Maalilised lillemaastikud Läti piiri ääres
Tiina Kolk
Värvirõõmsad suvikuseaded edenevad malmkateldes hästi. | Tooma Tuul

Vastse-Roosa küla lähedal Eesti-Läti piiri ääres laiuva ajaloolise nimega Mutsõnika talu aed on kümmekonna aastaga sõna otses mõttes ja ka ülekantud tähenduses õide puhkenud – vahepeal unarusse jäetud ilusas õues teevad nüüd ilma lopsakad taimed.

Metsade-põldude rüpes peituvas talus algas uus elu 2009. aastal, kui Maimu Lehiste naasis oma lapsepõlvekoju. Täpselt 100 aastat varem oli tema vanaisa ostnud Mutsõnika oma perele. Praegu tuntakse paika Männiku taluna.
„Toona oli see kahehobusetalu, kus hariti põldu ja tehti metsa. Praegu toimetab siin viies põlv,” kiidab naine ja osutab tütretütardele. Nemad tegutsevad aias koos oma emadega jõudumööda nädalavahetustel.
Kui Maimu Lehiste Tartust maale tagasi tuli, olid kunagine uhke õunaaed ja kartulipõld kasvanud võssa. Tema tahtis kodu ümbruse korda teha ning esimesed kaks aastat kuluski meeletule puude raiumisele ja okste põletamisele. Esialgu polnud naisel mingit konkreetset iluaia rajamise ja maastiku kujundamise plaani, aga korrastustööde käigus ning aiaraamatuid ja -ajakirju sirvides hakkas ta vaimusilmas ette kujutama, mismoodi üks või teine taim tema õues edeneks. Sugulaste abiga on palju tööd ära tehtud ning küllap tehakse edaspidigi. 2014. aastal tunnustati Männiku talu Mõniste valla kauneima aia tiitliga.

„Aed muudkui kasvab tasapisi... Vahelduv pinnamood võimaldab puid-põõsaid pikkida huvitavalt maastikku. Ma tahangi mäenõlvale tuua vahtratele, kontpuudele, sirelitele, pihlakatele, kuslapuudele, veigelatele ja forsüütiatele seltsiks veel puid-põõsaid, sest (püsi)lilled nõuavad hoolt rohkem,” nendib hobiaednikust taluperenaine. Siis lisab, et tütardel kulub 3000ruutmeetrise ala niitmiseks-timmerdamiseks terve päev.
Pärast Minu Aia külaskäiku on tegus naispere jõudnud istutada metsaäärsele kallakule veel kontpuid, jasmiine, ungari sireleid ja hortensiaid, tiigi kaldale aga mitu vesikanepit.


Kõike parasjagu
 

Männiku talus on alati olnud suur õunaaed. Kahe maailmasõja vahel Maimu Lehiste vanaisa ja isa istutatud 40 ubinapuust võttis 1940. aasta käre pakane enamiku ära. Tolleaegsed on vaid üks sibul- ja üks paradiisi-õunapuu, teised sordid istutas taat hiljem uued. Uusimad on lastelaste auks kasvama pandud puud, noorim neist pesamuna Greete-Liisi ’Suislepp’.

Sel aastal on saagi all lookas nii õuna- ja pirni- kui ka kirsi-, ploomi- ja kreegipuud, samuti sõstrapõõsad. „Üllatavalt täis on ’Pepi’ja ’Karmla’ – Eesti sordid. Mulle öeldi, et savimaas nemad ei kasva, aga me tõime istustusaukudesse sobivat mulda ning nüüd on puud siinsete oludega kohanenud,” on Maimu rahul.
Kuuri seina ääres laiutavad viinapuud on samuti kobaraid täis. Eriti suured ja mahlased olid sel suvel ka maasikvaarikad.

„Kuna nad on ogalised, pidime marju kahekesi korjama: üks ajas toikaga oksi laiali ja teine noppis marju,” kirjeldab perenaine.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.

Artikli märksõnad