiselpool maakera, on seda põnevam teda meil Eestis, näiteks Saaremaal kasvatada. Saarte kliima püsib sügisel kauem soe kui mandri oma ning just seda mugul-jänesekapsas vajab. Muidugi saab teda kasvatada mandrilgi.

Oka mugulad pistetakse mulda nagu kartulgi, kuid toiduks kasutatakse peale nende ka taime lehti ja noori võrseid. | Heli Kuusk

Taime mugulad näevad välja nagu värvilised ussikesed või tõugud. Värvivalik on tohutu – valgest mustani välja. Kuigi mugul-jänesekapsa lehti võib koguda suvi läbi – need on mõnusalt hapukad ja sobivad hästi värsketesse salatitesse –, kasutatakse toiduks siiski peamiselt mugulaid, mis on kergelt tärklise maitsega ja veidi hapud. Krõmpsuvaid mugulaid ei pea koorima ning neid võib süüa toorelt, lisades maitseks soola, pipart, sidrunimahla. Mugul-jänesekapsast võib ka praadida-keeta-grillida. Keedetud viljad on maheda maitsega, tärkliselised. Kui mugulaid on palju, võib valmistada ka väga huvitava maitsega „kartuliputru”. Mugul-jänesekapsas sisaldab rikkalikult C-vitamiini, kaaliumi ja rauda.

Kasvatamine

Mugul-jänesekapsast on lihtne kasvatada, tuleb ainult veidi vaeva näha, kui tahad head saaki saada. Mugulate muretsemine on kallis lõbu, ent hiljem saad juba omaenda saagist uued. Siis katsu need ületalve säilitada. Kasvab nagu kartul – nii varjus kui ka täispäikeses. Eelistab hea drenaažiga liivaseid ja liivsavimuldi.

Kuna selle taime kasvuperiood on väga pikk, on hea taimed ette kasvatada. Mina panen mugulad pottidesse juba märtsis. Algul on nende lehemass väike ning nad peavad enne õue istutamist seal kenasti paar kuud vastu. Kasuta 10–15 cm läbimõõduga potikesi. Tõusmed ilmuvad paari nädala pärast.  Õue saab taimed istutada siis, kui öökülmad on möödas. Kindlasti kata nad alguses kattelooriga. Kui ootamatu öökülm taimi siiski kahjustab, taastuvad nad ruttu – ilmuvad uued lehed.

Taimed tuleb maha istutada ühes reas vahega 50 cm või rohkemgi, reavahe 1 m. Mugul-jänesekapsas armastab laiutada, kasvatades suve teisel poolel endale peale tohutu lehepuhma. Samal ajal hoogustub ka varte kasv ja nad lamanduvad raskuse all. Sellest pole hullu – nad kasvavad maapinnal rõõmsalt edasi ning aina laiutavad, varretipud uhkelt püsti. Õitseb suve teisel poolel ja rikkalikult, õied on kollased. Esimesed õied ilmuvad 3–4 kuud pärast istutamist.

Taimi võib mullata ka pärast kesksuve, aga see on raske ettevõtmine, sest lehemass on tohutu. Lihtsam on seda teha suve algul ja lisada peenrasse komposti, et taimedele ikka toitaineid jaguks. Mugul-jänesekapsas on lühipäeva taim, kes hakkab mugulaid kasvatama alles siis, kui päevad lühenevad. Meie kliimas mugulad täissuurust üldjuhul ei saavuta. See võib osaliselt õnnestuda vaid sel juhul, kui päeva kunstlikult lühendada.

Oktoobrist novembrini on mugulate moodustumise õige aeg. Kindlasti ei tohi kiirustada nende ülesvõtmisega, seda teha alles siis, kui pealsed on lõplikult külmavõetud.  Mugul-jänesekapsa saagikus on soodsatel aastatel väga hea. Ta kasvatab alla sama palju mugulaid kui kartul, ainult suurus on neil mitu korda väiksem.

Talvemelon ehk vahakõrvits ehk tuhakõrvits Benincasa hispida

Talvemelon on hästi põnev köögivili, millega rikastada Eestimaa kliimas oma talvist toidulauda. Kõrvitsaliste perekonda kuuluvat talvemelonit kasvatatakse väga laialdaselt Kagu- ja Lõuna-Aasias. Hiina, India ja Vietnami köögis on ta toidulaual tavaline köögivili. Selle taime vilja nimetatakse ka tuhakõrvitsaks, sest seistes muutuvad viljad valgeks, nagu oleksid üleni kaetud tuhaga. Katsudes saavad ka käed üleni valge tolmuga kokku. Enne lahtilõikamist on mõistlik vahakõrvits sooja vee all tuhakihist puhtaks pesta, see eemaldub kergesti. Noored viljad on kuni vahakihi tekkimiseni kaetud peenikeste udemetega, mis jäävad puutudes käe külge. Viljadel on ilus tumeroheline koor ja paks valge viljaliha, mis omaette on täiesti maitsetu, kuid muutub võrratuks maitsestatud toitudes!

Taimel on suured kollased õied, varred on paksud ja karvased, ka lehed on suured ja karvased ning 10–20 cm laiused. Äärmiselt jõulised varred on väga harunenud – ega ta muidu jõuaks oma raskeid vilju kinni hoida. Sorte on nii piklike kui ümarate viljadega. Piklikud kasvavad vähemalt poolemeetriseks ja mitmekümne kilo raskuseks. Ümmargused viljad jäävad olenevalt sordist keskmise kapsapea suuruseks.

Kasvatamine

Talvemeloni kasvatamine ei ole eriti keeruline, kuid tuleb teada, et ta nõuab väga palju sooja. Kasvuhoone sobib talle väga hästi. Seemned idanevad 3 nädalaga. Kindlasti tuleb taimed ette kasvatada ja istutada kasvukohale alles siis, kui öösel ei lange temperatuur seal enam alla 10 kraadi. Vastasel korral taimede kasv seiskub.

Eelistab kasvada vett hästi läbilaskvas niiskes pinnases. Ka vett armastab talvemelon palju, samuti päikest ja stabiilset sooja vähemalt 25 Cº. Taim võib kasvada kuni 6 m pikkuseks, nii et talle tuleb eraldada piisavalt suur kasvuala – vähemalt 2 m laiune. Et ruumi kokku hoida, võib lasta kasvada ülespoole, kasutades tuginööride abi.

Vajab tolmlemiseks putukaid ning kui kasvuhoones neid pole, tuleb see töö endal ära teha. Kindlasti peab jälgima, et taim liiga tihedaks ei läheks ja õhk saaks läbi käia. Suures puntras kasvades ilmuvad vartele hallitus ja mädanik ning taim võib hukkuda. Mina pritsisin haigestunud kohti rohelise seebi lahusega ja päästsin oma talvemelonid.

Kuigi viljad säilivad sobivates hoiutingimustes tervelt 12 kuud, on soovitatav need ära tarvitada 6 kuu jooksul. Noored talvemelonid kaua ei säili ning need tuleb ära kasutada nädala jooksul pärast noppimist. Tarvitada nagu täisküpseid, lisades näiteks suppidesse ja hautistesse. Talvemelon sobib väga hästi kokku sealihaga. Samuti võib viljaliha suhkrustada ja süüa nagu kommi.

Söödav ubajuur ehk jicama Pachyrhizus erosus

Ubajuur, keda tuntakse ka jicama nime all, on mehhiklaste toit. Nemad nimetavad teda veel hellitavalt mehhiko naeriks. Taim kuulub liblikõieliste perekonda ja kasvab kõrgustesse nagu roniuba. Ubajuure õied on lillakasvalged, sarnanedes ronioa omadele.

Kõik mullast väljas olevad taimeosad on mürgised – nii lehed, varred kui seemned. Söödav osa asub mulla sees, tegemist on ülimaitsva ja isuäratava mugulakujulise juurega. Ubajuur on seest erksalt valge, koor kergelt pruunikas-valkjas, viljaliha krõmpsuv ja tärkliseline. Ubajuure maitse meenutabki ühest küljest tärkliserikast kartulit, teisalt on aga hästi mahlase ja karge mekiga nagu õun.

Ubajuur | Heli Kuusk

Ubajuurt süüakse põhiliselt toorelt, maitseks lisatakse juurde Cayenne’i pipart ja sidrunit. Sobib suurepäraselt keeta, lisada suppidesse ja hautistesse, teha temast toorsalatit. Kuumutamisel ei lagune ning viljaliha on mõnusalt krõmpsuv ka pärast keetmist. Enne söömist tuleb ubajuur pesta-koorida, päris tillukesed ja noored juured sobivad maiustamiseks ka koos koorega.

Kasvatamine

Ubajuure seemned on lapikud või ümarad, tumedamat tooni. Et seemned paremini idaneksid, tuleb neid enne mulda panemist kindlasti üks ööpäev leotada. Ühte potti pista kaks seemet, sest kõik kas ei idane või kui mulla temperatuur on liiga madal, lähevad mädanema. Taimi annab toas päris pikalt ette kasvatada. See periood võib kindlasti olla 6–10 nädalat. Kasvamiseks vajavad aega vähemalt 9 kuud. Meie kliimas võiks kasvatamisega alustada märtsis. Kui öökülmade oht on möödas, istutada nad ümber kasvuhoonesse.

Taimede vaheks jätta istutamisel 15–20 cm. Kasvamiseks vajab ubajuur mõõdukalt niisket ja kohevat vett hästi läbilaskvat mulda, armastab täispäikest. Kasvab päris kiiresti ning on sügiseks 2–3meetrine. Hoogsalt hakkab mugulaid paisutama alles siis, kui päevad lühenevad. Need võivad kasvada päris suureks, minu omad jäid enamjaolt paraja rusika suuruseks.

Hooldustööd on taimede toestamine ja tuginööride panemine, et nad kenasti ülespoole ronida saaksid. Sügisel saavad taimed olla kasvuhoones seni, kuni öökülm pealsed ära võtab. Koristamisel tuleb olla ettevaatlik, et mitte juurt vigastada – „haavatud” kohad kipuvad kiiresti hallitama minema. Mugulad säilivad mõne kuu. Lühiajalise säilitamise jaoks võib ubajuure punuda patsi nagu sibula – tal on väga tugev vars, mida niisama katki ei tõmba.

Oga- ehk sarvmelon ehk kiwano Cucumis metuliferus

Kõrvitsaliste sugukonda kuuluv ogamelon on troopilise päritoluga üheaastane ronivate väätidega rohttaim. Vili on silindrikujuline, 8–15 cm pikkune ja 6–10 cm jämedune. Tugev, 4–5 mm paksune koor on hõredalt kaetud ogajate või sarvjate kühmudega, mille tipus asetsevad teravad astlad. Noorelt on vili helerohelise, valminult särav- või kuldoranži koorega. Viljaliha on mere- kuni tumerohelise värvusega želeetaoline mahlane mass, milles mesilaskärjena paiknevad seemnekambrid. Seemned meenutavad kurgiseemneid ning on söödavad. Viljaliha on maitselt meeldivalt hapukasmagus. Sooja ja päikeselise suvega saab ühelt taimelt 25–30 vilja.

Ogamelonit süüakse enamasti toorelt. Vili lõigata lõikudeks, tilgutada peale pisut sidrunimahla ja süüa nagu arbuusi, koore seest. Kes soovib, võib peale raputada ka veidi suhkrut. Vilja-liha saab lisada ka segasalatitele. Soojadesse toitudesse ei tasu ogamelonit panna, sest siis läheb kaduma meeldiv aroom ja hea maitse.

Kasvatamine

Meie kliimas saab ogamelonit kasvatada vaid kasvuhoones. Nõuded on sarnased kasvuhoonekurgi omadele. Ogameloni istikud tuleb pottides ette kasvatada. Parim temperatuur seemnete idanemiseks on 22–25 ºC. Alalisele kasvukohale istutada 3nädalased istikud reavahega 1–1,5 m ja taimede vahekaugusega 0,4–0,5 m. Õitsemise ja viljumise perioodil ei tohi temperatuur langeda alla 15 ºC.

Ogameloni taimed vajavad tingimata toestust (nagu kasvuhoonekurgidki). Kui ruumi on palju, võib neil lasta ka maad mööda roomata. Siis on mõistlik katta mulla pind musta kilega, sest viljad lähevad muidu väga mustaks ning nende puhastamine ei ole just meeldiv tegevus. Ogameloni astlad teevad haiget ja võivad käed verele tõmmata.

Taimed kasvatavad tohutult võrseid, seega võib aeg-ajalt teha harvenduslõikust. Kui lasta ogamelonil vabalt kasvada, katab ta köitraagude ja lehtedega väga kiiresti ülejäänud taimed ning lämmatab need. Kui ruumi on piisavalt, võib lasta tal laiutada – siis saab hiigelsuure saagi.

Ogameloni viljad valmivad kurkidest mõnevõrra aeglasemalt. Tarbimiskõlblik on vili bioloogilise küpsuse algstaadiumis, mil koor hakkab kollaseks värvuma ja seemned on veel pehmed. Selles arengujärgus on ogamelon kõige parema maitsega; ülevalminult maitse ja aroom kaovad. Sügisel külmade eel võib kõik rohelised viljad ära korjata, sest nad järelküpsevad väga kiiresti, värvudes oranžiks.  Viljad säilivad toatingimustes varakevadeni (6–9 kuud, mõnikord isegi aasta) – tunduvalt kauem kui kõrvitsad!