Ebaküdoonia – põhjamaine sidrun. Väega viljad
Harri Poom
Aromaatsete kuldkollaste väega viljadega ebaküdoonia väärib igati põhjamaise sidruni tiitlit. | Shutterstock

Kuigi rikkalikult õitsvad ebaküdooniad on igas aias pilgupüüdjaks, on nende suurim väärtus siiski viljades.

Ebaküdooniatest kasvatatakse Eestis eelkõige jaapani ebaküdooniat Chaenomeles japonica, kes on perekonna liikidest meil kõige talvekindlam, ja ka kaunist ehk värd-ebaküdooniat C. x superba (= C. japonica x C. speciosa). Kaunite hiliskevadiste või varasuviste õitega madalapoolsed põõsad on nad mõlemad ning söödavaid, kuigi tulihapusid vilju kannavad samuti. Kumbagi liiki tuleb lugeda pigem ilu- kui tarbetaimeks, samas on jaapani ebaküdoonial tuntud ka üks puuviljanduslik vorm – Lätis möödunud sajandi keskpaiku aretatud ʼCidoʼ. Viimane on erinevalt iluaianduslikest sortidest kas täiesti või peaaegu astlavaba ning varem valmivate viljadega.

Jaapani ebaküdoonia on kuni meetrikõrgune ja paarimeetrise läbimõõduga põõsas, kauni ebaküdoonia kõrgus ulatub pooleteise meetrini või enamgi.

 

Visad ja leplikud
 

Kasvutingimuste suhtes pole ebaküdooniad kuigi nõudlikud, leppides üsna kergesti ka lahjema ja kuivema mullaga ning taludes juba vanemate taimedena põuda väga hästi. Istutusaastal, eriti kui juhtub olema kuivem suvi, peab taimede kastmisega siiski hoolikas olema. Kõige paremini edenevad ebaküdooniad viljakas parasniiskes kergelt happelises (pH 5,5–6,0) aiamullas. Madalas liigniiskes lohus kasvades jääb aga taimede iga lühikeseks.

Väga karmidel talvedel hävivad lumest väljaulatuvatel okstel õiepungad ning vahel ka oksad, eriti värd-ebaküdoonia suureõielistel sortidel. Reeglina õitsevad lume alla jäänud oksad kenasti ning põõsad taastuvad külmakahjustustest hästi.

Ilutaimena kasvatades piisab täiesti ka ühest taimest või sordist, ent kuna ebaküdooniad on risttolmlejad, on viljumiseks siiski kindlasti vaja vähemalt kahte – parem veel, kui enamat! – geneetiliselt erinevat taime. Istutada tuleks paar-kolm sorti või erinevat seemikut.

Iluaianduslikke sorte paljundatakse vegetatiivselt – haljaspistikute või isegi puitunud pistokstega (viimased juurduvad küll suhteliselt kehvasti). Kõne alla tuleb tegelikult ka põõsa jagamine või siis okste muldamine. Mullatud oksad võtavad juured alla paari-kolme aastaga. Puuviljanduslikku vormi ʼCidoʼ paljundatakse pigem seemnetega ning seemikutest jäetakse kasvama paremad: asteldeta ja suuremate, varem valmivate viljadega vormid. Väljavalitud seemikuid saab soovi korral muidugi vegetatiivselt edasi paljundada.

 

Sobivates oludes pikaealised
 

Õitsema hakkavad ebaküdooniad teisel-kolmandal istusjärgsel aastal ning valgusküllasel päikesele avatud kasvukohal õitsevad edaspidistel aastatel vahetpidamata väga rikkalikult. Õitseaeg kestab suhteliselt kaua, hea mitu nädalat, sest mitte kõik õied ei puhke korraga. See tähendab ühtlasi, et õitsemisaegsed öökülmad ei riku peaaegu kunagi ära kogu saaki. Viljumiseks ühest põõsast ei piisa, kuna ebaküdoonia on risttolmleja ning tema õied oma õietolmuga ei viljastu.
Ebaküdooniad on sobivas kasvukohas väga pikaealised, pool sajandit ei ole nende jaoks veel sugugi piir!

 

Suurepärased väega viljad
 

Kuigi rikkalikult õitsvad ebaküdooniad on igas aias pilgumagnet, on nende suurim väärtus siiski viljades. Nii et kui need põõsad juba aeda istutada, võiks eelistada jaapani ebaküdooniat ʼCidoʼ, kelle viljad jõuavad meie kliimas septembri lõpuks kenasti valmida, omandades ilusa sidrunkollase värvuse ja võrratu aroomi.
Ebaküdoonia viljad sisaldavad rikkalikult sidrunhapet, asendades sidrunit pea igal pool. Täisküpsed viljad on ka väga hea C-vitamiini allikas, täiesti võrreldav kibuvitsamarjadega. Ei kutsuta teda ju asjata põhjamaa sidruniks! Toorena söömiseks on viljad muidugi liiga hapud, kuid neist saab imehead siirupit, marmelaadi, keedist. Pestud, viilutatud ja seemnetest puhastatud ebaküdoonia võib jätta kihiti suhkruga seisma, eraldunud siirup tuleb säilitamiseks pastöriseerida. Siirupist allesjäänud viile saab kasutada tee sees sidruni asemel või siis keeta need marmelaadiks-moosiks. Samuti võib vedelikust väljakurnatud rattad kuivatada, et neid hiljem kommi asemel nosida. Pirnist või kõrvitsast koos ebaküdooniaga saab huvitava meki ja võrratu aroomiga keedise. Hästi maitseb ka riivitud ebaküdoonia koos meega, mis turgutab tublisti tervist, eriti talvisel ajal.

Viljad pole siiski ainukesed, mida ebaküdoonial pakkuda. Noori kevadisi lehti võib tarvitada salatites, õitsemise ajal korjatud-kuivatatud lehtedest saab teed keeta. Seemneidki, mis hea E-vitamiini ja joodi allikas, ei tasu raisku lasta – pärast kuivatamist jahvata need peeneks ning pane õhukindlasse anumasse. Sellist „jahuˮ kõlbab väga hästi lisada küpsetistesse või putrudesse.

Pikemalt saad lugeda kevadisest Minu Aia ajakirjast. 

shutterstock_478584616.jpg

Ebaküdooniad oma õietolmuga ei viljastu, hea saagi saamiseks on aeda vaja rohkem kui ühte sorti või vormi.
Shutterstock

Artikli märksõnad