Kuidas telerite müügikeelest aru saada ja otsustada, mida on vaja ja mida mitte, selgitab Hansaposti veebikaubamaja tootejuht Raivo Hirs.
Vingeimad Eestis müügilolevad telerid on sama intelligentsed kui arvutid, kätkevad endas üle 30 miljoni piksli ja kannavad märgistust 8K, mis kõik kokku tähendab, et pilt on vaat et tõetruum kui elu ise. Selline müügijutt on küll mõjus, aga teisalt on tegu tulevikutehnoloogiatega, mitte praktilise tänapäevaga, sest teleripildi tootjate tehnoloogia on pildinäitajate omast pika puuga maas.
Duubeldatud pikslid
Rusikareegel on, et mida rohkem on piksleid, seda detailsem ja tõetruum on pilt. Kümme aastat tagasi olid enamik televiisoreid Eesti kodudes SD (720 × 480) resolutsiooniga, seejärel tulid turule kaks korda parema pildiga HD-Ready telerid (1280 × 720), neile järgnesid omakorda kaks korda suurema pikslite arvuga Full HD-telerid (1920 × 1080 pikslit).
Tänaseks on kõik nimetatud tehnoloogiad unustamisele määratud ja levinud on Ultra HD ehk 4K (kasutatakse ka UHD lühendit, resolutsioon 3840 × 2160) telerid, mis on omakorda Full HDst neli korda suurema pikslite arvuga. Juba on turul ka 8K märgistust kandvad Ultra HD telerid, mille resolutsioon on neli korda suurem kui 4K teleril (ehk 16 korda suurem kui Full HD teleril).
Oluline on telepilt
Uusi tehnoloogiaid tuleb kogu aeg turule ja kohati võib tunduda, et kuna teler soetatakse aastateks, peaks valima parima hetkel olemasoleva tehnoloogia. Tegelikult ei tule telepildi tootjate tehnoloogia telerite ülikiire arenguga kuidagi kaasa ja 8K teler on mõeldud pigem jõukale tehnoloogiafännile, sest reaalselt pole 8K kvaliteediga telepilti ka lähitulevikus võimalik vaadata.
Praegusel ajal piisab täiesti, kui osta Ultra HD või 4K märgistusega teler, mille kvaliteet on juba tõenäoliselt mitu korda parem telerist, mida välja vahetama hakatakse ja mille puhul pole põhjust muretseda, et sellel tehnoloogial oleks mõne aasta pärast “parim enne” möödas.
Pildikvaliteet sõltub lõpuks ikkagi algmaterjalist ja kuni telepilt on mitu sammu telerite pildist maas, ei muuda tehnoloogia viimane sõna Eesti telekanalite ega Netflixi pildi vaatamist sisuliselt paremaks.
LCD, OLED, QLED, Nanocell...
Kui aastakümneid oli levinuimaks ekraanitehnoloogiaks kineskoop, siis täna on turul sisuliselt kaks tehnoloogiat – LCD ja üha laialdasemalt kasutatav OLED. Mis on nende ekraanide vahe? LED-teleritel on vedelkristallekraanid (LCD-d), mille taustvalgus põhineb LED-tehnoloogial. Monitorid on energiasäästlikumad kui traditsioonilised LCD-ekraanid ja võimaldavad kõrgemat pildikvaliteeti. Teleri pikslid peegeldavad valgust küljelt või tagant, mis suurendab pildi kontrasti ja tagab loomulikumad värvid. LED-telerid on ka tänapäeval üldiselt odavamad kui muud tüüpi ekraanid.
Kui LCD-teleril ei lase pikslite valgustus paista mustal kunagi päris mustana, siis OLED ehk orgaaniline valgusdiood näitab musta sügava ja selgena, mistõttu paistavad ka kõik teised värvid erksamana.
Tihti aetakse segamine QLED-teler ja OLED-teler, mis ei ole üks ja sama.
QLED on Samsungi välja töötatud tehnoloogia, mida kasutatakse peamiselt televiisorites ning on traditsioonilise LED-tehnoloogia arenenum versioon. QD-tehnoloogia võimaldab laiemat värviruumi kuni heledaimate toonideni. Lisaks on QLED-teleritel suurem heledus, mis muudab vaatamiselamuse nauditavamaks ka eredalt valgustatud tingimustes. Kuvari pikselstruktuuri puuduseks on see, et QLED-telerid ei jõua orgaaniliste OLED-ekraanidega sama musta sügavuseni, mis ilmneb kõige paremini pimedas toas telerit vaadates. QLED on tuntud parema värvide reprodutseerimise poolest, võrreldes LED- ja OLED-teleritega, kus valged toonid on väga eredad ja värvid detailsemad.
Kui Samsung kasutab terminit QLED, siis LG kasutab terminit NanoCell. Kuigi NanoCell-teler ja Q-LED-teler on mõlemad täiustatud värvidega LED-LCD-telerid, on neil ka põhimõttelisi erinevusi. Q-LED-teler on üks LED-telereid, mis on loodud värvide kile lisamisega LED-LCD-telerile. NanoCell-teler rakendab LCD-paneelile nanoosakesi, mis filtreerivad välja tuhmid värvid, et suurendada RGB-skaala puhtust.
Mis on HDR-tehnoloogia?
Kui OLED on LCDst sammu võrra parem ekraan, mis iseenesest pilti ei paranda, siis HDRi võib olemuslikult pidada ka pildiparandustehnoloogiaks. HDR-teleripildis kuvab heledaid alasid vähem heledana ja tumedaid alasid vähem tumedana, et kontrastsus poleks liiga suur ja pilt näiks loomulikum. Fotoaparaatides on HDR-tehnoloogia juba varasemast tuntud, telerites on tegu uuema lahendusega. HDR muudab iga kontrastse pildi paremaks olenemata sellest, kui kvaliteetne on sisu ja kui korralik signaal.
Lisaks on veel terve hulk pildiparandustehnoloogiaid, mille puhul tootjad kasutavad erinevaid termineid ja tehnilisi lahendusi, sest ühtseid standardeid loodud pole. Esmalt Samsungi poolt kasutusele võetud ja praeguseks peaaegu kõigi tootjate poolt kasutatav pildikvaliteedi parandamise mõiste tähendab suures plaanis seda, et vähendatakse visuaalset müra (näiteks pildi värisemist või säbrulisust), võimendatakse signaali ja parandatakse pildi kvaliteeti, mis on eelkõige oluline kehva telesignaali puhul.
Mida teeb teleris tehisintellekt?
Kui kõik eelnimetatud tehnoloogiad on programmeeritud täitma ühte kindlat eesmärki (näiteks muutma pilti sujuvamaks või erksamaks), siis osas telerites kasutatav tehisintellekt on võimeline vaadatavat sisu ja heli analüüsima ning edastama infot nende parandamiseks. Tehisintellekt ei paranda lihtsalt pildi või heli kvaliteeti, vaid otsustab vajalikud parandused selle järgi, kas vaadatakse põnevusfilmi, klassikalise muusika kontserti või õhtust uudistesaadet.
85 tolli?
Iga järgmine teler ostetakse ikka eelmisest suurem. Kui teleri vaatamise ruum on avar, siis on suure ekraaniga teleriga kõik hästi, aga ostma minnes ei tohiks unustada, et esmajärgus määrab diagonaali ära vaatamise kaugus. Müüt, et lähedalt telerit vaadates rikutakse silmi, ei vasta küll tõele ja teada on, et resolutsiooni paranedes võib telerile järjest lähemale kolida pildikvaliteedis kaotamata, aga nii nagu enamik inimesi ei taha kinos istuda esimeses reas, ei ole ka kodus mugav hiigelsuurt ekraani lähedalt vaadata. Pilt võib olla küll selge ja piksleid pole näha, aga kael jääb ikka kangeks. Seega sõltub teleri diagonaali valik otseselt ruumi ja rahakoti suurusest ning väikese korteri elutuppa sobib pigem 55- kui 85tollise ekraaniga teler.
Nutitelekas
Peaaegu kõik uued telerid on nutikad ning ühendatakse kodu wifi-võrgu või võrgukaabliga ruuteriga, misjärel saab telekat kasutada ka veebis surfamiseks või selliste rakenduste voogesitamiseks nagu Netflix, Viaplay või YouTube. Smart TVs saab kasutada ka Facebooki ja teisi sotsiaalmeediakanaleid.
Nutiteleri opsüsteeme on mitmeid – Sony ja Philipsi telerid on varustatud Androidiga, Samsung oma Tizen-süsteemiga ja LG pakub WebOS-põhist kasutajakogemust. Kõigil opsüsteemidel on ühine rakenduspõhine lähenemisviis. Telerid on eellaaditud populaarsete rakendustega, mida saab soovikohaste rakendustega ise täiendada.
