Põnevaid katuseid. Mätas või bituumensindel?
Ain Alvela
Enim kasutatakse murukatuseid, kus haljastuskihi paksus on 70–160 mm, mis annab katusele langevaks koormuseks 60–120 kg/m². | Shutterstock

Katuse esimene ülesanne selle all elavate inimese jaoks on kahtlemata sademetekindlus ja soojapidavus, aga kaugele paistev katus ilmestab ka miljöömaastikke ning sellegagi peab katusekatet ja selle värvi valides arvestama. Ruberoid annab kerge ja müravaba katuse, mätas aitab loodusesse sulanduda.

Ka katuse vahetus remondi käigus mõjutab kogu hoone väljanägemist ning just sel põhjusel on nendeks töödeks tarvis üldjuhul kohaliku omavalitsuse luba. Iseäranis, kui tegemist on väga erilise katusekattematerjaliga – pilliroog ja sindel ei sobi tavareegli kohaselt linnaolustikku, samas kusagil Noarootsis ja Setomaal võivad need olla kohustuslikud või siis vähemalt tugevalt soovituslikud. Ja loa vajalikkust peaks kindlasti uurima ka juhtudel, kui muudetakse katusekonstruktsiooni ja lamekatuse varasema asemele tahetakse paigaldada viilkatust või vastupidi.

 

Bituumenrullmaterjali paigaldamine jäta spetsialisti hooleks


Eks ühelt poolt määrab katusekattematerjali valiku katuse tüüp, iseäranis just lamekatuste puhul on ka võimalike katusekattematerjalide valik üksjagu piiratud – sinna ei saa panna eterniiti, samuti tavapärases mõistes laastu, katusekivi ega profiilplekki.

Küllaltki universaalne katusekate on ruberoid ehk nagu vanasti nimetati – tõrvapapp, nüüdsel ajal ka plaatidena müüdav kärgkate või nn bituumensindel. Erinevatel modifikatsioonidel on nimetusi veelgi, nende ühiseks nimetajaks on selle materjali koostises sisalduv ja sidusainena kasutatav bituumen. Kõige laiemalt kasutatakse  bituumenist rullmaterjale korrusmajade ja tööstushoonete lamedate katuste katmisel, kärgplaate aga viilkatustel nii eramajadel, puu- ja paadikuuridel kui ka saunadel-suvilatel jne.

Ruberoid on oma värvigamma ja sellest tuleneva silmapaistvuse poolest ehk teistest katusekattematerjalidest küll kõige vähem silmapaistev, aga ega alati saagi tähelepanu äratamine olla eesmärk omaette. Pealegi on viimasel ajal ka ruberoidmaterjalide värvipalett jõudsalt arenenud.

Katusefirma OÜ Housetop, mis tegutseb kaubamärgi Pro Katused all, spetsialistid kinnitavad, et ruberoid on ilmastikus vastupidav, kaalult kerge ja sellele langevate sademete poolest vaikne katusekate. Ja mis sageli oluline – paljude teiste materjalidega võrreldes ka märksa soodsama hinnaga.

Lamekatusele bituumenrullmaterjali paigaldamine jätke spetsialistide hooleks, sest see nõuab nii oskusi kui ka spetsiaalseid materjale ja tööriistu, mistõttu seda saab teha ainult kogenud asjatundja, kellel on selle töö tegemiseks luba. Ennekõike kehtib luba tule kasutamise kohta. Nimelt kinnitatakse selline rullmaterjal keevitusmeetodil, gaasipõletiga kuumutades või liimitakse paika kuuma bituumeniga. Bituumenist katusekatted on armeeritud polüester- või klaaskiudkangaga, sisaldavad modifitseeritud bituumenit ja on kaetud puistekihiga. Bituumenrullmaterjalidele võidakse lisada kummi ja plasti, mis annavad materjalile töökindlust ja vastupidavust juurde.

 

Bituumensindel on lihtne paigaldada

 

Küll aga saab omal jõul hõlpsasti paigaldada plaatmaterjali. Viilkatustele sobiv bituumenmaterjal on nn kärgkate ehk bituumensindel – kerge ja ilmastikukindel enamasti iseliimuv materjal, mis võib olla plaatkate, tiheda jätkuga katusekate või kolmnurklattidega kate. Ise paigaldades tuleb muidugi hoolikalt paigaldusjuhendit järgida. Bituumenmaterjal paigaldatakse tihedale puit- või vineeralusele. Katuseplaate on kerge paigaldada, need painduvad vastavalt katuse kujule ja hakkama saab väheste tööriistadega – tihti piisab vaid haamrist, naeltest, vuugiliimist ja noast.
Tiheda jätkuga katusekate on tootjate sõnul vastupidav ka lauge kaldega viilkatusel. Materjal on iseliimuv või kummibituumenliimiga liimitav. Üldjuhul kinnitatakse bituumenrullmaterjal puit- või vineeralusele ülekattekohtades tüüblitega.
Kolmnurklattidega katusekate on väikemajade traditsiooniline bituumenkate, mis annab hoonele ilmekust ja mida on samuti üsna lihtne paigaldada. See kannatab konstruktsiooni soojuspaisumisest põhjustatud liikumise välja ega rebene selle tõttu.

 

Vihmavett ei ole murukatuse puhul vaja karta

 

Murukatus on aastasadu levinud maakeldrite puhul, aga eluhooneid katma on jõudnud selline moodus meie mail alles viimase paarikümne aasta jooksul. Iseenesest lihtne, ainult kogu hoone konstruktsioon peab olema juba eos rajatud just sellise katusetüübi jaoks. Ennekõike peab see raske mulla- ja mättakoorma välja kannatama, teisalt peab murukatte sees olema drenaaž kastmise või sadevee ärajuhtimiseks. Ja üldjuhul saab murukatust kasutada kas lamekatusel või siis mitte kuigi järsu kaldenurgaga viilkatusel. Igal juhul peab olema tagatud mätaste püsimine katusel ja see, et vihm sealt mulda kiiresti välja ei uhuks.

OÜ Evari Ehituse katusemeistrid, kes spetsialiseerunud lamekatuste, muu hulgas ka murukatuste paigaldamisele  kinnitavad, et kõige lihtsam ongi murukatust ehitada lamedale pinnale, kus pole vaja eraldi ehitada muru püsimiseks täiendavaid servasid. Liigse vihmavee ärajuhtimiseks paigaldatakse katusesse mitmetasapinnalised lehtrid, osa vihmaveest juhitakse ära nende lehtrite kaudu, osa vihmaveest aga akumuleerub murumätastes. Vihmaveel on võimalik ära voolata ka katuselehtrite alumistes astmetes olevate avade kaudu.

Enim kasutatakse murukatuseid, kus haljastuskihi paksus on 70–160 mm, mis annab katusele langevaks koormuseks 60–120 kg/m². Ekstensiivsele murukatusele valitakse taimestik selliselt, et see ei vajaks täiendavat hooldust. Sellistel katustel saavad kasvada ainult vähenõudlikud taimed. Enamasti istutatakse murukatusele mõningaid kukeharjaliike, nurmikuid, nelgilisi. Kukehari on katusel kõige vastupidavam ja efektsem taim, õitseb hästi värviküllaselt ja katust pole vaja niita. Kukeharja värvus sõltub ilmastikust. Kuiva ilmaga on kukehari punane, niiske ilmaga aga roheline, kollane.

Vähese intensiivsusega katusehaljastuse (rohu- ja mätaskatus) kihi paksus on 150–400 mm, lisab katusele koormust 100–350 kg/m². Tulenevalt mullakihist vajab katus tugevat aluskonstruktsiooni. Mätaskatus koosneb niidukoosluse taimestikust. Rohu- ja mätaskatusel kasvavaid kõrrelisi võib niita, kuid võib lasta ka looduslikult areneda.

Intensiivse katusehaljastuse kihi paksus on 220–1200 mm, lisab katusele koormust 200–1000 kg/m². Substraadikihis kasutatakse paksu mullakihti. Esineb nii murust, püsikutest, põõsastest kui ka dekoratiivpuudest koosnev taimestik. Murukatuste substraat on mullakiht, mida hoiavad koos juured. Taimestikus domineerivad heintaimed. Katus on käidav ja kasutatav ning vajab pidevat hooldust.

 

Katusest võib saada maapind

 

Murukatus omal kohal kas täielikult või poolenisti maa sisse rajatud ehitiste puhul. Vanast ajast meenuvad muidugi pommivarjendid, lennuki-, tanki- ja raketiangaarid ja muud sõjaväerajatised, mis maa alla peideti ennekõike nende õhust avastamise raskendamiseks. Omal ajal strateegiline vajadus on tänapäeval asendunud puhtpragmaatiliste eesmärkidega – maa rüpes olev maja hoiab hästi sooja, kui see on kord juba soojaks köetud, teisalt on maapõue rüpes asuvate ruumide sisekliimat suhteliselt lihtne vastavate seadmetega stabiilsena hoida, mis näiteks mingite hoidlate või arhiivide puhul on vajalik.

Kõige suuremaid argumente hoonete maa alla ehitamisel on energiasääst, sest loodus kütab hoone suuresti ise ära, vaja on kas siis õhksoojuspumba, põrandakütte või mingi muu küttelahendusega natuke kütet juurde anda. Lisaks on muru- või mätaskatus hea müraisolaator, hoiab kinni tolmu ja on tulekindel.

Päris olematu tähtsusega murukatuse eelistamises pole ka asjaolu, et nõnda õnnestub üsna märkimisväärselt vähendada kanalisatsiooni mineva sademevee osatähtsust.

Murukatuste osas on ka siinmail arenguid. Sel kevadel hakkab Revonia Keldrikoda oma Harjumaal Väänas asuvas tootmisüksuses valmistama kõrgete, juba Vanas-Roomas välja mõeldud ja kasutusele võetud ristvõlvitud lagedega mooduleid, mida omavahel kombineerides saab rajada maa-aluseid ehitisi, alates samamoodi näiteks veinikeldrist või väliköögist, lõpetades sauna, jahimaja, konverentsikeskuse või elamuga.

Revonia spetsialistid selgitavad, et oma elamisega n-ö maa alla minek säilitab kogu territooriumi avaruse, samas aga annab ilmastikukindla ja stiilse kodu. Ja seda lõppkokkuvõttes suhteliselt kerge vaevaga ja enamasti märksa kiiremini, kui tavalisel moel ehitades üks maja valmib.

Moodulite ristvõlvitud laed on 2,7 meetri kõrgused, kusjuures lisaks suurele kandevõimele on sellisel võlvil ka omadus õhku ringlema suunata. Hea värske õhk aga võrdub hea tervisega. Raudbetoonist valmistatud mooduli sisepinda saab erineval moel viimistleda.

Säärane maa-alune monoliitsest raudbetoonist tehtud ehitis on ka pikkade aastate jooksul hooldusvaba, sinna ei teki pragusid, see ei leki, seda ei pea väljast värvima ega krohvima. Ainus hool on maja peal kasvava muru niitmine.

 

 

Kast

 

TASUB TEADA

Kärgkatte ehk bituumensindli paigaldamine

 

Katuse minimaalne kalle peab olema vähemalt 1:5 (11°) ehk 20 cm langust ühe meetri kohta.

Katuseplaat on siledale aluskattele iseliimuv.

Bituumensindli aluskate (sisuliselt tõrvapapp) on rullmaterjal, mis kinnitatakse kõvale ja tasasele aluspinnale.

Paigaldustemperatuur peab olema vähemalt +6°.

Sobib nii uusehitustele kui ka vanade ruberoid- ja plaatkatuste taaskatmiseks.

Katuseplaadid ja tarvikud ladustatakse varjulises kohas, maksimaalselt 12 pakki ülestikku.

Paigaldamisel rasketes tingimustes, näiteks tuulistes kohtades või külma käes (alla +6 °C juures) soojendatakse plaate pealtpoolt soojaõhupuhuriga.

Bituumensindli aluskate viilkatustele alates 20 eurost rull (15 m²).

Pakk bituumensindlit (ca 3 m²) maksab jaekaubanduses 15–25 eurot.

Kuumbituumenliim (0,3-liitrine tuub) 10–15 eurot.

Viilkatusele liimitav rullbituumen (tõrvapapp), mis ei vaja eraldi aluskatet, 45–50 eurot rull (8 m²). 

Allikad: Interbauen, K-Rauta, Ehituse ABC

 

Sarnased artiklid