Väetamise müüdid ja tõed. Tänapäeval väeta peaga, mitte peoga
Eneli Käger
Pikatoimeliste seguväetiste toitaineid ei uhu vihm ja kastmine nii kergesti välja. | Shutterstock

Anna taimele nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik!

Sageli küsime endalt, kas õigem on kasutada looduslikku või keemiliselt toodetud väetist. Kindlat vastust tegelikult polegi. Ütleksin lihtsalt nii, et vähemalt õues on üks teisele tugevaks toeks.

Looduslike väetistena kasutame tihti erinevaid orgaanilisi aineid alates veisesõnnikust ja taimsetest leotistest ning lõpetades kauplustes müüdavate „imepeente” toitegraanulite ja -lahustega, sest mõiste „väetis” nende kohta ametlikult ei laiene. Õnneks ei tea taimed ametlikke müüginõudeid ja termineid ning oskavad hinnata ükskõik millist toiteelementide allikat. Tegelikult on neil täiesti ükskõik, kas kasutame looduslikku või keemiliselt toodetud mineraalset väetist, sest taim suudab omastada eluks vajalikud toiteelemendid vaid nõrkade mineraalsete lahustena.

 

Müütiline sõnnik
 

Looduslike väetiste puhul peaks kindlasti arvestama, et tänapäeva suurlauda sõnnikul on küll sama tekkeallikas, kuid rohkem ei ole sellel vanaema laudast pärit sõnnikuga paraku sarnasust. Võrreldes pisikese eralaudaga, kus peetakse erinevaid loomi ja linde, on selle koostis väga teistsugune. Paraku ei taha me hästi tunnistada, et kõik loomade ravimid ja desinfitseerimisained jõuavad koos sõnnikuga põllule ja sealt edasi toidulauale.

Loomade allapanuks kasutatav saepuru (peamiselt okaspuu) nullib aga taimede väetamise mõtte. Peaaegu kogu sõnnikus sisalduv lämmastik kulub saepuru lagundamiseks – kui sellest veel puudugi ei tule. Saepuru lagunemisel tekkivat lämmastikku on aga juba tunduvalt vähem kui põllule viidud sõnnikus algselt. Lisamuret tekitab ka saepuru vaigusisaldus, sest viimase koostisained – mõelge tärpentinile! – pärsivad taimede kasvu.

Üks on aga kindel – kui meil on loomapidamise jääkproduktina olemas suur kogus orgaanilist materjali, tuleks seda kasutada võimalikult ohutult ja keskkonnareostust vältides. Erinevate looduslike väetiste asendamatuks võimeks on suurendada mulla huumusesisaldust ja anda kõvasti tööd mulla mikroorganismidele.

 

See oluline lämmastik
 

Taimed tunnevad kõige suuremat puudust lämmastikust. Looduslikult satub seda mulda orgaanilise aine lagunemisel ja vihmaga. Eriti hästi seovad lämmastikku äikesevihm ja lumi – meenutage vaid, kui ruttu muutub kõik pärast esimest kevadist äikest roheliseks! Ega vanarahvas asjata öelnud, et kevadine lumi on vaese mehe sõnnik. Paljudel taimedel on aga halb komme varuda lämmastikku nii palju kui võimalik sõltumata sellest, kas tegu on loodusliku või tööstusliku ainega.

Kui väetamiseks antavad fosfor ja kaalium püsivad päris hästi mullas, siis lämmastik on väga vilka liikumisega. Nii läheb suur osa sõnnikus olevast lämmastikust kaduma enne, kui see jõuab põllule ja mulda. Olen päris tihti näinud lenduva lämmastiku või taimele kleepunud väetise poolt tekitatud põletust, kui orgaaniline või mineraalne väetis pole korralikult mulda viidud.

Silmale nähtamatu kahju mulla ning pinnase- ja põhjaveereostusena on aga tegelikult palju suurem ja ohtlikum. Nõukogude perioodil kasutati väga suurtes kogustes mineraalväetisi, mis tõi kaasa pinnase- ja põhjavee ulatusliku saastumise. Lubatud nitraatioonide reostuse piirnormiks kaevudes oli 45 mg liitris, põllumajanduspiirkondades andsid mõõtmised tihti ka tunduvalt suuremaid tulemusi. Toidu ja vee kõrget nitraatidesisaldust peetakse aga kasvajate tekkimist soodustavaks teguriks. Paraku ei ole vahet, kas tegu on orgaanilisest või mineraalsest väetisest tekkinud nitraadireostusega.

Vältimaks taimede mitmekordset väetamist kasvuajal, vee reostust ja taimede põletust ning selleks, et piirata pisutki lämmastiku liigtarbimist, on otstarbekas kasutada pikatoimelisi väetisi. Nendest vabaneb lämmastik järk-järgult ning taim saab seda omastada pikema aja vältel.

Üheks põhjuseks, miks kvaliteetseid ja puhtamaid pikatoimelisi väetisi vähem kasutatakse, on kindlasti hind. Me ei pruugi hinnata oma tööaega ja võime jääda ükskõikseks maailma hädade ja keskkonnareostuse vastu, kuid oma rahakoti sisu oskame siiski lugeda.

Paraku näitab matemaatika, et väetise 1 m² hind erineb väga vähe, kuid kulu kõigub vaatamata pea identsele N:P:K suhtele 75–580 g/m².

 

Mineraalväetiste jaotus
 

Erinevate tööstuslike mineraalväetiste vahele tuleks tänapäeval tõmmata juba mitu jämedat kriipsu. Olen viimasel ajal täheldanud, et meie naabrite müügilettidelt Lätis või Soomes on kadunud lihtväetised ja mehaanilised väetisesegud, kuid meil on nende valik lettidel veel vägagi pikk.

Liht- ja liitväetised. Nende koguste ja väetamisaegade teadmine ja väljaarvutamine on terve ajaloohõlma vajuv teadus. Varem tuli pea kõik vajalikud toiteelemendid anda eraldi. Väetada tuli korduvalt, sõltuvalt aastaajast ja tööde kiirusest. Kiiretoimelist lämmastikku anti kevadel, suvel lisati seda paar korda. Fosfori- ning kaaliumisisaldusega väetised jäid sügisesse – aga mitte selleks, et taimed end vastu talve paremini tunneksid, vaid siis oli inimestel vähem tööd. Kaaliumit sisaldava kaaliumkloriidi puuduseks oli ka suur kloorisisaldus, mille hilissügise vihmad ja lumesulamine mullast välja uhtusid.

Mehaanilised seguväetised. Neid saab kasutada sobivas vahekorras suurtes kogustes antavate põhitoiteelementide puhul. Erineva raskuse, suuruse ja kujuga liht- ja liitväetiste mehaanilise segu on paraku silmagagi nähtavalt ebaühtlane. Praktiliselt võimatu on tagada, et kõikjale satuks ühtlases suhtes toiteelemente.
Seguväetised. Nendest saavad taimed sobivas vahekorras nii põhi- kui ka väikestes kogustes tarbitavaid mikroelemente.

 

Pane tähele!

Tavalised granuleeritud seguväetised. Lämmastik on taimele korraga kättesaadav ja sageli ei jõua areng kasvule järele. Sademete ja kastmisega uhutakse lämmastik kergesti juurte ulatusest välja ning see satub põhjavette. Taimed omastavad keskmiselt 20–25% toiteelementidest.

Pikatoimelised seguväetised. Vastavalt ajale, temperatuurile ja niiskusele on toiteelemendid taimele kättesaadavad ühtlaselt, tagades optimaalse kasvu ja arengu. Vihm ja kastmine ei uhu toitaineid nii kergesti välja ja taimed omastavad need vähemalt 70–90% ulatuses.

 

Väetiste jaotus vastavalt toormele
 

Looduslikud ehk orgaanilised väetised

Sõnnik, turvas, kompost, taimsed kääritised, haljasväetis, veri, kondijahu jt suurte kasutusnormidega peamiselt lämmastikurikkad väetised. Lisaks otsesele taimede toitmisele on neil kaudne toime läbi mulla.

Mineraalsed väetised

Toodetakse keemiatööstuses või saadakse maavaradest. Suurema kontsentratsiooniga väetised, mida saab kokku segada vastavalt vajadusele aastaajaliselt või taimerühmale sobivalt.

Mineraalväetistega rikastatud looduslikud väetised või vastupidi

Annab võimaluse ühe arvelt teist rikastada, pakkudes nii taime kui ka mulla seisukohast parimat tulemust.

 

 

Sarnased artiklid