Ronitaimed - aiakujunduse viimistlejad
Aino Aaspõllu
Lõhnav kuslapuu. | erakogu

Igas aias saab liaanidega ehk ronitaimedega luua tiheda, samas muljet avaldava leheseina. Nad ei vaja erilist hooldust, nendega saab hõlpsasti sulgeda inetuid vaateid ja kujundada hubaseid istumisnurki. Paljud rõõmustavad meid veel maitsvate viljadega ja/või omavad ravitoimet. Tutvustame rohkem tähelepanu väärivaid vääntaimi.

Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta)

Suurepärane taim pergolate, võrestike, kõrgemate võrkaedade katteks. Kasvukohana eelistab head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett ega kuivi väheviljakaid muldi. Edeneb nii päikese käes (siis vajab rohkem niiskust), poolvarjus ja ka varjus, sest looduses kasvab alusmetsas.

Talle meeldib „ronida“ ka väiksemate varju taluvate puude (toompihlakas, pihlakas) võrades ning keskmist kasvu okaspuude vormidel. Kevadel mahlajooksu ajal tuleb ümber juurekaela panna võrk kasside peletamiseks, sest nood armastavad aktiniidiamahla nagu palderjani.

Võra vajab aeg-ajalt piiramist, kuid seda ei tohi teha kevadel mahlajooksu ajal. Kuna ta on kahekojaline taim, võib 4–5 emastaime kohta istutada ühe isaseksemplari (viimased on tunduvalt suuremad).

Isastaimedel värvuvad südamekujulised terava tipuga tumerohelised lehed õitsemise algul valge-, siis roosa- ja sügiseks tumepunasekirjuks. Ka emaseksemplaride lehed värvuvad kohati.

Viljakande ikka jõuab põõsas 3–4aastaselt. 3–4 cm oliivrohelised maitsvad ja vitamiinirikkad viljad meenutavad piklikke tammetõrusid, kuid valmivad ebaühtlaselt.

 

Suurelehine tobiväät (Aristolochia durior)

See aedu ilmestav nii kõrgusesse (kuni 20 m) kui ka laiusesse (kuni 15 m) pürgiv uhke, alles mai keskel lehtiv ronitaim on üleni mürgine. Tema noored lehed on alt koos lehevarrega üleni hõbedaselt siidikarvased, suured täiskasvanud lehed ererohelised ja südajasmunajad, läbimõõt 20–25 cm.

Juunis puhkevad õied on selle suure liaani kohta väga väikesed ning neid on lehtede varjust raske märgata. Piibukujulised õied (sellest nimigi – tobiväät) on lillakirjud, olenevalt õitsemise staadiumist punakaspruuni või beežikaspunase südamikuga. Sügiseks muutuvad taime lehed kuldkollaseks. Langevate lehtede vahelt ilmuvad lõpuks välja rippuvad lihavad kurgikujulised 6–8 cm pikkused ja 3–4 cm laiused viljad. Need on algul tume-, seejärel kollakasrohelised. Just siis on õige aeg neid paljundamise eesmärgil korjata, sest pistokstega on seda teha väga raske.

Tobiväät kasvab kiiresti, eelistades poolvarjulist kasvukohta. Paremaks kasvuks vajab ta, eriti noorena, soojemat ja tuultest kaitstud paika. Armastab viljakat, kobedat, huumusrikast, piisavalt niisket mulda.

Suurelehine tobiväät on väga dekoratiivne ronitaim. Teda kasutatakse vertikaalses haljastuses puutüvedel, terassidel, pergolatel, kõrgetel võrkaedadel, suurtel traatkeradel jne. Eestis on ta külmakindel, kuid eriti pakaselistes kohtades tuleks teda alguses katta.

 

Roniv hortensia (Hydrangea petiolaris)

Soomest pärit liaan on meil kõige vähem tuntud hortensialiik.

Roniv hortensia on õhujuurte abil roniv liaan, tüvi punakaspruun ja kestendav. Ovaalsed, osalt munajad lehed on kergelt läikivad, tumerohelised, 6–10 cm pikad. 10–15 cm laiad õisikud on lamedad, väikesed pärisõied keskelt kollakad. 3 cm laiused steriilsed õied õisiku servas on nagu õrnad väikesed valged liblikad. Eelistab poolvarjulist niiskema hapuka mullaga kasvukohta. Õitseb suve keskel sobivates tingimustes rikkalikult, kuid samas tean, et mõned isendid ei taha kuidagi õitseda ning eelistavad roomata mööda maad.

Lõhikhortensia (Schizophragma hydrangeoides)

Meenutab eemalt ronivat hortensiat, kuid steriilsed õied õisiku servades on nagu valged, õrnalt südajad lehed. Jaapani ja Korea mägimetsadest pärit väänduja puhkeb meil tavaliselt õitsele juulis, piklikmunajad kreemikad steriilsed õied on kuni 3 cm pikad. Lõhikhortensia on meie aedades suur haruldus. Eestisse tõi selle taime seemned Kunashiri saarelt 30 aastat tagasi tuntud dendroloog Jüri Elliku. Nendest sai Arnold Hannust oma aeda esimese taime, istutades selle kase tüvele Elliku soovitusel, kuna Kunashiril olid nad eranditult „kleepunud“ nende tüvedele.

 

Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia)

Külmakindel ja üpris vähenõudlik, üks vanemaid ja kiirekasvulisemaid meile sissetoodud liaane on aastakümneid olnud laialt kasutusel. Tema läikivad alt sinakad-tumerohelised viietiste sakiliste servadega ovaalsed lehed on umbes 7–15 cm pikkused, asudes 10–15 cm pikkusel leherootsul. Ronib köitraagude abil olenevalt mulla viljakusest aastas isegi kuni 3 m kaugusele ning võib sirguda kümnete meetrite kõrgusele.

Metsviinapuu pööristes asuvad väikesed rohekaskollased õied on märkamatud, sest on tiheda lehestikuga võra ülaosas. Sinakasmustad, valge kirmega kaetud 0,5 cm läbimõõduga viljad ilmuvad nähtavale sügisel, kui lehed on kohati erepunased. Mürgised pole, aga maitsevad ainult lindudele.

Harva leidub Engelmanni metsviinapuud (Parthenocissus quinquefolia engelmannii), kelle viietised sakiliste servadega pikatipulised lehed on u 5 cm pikkused. Köitraagude peente harude otstes on nn iminapad, millega ta kinnitab end tugevalt ka täiesti sileda pinna, isegi kiviseina külge, olles seega eriti hea suurte vertikaalsete pindade katja. Sügisvärvus on eredam ja lehed püsivad kauem.

Metsviinapuu kasvab edukalt nii päikese käes, poolvarjus kui ka täisvarjus, kus ta on asendamatu põhjapoolsetel nõlvadel, rajatistel, hoonete põhjakülgedel. Ta pole pinnase suhtes nõudlik, kasvab ka väheviljakas ja kuivas mullas, aga siis on väiksem ning aeglasema kasvuga. Muidugi edeneb ta paremini rammusas ja parasniiskes mullas.

Metsviinapuu paljuneb nii varakevadiste puitunud kui ka suviste haljaspistikutega.

 

Madal metsviinapuu (Parthenocissus inserta)

See Eestis haruldane liik toodi koos paljude teistega enne sõda Saksamaa kuulsast Spaethi puukoolist Kadrioru lossiaia renoveerimiseks. Sarnaneb harilikule metsviinapuule, aga on väiksemakasvuline. Ka tema alt viltjad lehed on väiksemad, pealt aga kurrulised, läikivad. Nn iminapad aitavad tal kinnituda isegi siledale lossiaia kivimüürile. Sügisvärvus on läikivalt erepunane, lehed püsivad väätidel kauem.

Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis)

Rohkem tuntud ravimtaimena. Olin ka ise väsimuse peletamiseks võtnud tema mikstuuri, enne kui seda liaani kasvamas nägin. Nüüd ronib ta mul terrassil aastaid, ahistades veidi kõrval kasvavat püramiidelupuud. Suvel näksin turgutuseks tema vaigumaitselisi noori võrseid, talvel teed lehtedest ja puitunud vartest teen. Paraku saan marju veel liiga vähe säilitamaks neid sügavkülmas.

Tema ovaalsed krobelise pinnaga erepunase varrega lehed on 5–8 cm pikad, kobaras kasvavad õied roosad ja lihavad, süda punane. Lõhnavad nõrgalt vaigu ja sidruni järele. Vaigumaitselised hapukad erepunased viljad valmivad augustis. Kasvab nii päikese käes kui ka varjus viljakatel parasniisketel muldadel, mida on hea katta multšiga.

Sidrunväändik kui ilus apteek võiks olla menukam!

 

Lõhnav kuslapuu (Lonicera caprifolium)

Lõhnavat kuslapuud võis näha juba enne sõda Nõmme aedades. Minu lapsepõlve kõige ilusam ja paremini lõhnav „lill“ aias.

Tal on ovaalsed pealt tume-, alt sinakasrohelised lehed. Õisikualused lehepaarid on kokku kasvanud, moodustades nagu väikese liua õisiku esiletõstmiseks. Õied on pealt õrnalt karvased. Pungad roosakad, avanedes roosakasvalged, osalt kreemikad, vananedes muutuvad kahvatukollaseks. Õied lõhnavad võrratult, eriti õhtuti. Sügisel kaunistavad põõsast säravoranžid viljad. Eelistab viljakaid parasniiskeid muldi. Päikesepaistelises kohas õitseb rikkalikumalt ning lehti ei kahjusta seenhaigused. Sobib ronima võrestikele, puitaedadele jne. Minu aias turnib püramiidse värd-jugapuu ’Hicksii’ võras.

 

Tellmanni kuslapuu (Lonicera × tellmanniana hort.)

Meil võrdlemisi uus liik. Piklikud tumerohelised lehed on 5–8 cm pikad. Õitseb suve keskel rikkalikult. Õiepungad on oranžikad, õied intensiivselt kollased. Eelistab päikesepaistelist kasvukohta.

 

Roniv tselaster (Celastrus scandens)

Veidi nahksete tumeroheliste ovaalsete, kaugelt vaadates luuderohtu meenutavad lehtedega liaan, kelle sügisvärvus on kuldkollane. Viljad ereoranžid. Taim on eriti dekoratiivne, kui avanevad tema oranžid viljad ning sealt säravad vastu punases rüüs seemned.

Tselastri teine nimi on puukägistaja. Istutasin selle taime aeda kivimüüri servale, lootes, et tema oksad katavad halli ja igava seina. Järgmise aasta suveks oli tema kõrval kasvav forsüütia läinud kuidagi väga tihedaks ning siis avastasin, et tselaster käitub oma hüüdnime järgi ja ahistab naabrit.

Ronivat tselastrit sobib kasvatada ekstreemsetes oludes ning seal, kus on võimalus teda kontrolli all hoida. Vähenõudlik pinnase suhtes, talub heitgaase. Tema iga-aastane vormis hoidmine pole eriti keeruline.

Kui panna näiteks Lasnamäe endise kivikarjääri nõlvade aukudesse mulda, saaks neid seal kenasti kasvatada. Kividest ju nende juured läbi ei murra, aga roomavad väädid moodustaksid sinna ilusa suvel rohelise, sügisel kollase-oranžikirju katte.

 

Tanguutia elulõng (Clematis tangutica)

Kuldkollaste piklike õiekellukestega kaunis liaan. Õitseb rikkalikult suve keskpaigast alates kuni lumeni. Minul ronib sort ’Bill MacKenzie’ meetrite viisi mööda värd-jugapuid ’Hicksii ’ neile liiga tegemata.

Kuldkollaste õitega ’Lambton Park’ kasvab mul metallkeral läbimõõduga 1,2 m. Õitseb terve suve rikkalikult.

Tanguutia elulõng eelistab kergemaid viljakaid muldi, põuaga ma kastan taimi mõõdukalt. Õitsevad nii päikese käes kui poolvarjus. On Eestis täiesti külmakindlad.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid