Suve lõhnaga pojengid
Ave Visnapuu
Pojengide õitseaega saab pikendada erineval ajal puhkevate sortide-liikide kasvatamisega. | Shutterstock

Need punaste, roosade või valgete suurte kaunite õitega uhked taluaedade klassikud lausa kutsuvad end imetlema. Kes kord on nakatunud nn pojengipisikusse, see enam ei parane.

Pojengi kasvatati juba 1. sajandil eKr Hiinas ja Jaapanis tähtsa ravim- ning armastatud ilutaimena. Euroopasse jõudis ta 18. sajandi lõpus. Eesti aedu on pojengid ilmestanud üle 100 aasta.

Pojengi (Paeonia) perekond kuulub pojengiliste (Paeoniaceae) sugukonda. Perekonnas on erinevatel andmetel 25–40 liiki rohttaimi ja heitlehiseid põõsaid, kes kasvavad looduslikult Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas ning 2 liiki ka Põhja-Ameerikas. Euroopa on 13 liigi kodumaa.

Pojengil on suured roosad, valged, punased või harvem kollased õied. Kaheli-kolmetiste lehtedega varred moodustavad tiheda puhmiku. Pojengi jämedad juured kinnituvad maa-alusele varrele ehk risoomile. Pärast õitsemist moodustuvad risoomidele uuenemispungad, millest kasvavad järgmisel kevadel uued varred. Pojengi vili kukkur talletab suuri tumedaid seemneid.

Pojeng on pikaealine ja vastupidav, erinevalt paljudest teistest püsililledest on ilus kevadest sügiseni. Taim alustab kasvu vara – kohe pärast lume sulamist paistavad eelmise aasta varte jäänuste vahelt tumepunased pungad.

Kevade edenedes arenevad lehed on huvitav taust näiteks nartsissidele või ka teistele kevadel õitsvatele sibullilledele. Hiljem jäävad aga sibullillede kolletuvad lehed juba laiuma hakanud pojengilehtede varju. Sügisel punaseks värvunud pojengilehed annavad aeda taas põneva värvilaigu.

 

Ühteaegu nii solistid kui ansambli liikmed

 

Pojengid väärivad aias täiesti omaette kohta. Nad sobivad kasvama soolotaimena, aga neile võib rajada ka eraldi istutusala. Näiteks saab pojenge istutada majani viiva tee äärde. Mina rajasin oma aeda pika pojengipeenra hoopis aiamaa serva, et eraldada köögiviljamaad iluaiast. Seal õitsevad kevadel nartsissid ja lumekupud, suvel pojengid. Pärast nende õitsemist jääb aiamaad varjama rohtne hekk.

Pojengid sobivad suurepäraselt nii romantilisse kui moodsasse aiakujundusse. Koos teiste nn vanaema aia lilledega – iiriste, kurerehade, magunate, lupiinide, kukekannuste, kurekellade, käokingadega – moodustavad nad armsaid kooslusi. Pojengide jõulist vormi pehmendavad hästi ilukõrrelised. Modernses aias tulevad nad hästi esile okaspuude ja madalate ilupõõsaste taustal. Pojeng on ka lõhnaaia taim!

 

Istutamiskunst
 

Pojeng on vastupidav lill. Sageli võib neid näha õitsemas isegi ammu mahajäetud rohtu kasvanud taluaias. Kuna pojengitaim ei armasta ümberistutamist ja peaks jääma aasta(kümne)teks samasse paika, tuleb täpselt läbi mõelda ta asukoht. Kuigi talle meeldib päikeseline kasvukoht, võiks seda siiski keskpäeval veidi varjutada eemal asuv hoone või suur puu, et õied ei pleegiks liialt ära. Väga lähedale suurtele puudele ja põõsastele ei tohiks istutada, kuna need võtavad ära vajamineva niiskuse ja toitained. Paik ei tohi olla liigniiske, seisvat vett ei talu pojengid üldse Ka kõrge põhjaveega koht ei sobi neile. Ühele taimele tuleb kasvuruumiks arvestada umbes 1 m².

Pojengid kasvavad ja õitsevad hästi õhurikkas, viljakas, sügavalt haritud parasniiskes neutraalses, nõrgalt happelises või aluselises liivsavimullas. Sobiva kasvukoha võiks otsida juba suvel ning ka ette valmistada, siis jõuab muld sügiseseks istutusajaks vajuda. Väga kuiva, liivast ja lahjat pinnast saab parandada kompost- või turbamulla lisamisega. Sitkele ja õhuvaesele savimullale võib selle strukuuri parandamiseks juurde segada kas liiva või neutraliseeritud turvast või mõlemat. Happelise mulla hulka panna lubiväetist või puutuhka. Kui põhjavesi on maapinnast 80 cm sügavusel, tuleb pojengile rajada kõrgpeenar ning istutusaugu põhja teha kruusast ja liivast drenaaž. Muide, õite välimust võib mõjutada kasvukeskkond. Erineva viljakusega mullal näeb sama sort välja hoopis erinev.

Kasvukoha muld kaevata 50–60 cm sügavuselt läbi, nii et pindmine mullakiht jääb ka pärast kaevamist ülespoole. Umbrohujuured eemaldada, lisada ämber-paar hästi lagunenud veisesõnnikut. Istutusaugu põhja puistata sobilikku mineraalväetist, jälgides, et juured ei puutuks väetisega kokku. Kui aiamuld on väga kehv, lahja ja liivane, tasub see välja vahetada rammusama vastu.

Pojengiistikuid saab osta nii konteinertaimena kui ka paljasjuursena. Viimaseid saab istutada ainult sügiseti, potiistikuid aga kevadest sügiseni. Konteinertaim asetada samale sügavusele kui potis kasvades. Paljasjuurne istik istutada nii, et kasvupungad jääksid 2–5 cm sügavusele mulla alla. Liiga sügavale või ka liiga kõrgele istutatud pojengid õitsevad kesiselt või ei õitse üldse. Pärast istutamist tuleb taimi korralikult kasta.

Vahel müüakse kilesse pakendatud pojengiistikuid varakevadel, kui peenrasse neid ei saa veel istutada. Enne kui lasta ennast pildil olevast õiest pimestada, tuleb kindlasti uurida paki sisu (see kehtib alati ja kõigi taimeliikide puhul!). Ideaalsel istikul on 3–4 uuenemispunga, ent enamasti on neid vaid 1–2. Kui pungad on ilusad roosakad ja normaalse suurusega (mitte väljaveninud või kuivanud), saab taimest asja.
Koju jõudes tuleb pojeng kohe potti istutada. Pungatipp peab jääma mullapinnast veidi allapoole. Leida jahe ja valge kasvukoht, üleliia kasta ei tohi, muld peab olema pidevalt kergelt niiske. Kui taimeke hakkab edenema, tuleb teda veidi varjutada, sest aknast sissepaistev ere päike võib võsu ära kõrvetada. Sellist pojengi võib potis hoida sügiseni, lasta tal rahulikult juurduda ja siis peenrasse istutada. Kui on ostetud mais müümata jäänud allahinnatud istikuid, saab need ettevaatlikult kohe peenrasse istutada. Uut võsu tuleb päikese eest kaitsta ja juurdumiseni korralikult kasta. Edasi tuleb varuda kannatust. Järgmisel suvel ta kindlasti ei õitse, õisi võib oodata alles kolmandal aastal või veel hiljem.

Ka sügiseti müüakse pojengiistikuid, eriti postimüügikataloogides. Kui taimede kättesaamise aeg jääb liiga hiliseks, võib nad panna suurde potti, kaevata koos potiga näiteks kasvuhoonesse mulla sisse ja jääda kevadet ootama. Mina olen potid pealt katnud kuiva turbaga.

Nagu öeldud, võivad pojengid ühel kohal kasvada aastakümneid ja ümberistutamine neile üldse ei meeldi. Aga vahel on seda siiski vaja teha. Näiteks kui pojeng enam ei õitse või näeb vilets välja, võiks taime uude kohta istutada; elukohta vahetades tahame pojengi(d) kaasa võtta.

Pojengide jagamise/ümberistutamise aeg on augusti lõpust kuni hilissügiseni. Kui üldiselt võib püsililli istutada ka kevaditi, siis pojenge ainult äärmisel vajadusel ning kevadel võimalikult vara. Igal juhul jäävad need taimed kauaks põdema. Pärast ümberistutamist ei õitse nad vähemalt 2–4 aastat.

Pojengitaim kaevata sügisel peenrast välja (see nõuab päris suurt jõudu!), lõigata varred maha, puhastada juured mullast ja tükeldada terava noaga nii, et igale tükile jääb vähemalt 3 punga. Lõikekohtadel võiks lasta päikese käes veidi kuivada. Istutamiseni tuleb istikuid hoida jahedas.

Pärast istutamist on kasulik peenrad katta 1–2 cm paksuse multšikihiga. See aitab kasvuajal hoida pinnase niiskust ning välistada varakevadised külmakergitused, mullakooriku tekkimise ja pragunemise. Kattematerjal takistab oluliselt umbrohtumist. Pojengidele sobib multšiks ka neutraliseeritud freesturvas. Pojenge paljundatakse enamasti puhmiku jagamise teel, liike ka seemnetega.

 

Omajagu hoolt ja vaeva
 

Kasvuperioodil ei ole pojengidega üleliia palju tööd. Kevadel tuleb kobestada pojengide ümber olev mullapind. Kuna istutamise ajal on lisatud piisav toitainete varu, siis pole järgmisel paaril aastal (või kauemgi) peale istutamist pojengi tingimata vaja väetada. Juba mitu aastat ühel kohal kasvanud taimi võiks siiski väetisega turgutada. Aga kui taim näeb hea välja ja õitseb rikkalikult ning õied on sordiomase välimusega, pole väetamise pärast vaja muretseda. Väetamise sagedus ja kogus sõltuvad kasvupinnasest. Liivastel muldadel uhub vihmavesi toitained kiiremini mullast välja. Kehtib reegel: suurte täidisõitega sorte väetada rohkem, liike poole väiksema väetisekogusega.

Kohe pärast lume sulamist võib puhmiku ümber puistata veidi lämmastikuga kompleksväetist ja kobestada see ettevaatlikult pindmisse mullakihti. Hea on väetada veel õiepungade tekkimise ajal ning õitsemise alguses. Kaks nädalat pärast õitsemist, kui toimub uuenemispungade moodustumine, võib väetada nn sügisväetisega. See külvata niiskesse mulda pilves ilmaga.

Varte mahalõikamise järel võiks puhmiku ümber panna natuke hästi lagunenud veisesõnnikut või komposti, mille hulka on segatud peotäis lehtpuutuhka.

Üks töö, millega kindlasti ei tohi hiljaks jääda, on pojengide toestamine. Muidu vajuvad varred külili ja kõverduvad, neid püsti upitada enam ei õnnestu ning lille välimus on rikutud. Taimetoed asetada paika hiljemalt enne õide puhkemist.
Pojengidel tuleb kindlasti äraõitsenud õied eemaldada ning sügisel varred maha lõigata. Igasuguste lõikamistöödega peab kaasas käima lõikeriistade desinfitseerimine, muidu võime tahtmatult levitada taimehaigusi.

 

Tõved ei hüüa tulles
 

Kõige sagedamini esinev hahkhallitus võib endast märku anda juba kevadel, kui noored võsud muutuvad maapinna lähedalt tumepruuniks. Siis on seda raskem märgata. Hiljem varred närbuvad ja lamanduvad. Nakatunud lehtedele ilmuvad pruunid laigud ning seejärel lehed kuivavad, õiepungad muutuvad mustjaks, ei avane ja võivad mädaneda.
Taimed haigestuvad kergemini, kui on istutatud väga varjulisse, liiga märja, raske ja happelise mullaga kasvukohta. Vihmasel ning jahedal suvel levib tõbi eriti jõudsalt. Haigestumist põhjustab ka lämmastikväetistega liialdamine, samuti liiga tihe istutus. Nakatunud taimeosad on vaja viivitamatult eemaldada ja hävitada (mitte kompostida!). Liiga tihedaid puhmikuid võib harvendada. Sügisel tuleb varred maani maha lõigata. Tugeva nakkuse korral pole paha kasutada keemilist tõrjet.

 

Erilised ja imelised
 

Pojengide õitseaega saab pikendada erineval ajal puhkevate sortide-liikide kasvatamisega. Liikidest on meil aedades levinud peamiselt ahtalehine pojeng (P. tenuifolia) ja varajane pojeng (P.officinalis).

Ahtalehist pojengi kutsutakse ka tillilehiseks pojengiks ja mairoosiks. Taim kasvab 15–70 cm kõrguseks ning tal on 6–8 cm läbimõõduga säravpunane õis. Liiki kasvatatakse juba 19. sajandi lõpust ja ta on meie aedades levinuim.

Varajane pojeng õitseb juuni lõpupoole, tema kahelikolmetised lehed on tumerohelised ja pealt paljad. Suured laialt avatud 10–13 cm läbimõõduga punased õied asuvad üksikult 60–70 cm kõrguse varre tipus. Aedades kohtab üsna sageli punaste täidisõitega sorti ’Rubra Plena’, harvem roosaõielist ’Rosea Plenat’ ning valgeõielist ’Alba Plenat’.

Enamik sorte on aretatud valgeõielisest pojengist (P. lactiflora). Liiki aedades ei kohta, küll aga rohkesti selle sorte. Pojenge on aretatud tohutult, erinevatel andmetel 3500–5000 sorti. Enamasti jaotatakse need rühmadesse eluvormi, puhmiku kõrguse, õiekuju, -värvuse, -suuruse või õitsemise aja järgi.

Eluvormi järgi jaotuvad pojengid rohtseteks ja puispojengideks. Esimeste varred ei puitu, sügisel lõigatakse need maha ning kevadel kasvavad uued. Rohtsed pojengid on meil täiesti külmakindlad, nende juured on lihakad. Puispojengidel on nii juured kui varred puitunud ja talveks neid maha ei lõigata. Nad on meil talveõrnad ning kuuluvad juba edasijõudnud aedniku taimekogusse.
Küll aga rõõmustavad meie pojengisõbrad Itohi hübriidide ehk Itohi pojengide üle. See üsna uus sordirühm on saadud puispojengide ristamisel rohtsetega ning nimetatud aretaja järgi. Välimuselt meenutavad nad puispojengi, kuid nende kasvatamine ja vastupidavus sarnanevad rohtsete omaga. Taimed on 70–100 cm kõrgused. Umbes 20 cm läbimõõduga täidis- või pooltäidisõied on kollased, kreemikad, roosad, punased, lillakad. Meilgi on selle rühma sorte müügil olnud juba üle 10 aasta ning tasapisi on nende hind ka taskukohasemaks muutunud. Aiandushuviliste hulgas on Itohi pojengid väga populaarsed.

Kõrguse järgi jaotatakse pojengisordid madalateks, keskmise kõrgusega, kõrgeteks ning väga kõrgeteks. Kui madalad on kuni 80 cm kõrgused, siis kõrged võivad olla isegi 110 cm ning üle selle. Kõrgus võib muutuda sõltuvalt aastast, samuti kasvutingimustest.

Õiekuju järgi jagatakse pojengid lihtõielisteks, jaapani tüüpi pojengideks, pooltäidisõielisteks ning täidisõielisteks. Lihtõieliste pojengide õites on kuni 2 rida kroonlehti, pooltäidisõielistel kuni 5 rida, tolmukad on normaalselt arenenud. Jaapani tüüpi pojengid on lihtõieliste ja täidisõieliste vahepealne vorm, kus kroonlehti on paar rida ning tolmukad on muutunud kitsaste kroonlehtede sarnaseks. Samas on säilinud tolmukate värv ja õie keskele moodustub justkui südamik. Täidisõielistel pojengidel on kroonlehti kuni 5, kuid kõik tolmukad ja emakad on muundunud kroonlehtedega sarnasteks organiteks, mida nimetatakse petaloidideks. Tulemuseks on kaunis lopsakas õis.

On aretatud nii valgete, roosade, heleroosade kui ka punaste õitega sorte, harvem esineb kollast, oranži, pruunikat ja isegi mustjat värvust. Sageli otsivad kollektsionäärid just neid eriliste toonidega sorte. Õie suuruse järgi on pojengisordid väikeste, keskmiste, suurte ja väga suurte õitega. Õitsemise aja järgi: väga varajane, varajane, keskvarajane, keskhiline, hiline ning väga hiline.

Sarnased artiklid