Lummavad lodjapuud
Aino Aaspõllu
Tänapäeval on lodjapuu veidi teiste ilupõõsaste varju jäänud. | Aino Aaspõllu

Terves maailmas on lodjapuid sadu liike, aga Eestis kasvab neid 30 ringis. Dendroloog Aino Aaspõllu käsitleb oma artiklis neid, kellega ta on isiklikult kokku puutunud nii metsas, parkides, haljasaladel kui koduaedades.

Eestis kasvab looduslikult ainult üks liik – harilik lodjapuu (Viburnum opulus). See põõsas ei ole meie metsades laialt levinud ning söögimarjana pole ta samuti kunagi olnud nii populaarne nagu slaavi kultuuriruumis, kus lodjapuud väga hinnatakse.
Temast on tehtud laulgi– „Kalinka, kalinka...”. Koduaedades on ilupõõsana kasvatatud rahva seas lumepallina tuntud hariliku lodjapuu steriilsete õitega vormi ’Roseum’, vähesel määral vahelduva eduga 1930. aastatest siiani. Tänapäeval, kui ilupõõsaste valik on väga suur, ei kipu seda probleemset põõsast enam keegi eriti ostma – kahjurid võivad selle lehtedest paljaks süüa päris kiiresti ning mürgipritsiga ringi käia pole ju eriti meeldiv. Kahjuks on ka hariliku lodjapuu ilusad ahvatlevad punased marjad kibeda maitsega.

 

Levinud liigid
 

Harilikul lodjapuul on teisigi vorme – kollaselehine ’Aureum’, kollaseviljaline ’Xanthocarpum’, kääbusvorm ’Nanum’ jt. Kunagi proovisin kasvatada kääbusvormi ’Nanum’, mis on madalaks hekiks sobiv väike kompaktne põõsake, kuid kahjuritele meeldis ta nagu kõik teised lodjapuu vormid. Seepärast soovitan kasutada järgmisi lodjapuu liike, mida kahjurid ei armasta.

Kanada lodjapuu (Viburnum lentago) on Eestis olnud juba ammu. Üksikuid puukujulisi (kõrgus 10–12 m) eksemplare võis leida meie vanades mõisaparkides. Eriti suur grupp kasvas Taheva mõisapargis, mis oli sügise algul nii säravpunane, et mulle on vanu parke külastanud metsamehed helistanud ja aru pärinud, kes on nende paikade (värvi)kaunitarid. Hiljem siiski kaugele ulatuv sära kaob ning lehed muutuvad punakaslillaks. Ka Tallinna Hirvepargis kasvab see ovaalsete, läikivate, peensaagja servaga lehtedega liik.
Mais puhkevad õied on kreemikasvalged, õisiku laius 8–12 cm. Viljad on mustad, sinaka kirmega. Külmakindel ja vähenõudlik pinnase suhtes, kasvab ka liivases mullas. Sobib ideaalselt parkidesse, linnahaljastusse, suuremasse aeda.

Villane lodjapuu (Viburnum lantana) on Eestis samuti kasvanud ammu. Põhiliselt kasutati teda linnahaljastuses, kus oli 1960. aastatel sage taim – suuri gruppe võib leida isegi Tallinna kesklinnas. Põõsa kõrgus ja laius 1,5–2,5 m. Lehed on teritunud tipuga, ovaalsed, alt kaetud tihedate heledate tähtkarvadega ning sellest nimigi – villane lodjapuu. Peal on tähtkarvu hõredalt.
Õied on poolkerajates sarikpööristes, kreemikasvalged, laius 8–12 cm. Õitseb mai lõpus, juuni alguses. Noored viljad on rohelised, siis helepunased ja lõpuks mustad. See muutumine on aeglane ning vahel on ühes õisikus korraga eri värvi viljad. Külmakindel, kiirekasvuline ja vähenõudlik pinnase suhtes, kasvab ka liivases mullas, samas talub nii liigniiskust kui varju.
Kannatab tugevat noorendamist ning vajab vahel piiramist, sest ajab juurevõsusid. Sobib ideaalselt parkidesse, linnahaljastusse ja suurematesse koduaedadesse nii vabakujuliste gruppidena kui ka vabakujuliseks hekiks. Siinjuures hoiatus: õied haisevad vastikult.
Villasel lodjapuul on veel värviliste lehtedega vorme, mis mahuksid ka koduaeda, ainult õied tuleb enne õitsemise algust kõrvaldada. Kuldkollaste säravate lehtedega ’Aurea’ sobib päiksepaistelisse kohta, kirjulehine ’Aureavariegata’ pole nii dekoratiivne.

 

Ammust aega tuntud

Vanematest lodjapuu liikidest väärivad tutvustamist paljud.
Näiteks Sargenti lodjapuu (Viburnum sargentii) 3–4 m kõrgune põõsas on küllaltki sarnane hariliku lodjapuuga. Lehed on siiski erinevad – näiliselt oleksid lõigatud nagu samast „kangast”, aga esimesel paksemast. Alus on terav, leht jaguneb kolmeks hõlmaks, ent hõlmad on kitsamad, ainult üksiku sakiga, keskmine hõlm teistest pikem. Puhkedes on lehed punased, samuti on tal väga värvikas sügisvärvus. Õisik on laiem – 10–12 cm, äärmised steriilsed õied isegi 3 cm laiad. Viljad on suuremad, läbimõõt võib olla ühel marjal 1 cm. Selline põõsas kasvas kunagi ka Harku-Järve puukooli arboreetumis. Kahjurid teda eriti ei ründa.

Korea lodjapuu (Viburnum carlesii) on seni meil väga haruldane. Kunagi ammu oli mul õnn seda imetleda ühes Tartu maakodus. Mind võlus tema aroom ning kindlasti tahaksin nüüdki oma aeda tuua korea lodjapuu. Põõsa kõrgus 1–1,5 m. Lehed laimunajad ja teravalt peensaagja servaga, 4–8 cm pikad. Pealt tuhmrohelised, alt heledamad, tihedalt tähtkarvased. Õied tugevalt meeldiva lõhnaga, valged, puhkedes seest roosad. Õisik tihe poolkera, läbimõõt 5–7 cm. Vili sinakasmust.

 

Uustulnukad Eestis
 

Kõmri lodjapuu (Viburnum x bodnantense) on üksikutes Eesti aedades vahelduva eduga kasvanud juba ligi 15 aastat. Suhtusin temasse alguses väga skeptiliselt, sest esmakordselt kohtusin selle põõsaga jõulude ajal kergelt lumises Bratislava Botaanikaaias – meil ju on sel ajal külm ning lumi maas. Ometi võttis see hingetuks – nii hallil külmal päeval õitseb midagi sedavõrd ilusat, säravat, roosat! Aga ma muutsin meelt, kui nägin ühes Merirahu aias ligi kahemeetrisi õitsvaid põõsaid mai alguses.
Nad olid seal isegi paljunenud ning ma sain endalegi ligi meetrikõrguse taime, kellel sel kevadel oli 2 väikest õietupsu. Kõmri lodjapuu põõsad on püstised, tihedad ja kiirekasvulised, taastuvad seetõttu külmemate talvede kahjustustest kiiresti. Lehed on helerohelised, ovaalsed, peensaagja servaga, silmatorkavate roodudega. Õisik 5–6 cm lai, õied ise kitsad, püstised, erkroosad ja tugevalt lõhnavad. Õitsema hakkavad pärast lume sulamist. Tänavu osaliselt lumeta talve järel sai õisi imetleda alles pärast keltsa sulamist mai esimestel päevadel. Kõmri lodjapuu eelistab soojemat päikesepaistelist viljakat kasvukohta, ei talu kuiva ja liivast mulda.

Burkwoodi lodjapuu (Viburnum x burkwoodii) on minu aias olnud 4 aastat ning pärit Soome kõige liigirohkemast puukoolist. Selle uue lodjapuu istutasin koos teiste haruldustega tänavaäärsesse vabakujulisse hekki ja kuna ta eelmistel aastatel veel ei õitsenud, ei pööranud talle eriti tähelepanu. Aga sel aastal ilmusid ilusad poolkerakujulised õisikud – alguses roosakad, siis valgete lõhnavate õitega. Samal ajal vahetas ta talvel kannatada saanud pruunikad lehed uute heleroheliste vastu, nii et on nn talvehaljas nagu paljud lumeroosid mu aias. Volt-lodjapuu (Viburnum plicatum) sorti ’Cascade’ pean nii meil kui ka Inglismaal praegu olevatest lodjapuudest kõige ilusamaks. Ostsin selle Nurga puukoolist prooviks umbes 5 aastat tagasi.
Minu rõõmuks kasvas see põõsake kiiresti ning hakkas imekaunilt ja rikkalikult õitsema. Tal on väga omapärane võra – oksad lähevad tüvest rõhtsalt eemale kaugele, asuvad nagu korrused üksteise kohal. Lehed on elliptilised, helerohelised, kergelt sissepressitud roodude ja saagja servaga, noorelt tähtkarvased.
Õisikud asuvad paarikaupa põhiokstel kasvavate väikeste kõrvalokste tippudes. Õisik ise on lame. Servas olevad steriilsed valged õied meenutavad väikesi liblikaid, läbimõõt umbes 1 cm. Keskel olevad pärisõied on imeväikesed, kreemikad. Viljad on sügiseks punased, asuvad õisikutes eriti tihedalt koos lehtedega, mis alguses värvuvad oranžiks, siis säravpunaseks ja lõpuks tumevioletseks. Põõsas on sügisel silmatorkavalt dekoratiivne!
Minu aias Tallinnas Maarjamäel on volt-lodjapuu osutunud täiesti külmakindlaks. Samas ei saa kunagi uute liikide puhul väita, et need ka kõikjal mujal nii hästi kasvaksid.


Kokkuvõte
 

Alati tasub julgelt proovida uusi huvitavaid liike, ent siiski mõistuse piirides. Rõõm on suur, kui uus taimeke hakkab aias õitsema ning veel nii rikkalikult nagu volt-lodjapuu minu aias. Aga uue tundmatu taime peaks igaks juhuks soetama Eestist või lähinaabrite juurest, ka Poola külmematest rajoonidest, kus ei saa taimi üle väetada. Samuti tuleb selgeks teha, mida taim vajab kasvamiseks, milline liik istutada päikese kätte, milline varju, turbapeenrasse või kiviktaimlasse. Lodjapuule otsige igaks juhuks kõige soojem koht aias!
Algusaastatel on kindlasti mõistlik katta istiku aluspind talveks paksu multšiga ning kasutada vastavaid kattekangaid. Siis edeneb lodjapuu hästi.

Artikli märksõnad