Parketi pika kestvuse tagab ruumi õige õhuniiskus
Ain Alvela
Lipiline puitparkett kaunistab iga kodu. | Tootja

Parkett, olgu see siis puhas puit või suuresti tselluloosist valmistatud laminaat, on kaunis ja looduslähedane põrandakattematerjal, mida saab suhteliselt lihtsasti paigaldada ja mis õige hooldamise korral kestab kaua.

Kui varem oli ehk levinud arvamus, et see õige, vastupidav ja naturaalne parketimaterjal on ikka puit, siis tänapäeval on laminaadi valmistajad jõudnud oma tehnoloogiatega nii kaugele, et sageli on keeruline ehedat puitu tehislikust eristada. Ja mitte ainult puidu, sest on ka laminaate, mis imiteerivad erinevaid kivipindu marmorist pae- ja telliskivini. Samuti on täisulikuma laminaatkatte vastupidavus kerkinud puiduga võrreldavale tasemele ning lisaks võimaldab laminaat kasutada selliseid värve ja mustreid, mis puidu korral pole võimalik. Uue materjalina on ennast turule pressimas vinüülparkett.

 

Tehislik imiteerib ehedalt looduslikku

 

Nii on siseviimistlusmaterjale müüva Floorin Interiori tootevalikus ehtsa tammelaua välimusega laminaatparkett, mis võimaldab omavahel kombineerida laiu ja kitsaid liiste, tulemus, nagu olekski põrand valmistatud tammeplankudest. HDF-plaadist laminaadil on kasutusklass 23/32 (eluruumides maksimaalne, äriruumides tavapärane intensiivsus) ning sellele antakse eluruumides kasutamise korral 25aastane garantii.

Veelgi tugevam on aga koguni 12 mm paksusega plangudisainiga laminaat, mille neljal küljel V-faas ja kasutusklass 23/33. Üldiselt on tänapäeva laminaadid vett-tõrjuvad, vaiksed, antistaatilised, libisemist vältivad, hea tulekindlusega ja neid saab tellida peaaegu kõigis värvitoonides ning valdavalt võib nende alla paigaldada ka põrandakütte. Ent kui näiteks laminaatparketi (sisuliselt papist ja sideainest kokkupressitud materjal) iga viienda lehe muster kordub, siis puitparketi iga kilbi puidusüü on ainulaadne.

Puitparketi eelis on muidugi ehe looduslikkus, sest on ju laminaadi puhul tegemist sisuliselt papist ja plastist kokkupressitud materjaliga. Samuti võib laminaadi, eriti odavamate lahenduste puhul muster korduma hakata, puidu puhul on iga kilp ja liist ainulaadne.

Samas on puitpõrand paigaldamise, kasutamise ja hooldamise suhtes laminaadist üksjagu pretensioonikam, kusjuures hooldus peab olema järjepidev ning seda tuleb teha spetsiaalsete vahenditega. Ja kui laminaat on pesemise suhtes üsna kindel, et mitte öelda lollikindel, võib puitparketile vale hooldamise korral või üldse hooldamata jättes palju korvamatut kahju teha.

 

Parketil kindlad standardid

 

Kodumaine suurim parketitootja on ASi Technomar & Adrem, mis turustab oma toodangut kaubamärgi Esta Parket all. Aastas toodetakse keskeltläbi pool miljonit ruutmeetrit erinevaid puitparkette, kusjuures vaid paar protsenti sellest jääb Eestisse. Näiteks Hiltoni hotelli numbritubade põrandad on kaetud Technomar & Adremi toodanguga.

Ettevõtte müügijuht Erik Lüüs ütleb, et naturaalse puitparketi valib inimene, kes ostab n-ö emotsiooni – ta teeb või vähemalt peaks tegema teadliku valiku, eelistades looduslikku materjali ning andes endale aru, et see vajab ka märksa suuremat hooldust kui laminaat või üha populaarsust koguv vinüülpõrandakate.

Sest kui puitparkett, olgu see ühe-, kahe- või kolmelipiline, on ikkagi valmistatud naturaalsest materjalist, siis laminaadi koostises on oluline kogus liime ja vaike ning vinüül on juba puhtal kujul plastmaterjal ja kasvõi selle utiliseerimine võib kunagi osutuda problemaatiliseks.

Samas kinnitab Erik Lüüs, et just vinüülparkett, mis hinna poolest võib isegi puidust kallimaks osutuda, on kõige lihtsam hooldada ja kestab kaua. No ja mis utiliseerimisse puutub, siis tegelikult ega ka vana laminaatparketti – puitkiud- või puitlaastplaati, millel väga palju sideainet sees ja peale kleebitud kulumiskindel viimistluskiht, ei tohi lihtsalt jaanilõkkesse visata. Selliste materjalide koht on jäätmejaamas ja tasuta neid sinna ära anda ei saa.

"Ka laminaat on muutunud tänu erinevatele immutustele küllaltki niiskuskindlaks ning mõnedele neist on pinnale liimitud plastkiht," iseloomustab ta.
"Aga üldiselt inimesed ei tea, et euroliidu standardi järgi tohib parketiks nimetada vaid sellist materjali, mille pealiskihi paksus on vähemalt 2,5 mm. Kõik need meil parketi pähe müüdavad materjalid, mille pealiskiht on vaid 0,6 või heal juhul 1,5 mm ei klassifitseeru parkettide sekka, vaid on lihtsalt põrandakattematerjalid."

 

Võtmetähtsus lasub õhuniiskusel

 

Puitparketi vastupidavuse ja hea väljanägemise huvides tuleb ennekõike jälgida ruumides valitsevat õhuniiskust, mis parimal juhul peaks jääma vahemikku 30–70% suhtelist õhuniiskust. Liiga kuivas ruumis – näiteks, kui põrandaküttega köetav ja soojustagastusega sundventilatsiooniga korter seisab talvel üürnike ootel võib õhuniiskus seal langeda 10% kanti – võivad puitparketi vahele tekkida praod, parkett ise aga otstest või lausa keskelt lõhki kuivada. Kui tegemist on näiteks kolmekihilise parketikonstruktsiooniga, võib juhtuda, et liim ei hoia seda enam koos jne. Tulemuseks on kõmmeldumine ehk loksuvad parketiliistud ja krigisev põrand.  

"Probleemid tekkivad, kui inimesel on vaid visioon puidust kui naturaalsest materjalist, puudub aga teadmine, et ka kallihinnaline toode vajab hooldamist ja õigeid kasutustingimusi," räägib Erik Lüüs. "Puitparketi puhul on põhireegel, et niisketesse ruumidesse seda ei tohi paigaldada, kütmata ruumidesse ei ole soovitatav paigaldada. Ruumis peab olema ühtlane õhutemperatuur, mis tagab ka ühtlase õhuniiskuse."

Nn alusmaterjaliga ujuvpõranda paigaldamisel tuleb eriti puitparketi puhul jälgida, et parketikilpide ja parketi ning näiteks seina vahele jääksid paisumisvuugid – puidu puhul peaasjalikult niiskuspaisumise jaoks, laminaadi ja vinüüli puhul soojuspaisumiseks. Põhiline viga parkettpõranda paigaldamisel ongi Erik Lüüsi sõnul see, et neid vuuke ei jäeta või jäetakse need liialt ahtad, mis ei võimalda materjalil n-ö mängida.

 

Lakk või õli on maitseasi

 

Teoreetiliselt saab parketti ka parandada, väiksemate täkete ja vigastuste jaoks on olemas spetsiaalsed paranduskomplektid. Suuremate vigade puhul aga tasub mõelda ja kalkuleerida, kas pole mõtet soetada uus põrandakate, selle asemel et kulutada aega ja vaeva lihvimise ja remondi peale, mis pealegi võib kokkuvõttes maksma minna juba vaata et uue põranda hinna.

Kui aga kusagil keset tuba on mõni parketilaud viga saanud, annab seda sageli välja vahetada näiteks diivani alt võetud korraliku ja kulumata laua vastu. Ent kui parketil on lastud lõhki kuivada, ei võta lõhesid välja ka lihvimisega. Tõsi – kui neid on vähe, saab viga parandada pragude täis kittimisega. Kui parketi kulumiskiht on 2,5–3 mm ning vigastused mitte teab mis suured – kriimustused, tikk-kontsa jäljed siin ja seal, kusagil kukkus millalgi haamer põrandala jms –, siis võib sellest vabalt 0,5–1 mm maha lihvida ja kulumiskihti jääb veel piisavalt alles. Aga kõike seda peaks enne tööga pihtahakkamist spetsialist hindama.

Kas puitparkett katta lakiga, õliga või vahatada, on Erik Lüüsi hinnangul maitseasi.

"Kui vanasti oli arusaam, et lakk annab tugeva kulumiskindluse ja õlitatud põrand vajab regulaarset üleõlitamist, siis tänapäeval ei erista lakki õlist ja vastupidi enam õigupoolest miski. Ka lakid on väga madala läikega, õlid aga samuti  vastupidavad ega vaja pidevat ülekäimist," selgitab Lüüs.

"Üldistavalt öeldes on lakitud põrand lollikindlam, aga tasub meeles pidada, et parketi tugevus ei tule lõppeks lakist, vaid ikka materjalist, millest see tehtud. Ja kui tahetakse põranda värvitooni muuta, tuleb nii lakk kui ka õli ikkagi maha lihvida." Lisaks soovitab ta kasutada iga materjali jaoks ettenähtud hooldustooteid, mida tuleb kasutada vastavalt kulumisastmele – siis kestavad ka põrandad kaua nägusana.

 

Põrand vajab pidavat kaitset

 

Põrandakattematerjalide müügile ja sellealasele nõustamisele spetsialiseerunud ASi Lincona projektimüügi juht Margo Villmann märgib, et puitparketi pika ja kauni kasutusea huvides tuleb juba põrandakatet valides läbi mõelda pere kasutusharjumused ja tingimused, kuhu puitpõrand paigaldatakse.

"Kui peres on väikesed lapsed või lemmikloomad, tasub kaaluda puidu kõrvale teisi alternatiive, sest toas tõuksiga ringi kihutamine ja koera kurvivõtmised külmkapiukse avamise heli peale jätavad puitpõrandasse kindlasti jäljed," ilmestab Margo Villmann olukorda. "Kui aga puitpõrand on juba paigaldatud, tasub tähele panna, et põrandat suurest korraarmastusest n-ö üle ei hooldataks, ei kasutata vale hooldusvahendit ega doseeritaks üle pesuvette lisatavaid puhastusvahendeid. Vale vahendi kasutamise ja üledoseerimisega tekitatakse põrandakattele täiendav ja mittevajalik kiht, mis vastupidi ootustele määrdub kiiremini, tekitab läikeerinevusi ja halvimal juhul võib naksuma jääda. Vältida tuleb nn kõik ühes vahendeid, samuti abrasiivseid puhastusvahendeid – need võivad lakitud parketi pealispinnale jätta kriimustused ja muuta selle matiks.

Puitparketi puhul piisab perioodilisest tolmuimejaga puhastamisest, vahetevahel niiske hästi välja väänatud mopiga pesemisest. Pärast sellist pesu peaks põrand olema kuiv 20 sekundiga. Talvisel kütteperioodil ei ole mopiga pesemine soovitatav, siis sobib kohtplekkide eemaldamiseks spetsiaalne pesuaine pihustiga mopp.

Et põrandat tubades toimuva elutegevuse eest kaitsta, soovitab Margo Villmann mööbli liigutamisest tekkivate kriimustuste vältimiseks kasutada mööblivilte. Sagedamini liigutatavatel mööbliesemetel tuleb vilte sageli vahetada, sest need kipuvad kuluma.

Laste- või töötubades on tihti ratastega toolid, mis samuti põrandakatet rikuvad. Lahendus on läbipaistvast ja tugevast plastist toolialused. Kahjustuste tekkimisel (raske eseme kukkumisel, vedeliku põrandale sattumisel) saab vigastatud viimistluskihti parandada spetsiaalsete vahapulkade, parandusõli või -lakiga.
"Meie kliimas on talvine kütteperiood puitpõrandale suur väljakutse, sest kütmisest tuleneva ruumi madala õhuniiskuse tõttu tekivad puitu väikesed juuspraod," nendib Villmann. "Iga pragu põrandas avab veele juurdepääsu ja niiskuskahjustused on kiired tekkima."

Esik on koht, kus põrand saab eriti kõvasti vatti välisjalatsitega sissetoodava pori, liiva, graniitsõelmete, soolaseguse lume ja niiskuse tõttu. Lisaks sellele, et jalad tuleb juba välisukse juures tugevasti puhtaks trampida, peab igal juhul esikus olema korralik, soovitatavalt kummipõhjaga porimatt, mis ei lase niiskusel põrandasse imbuda ja kogub kokku peenema mustuse.

Sarnased artiklid