Võrkiiris – varakevadine üllatus
Sulev Savisaar
Kaspia võrkiiris. | Sulev Savisaar

Paljudele on ootamatu näha iiriseid õitsemas varakevadel samal ajal lumikellukestega, mõnikord koguni lume sees. Need rõõmustajad on võrkiirised ehk sibulaga iirised.

Sibulaga iiriseid on teisigi. Maikuus õitsevad juunod, kelle kileja kestaga sibulad on ka puhkeperioodil lihakate säilitusjuurtega. Juunis-juulis paitavad silma kõrgemakasvulised mõõkiirised – nende lõikeõisi näeme peaaegu kõikides lillepoodides. Kunagi olid nad kõik samas perekonnas, kuid tänapäevaks on hiiglaslik iirise perekond jaotatud väiksemateks. Nii on ka võrkiirised 1961. aastast alates omaette perekond ladinakeelse nimega Iridodictyum, ehkki enamik botaanikud ja aednikke käsitlevad neid jätkuvalt iiristena. Nad peavad siis aga alati täpsustama, et see on iiris Reticulata sektsioonist või Reticulata rühmast või iiris alamperekonnast Hermodactyloides. Palju lihtsam on ütelda, et see on võrkiiris. Nimi Iridodictyum on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: iris –vikerkaar, ja dictyum – võrk. Seega viitab nimi võrkja kestaga sibulaga iirisele ehk „vikerkaarelillele“.

 

Erilised iludused

 

Võrkiirised on ühed minu lemmikud. Esiteks puhkevad nad varakevadel. Teiseks on nende õis ebaloomulikult suur – vähemalt õitsemise algul on õie läbimõõt 5–7 cm võrdne taime kõrgusega! Õied on looduslikel liikidel kas sinised, lillad või kollased, ühe- või mitmevärvilised. Võrkiiristel on veel üks suurepärane omadus: avanenud õied enam ei sulgu. Kui muud varakevadised lilled (lumikellukesed, krookused jmt) külma, pilves või sajuse ilmaga oma õied sulgevad, siis võrkiirised jäävad ka sellistes karmides oludes meid rõõmustama oma avatud õite täisiluga.

See, mida me peame õitseajal võrkiirise varreks, on tegelikult hoopis õieputk. Võrkiirise vars on lühike ja maa-alune, ilmudes nähtavale alles suvel, mil ta tõstab valmivad viljad maapinnale. Osa sortide puhul ei näe me vart kunagi, sest nende kuprad ei kerkigi maapinnale, vaid avanevad maapinna läheduses mulla all.

Nagu aediirisel on ka võrkiirise õies olemas välimised õielehed (aediirisel alla rippuvad või rõhtsad, võrkiirisel rõhtsad) ja sisemised õielehed (püstised). Võrkiirise välimise õielehe alumist pikka kitsast osa nimetatakse pinnukeseks, lühikest järsult laienenud tipuosa aga naastuks. Naast ongi õie kõige põnevam ja peibutavam osis, mis peab mesilaste ja muude tolmeldajate tähelepanu võitma, et nad sinna maanduksid. Erinevalt aediiristest puudub võrkiiristel habe. Emakas on lõhestunud kolmeks laiaks hõlmaks ning iga hõlm lösutab eraldi välimise õielehe peal, kattes selle pinnukese, kuid jättes nähtavale kauni naastu. Õielehele sarnanevad emaka laiad hõlmad lisavad õiele palju ilu. Iga emaka hõlm jaguneb tipus omakorda kaheks, mis on nagu kaks kõrva. Arvan, et need „kõrvad“ sulgevad naastule maandunud tolmeldavale putukale otsetee emaka peale, suunates ta selle hõlma alla, kus asub ka tolmukas. Naastu keskpaigast algav ning kogu pinnukesel jätkuv ja oluliselt laienev värviline vööt on tolmeldajale teejuht, suunates ta sügavamale õie sisse, kus ta lõpuks saab oma selja vastu tolmukat tolmuseks teha. Õie fotosid vaadates saab ehk jutt selgemaks. Lehed on õitseajal küllalt lühikesed, kuid pärast õitsemist võivad mõnel sordil pikeneda isegi kuni 70 sentimeetrini.

 

Aina laienev sortiment

 

Võrkiirise looduslikke liike on 11 või rohkem. Aias kasvatatakse põhiliselt sorte. Inimesed hangivad võrkiiriseid sügisel aianduspoodidest ja muudest kauplustest. Kaubandusvõrku saabuvad sibulad Hollandist, kus firmad tegelevad taimede-sibulate mehhaniseeritud masspaljundamise ja -tootmisega.

Meie poodidesse satuvad müügile eelkõige võrkiiriste kõige levinumad masstootmise sordid, mille paljunduspinnad Hollandis ja sealsed sibulate müügimahud on kõige suuremad. Eestis levinud võrkiiriste pingereas on esimene siniste õitega sort ’Harmony’. Talle järgnevad kollane, triploidne, viljatu Danfordi võrkiiris, tumedate veinpunaste õitega ’George’, siniste või lillade õitega harilik võrkiiris liigina (I. reticulatum). Populaarsed sordid on veinpunaste õitega ’Purple Gem’ ja ’J.S. Dijt’, siniste õitega ’Joyce’, veinpunaste õitega ’Pauline’ ja helesinistega ’Cantab’.

Samuti on väga levinud, aga Hollandis väiksemate paljunduspindadega sordid ’Gordon’ (sinine), ’Natascha’ (sinakasvalge), ’Spring Time’ (sinine), ’Ida’ (sinine), ’Violet Beauty’ (violetne), ’Clairette’ (sinine), ’Katherine Hodgkin’ (helesinine kahvatukollasega), ’Alida’ (helesinine) ja ’Marguerita’ (sinine, kirjulehine). Kolmas rühm kaubanduslikke sorte on suhteliselt väikese paljunduspinnaga: ’Blue Veil’ (sinine), ’Edward’ (sinine), ’Frank Elder’ (helesinine kahvatukollasega), ’Hercules’ (tumepurpurne), ’Hercules II’ (violetne), ’Jeannine’ (violetne), ’Pixie’ (tumesinine) ja ’Royal Blue’ (sinine). Kommertssortideks on muutumas ka ’Blue Note’ (violettsinine), ’Sheila Ann Germaney’ (helesinine helekollasega) ja lüükia iirise siniste õitega suur teisend (I. histrioides var. major).

Ülal loetletu on Euroopa aianduskeskustest kättesaadav võrkiiriste sortiment. Ülejäänud ehk haruldaste sortidega tegelevad kollektsionäärid. Kahjuks ei ole Eestis veel kunagi müügiks pakutud paljusid kaubanduslikke võrkiiriste sorte, mis on mujal Euroopas kättesaadavad, odavad ja aedadesse jõudnud.

Kollektsionäärid hangivad uusi vähetuntud sorte ja liike omavahel vahetades või tellides neid vähestest haruldustele spetsialiseerunud väikestest puukoolidest. Kui kommertssortide sibula hind on sentides, siis haruldaste võrkiiriste saamiseks tuleb loovutada kümneid eurosid. Hinnale vaatamata on enamik haruldusi kollektsionäärile ikkagi raskesti kättesaadavad või kättesaamatud. Mööda maailma mägesid rändavad innukad taimejahtijad, kes otsivad loodusest haruldasi võrkiirise vorme ning annavad leidudele hiljem sordinimesid või tähistavad neid kogujakoodidega. Hiljem võib mõni selline sort osutuda koguni uueks liigiks.

Torontos tegutsev Kanada aretaja Alan McMurtrie on põhjustanud võrkiiriste sortimendis lausa revolutsiooni. Juba palju aastaid on ta teinud võrkiirise eri liikide ja sortide vahel arvukaid ristamisi. Ristates Danfordi võrkiirist sofeena võrkiirisega (Iridodictyum danfordiae × I. sophenensis) ning saadud järglaskonda omavahel on ta saanud tuhandeid seniolematu värvi- ja mustrikombinatsiooniga taimi valgete, pruunide, roheliste, oranžide, täpiliste ja kirjude õitega.

Aianduses kasutatakse selle ristluskombinatsiooni puhul nime McMurtrie iiris (Iris ×mcmurtriei). Vaid väike osa neist aretistest kannab sordinime, enamik on tähistatud numbri- ja tähekoodiga. McMurtrie võrkiirise tunneb õievärvist olenemata kergesti ära väga kitsaste (niitjate) sisemiste õielehtede järgi.  Kahjuks on taimede tellimine Kanadast raske ja keeruline, mistõttu on sealt uusaretiste väljapääsemine olnud küllaltki aeglane.

 

Kasvatajale kannatust

 

Oma kodumaa looduses kasvavad võrkiirised päikesepaistelises kasvukohas neutraalses kuni nõrgalt aluselises mullas, mis taimede õitseajal on lumesulamisveest niiske, suvel aga muutub väga kuivaks. Samad tingimused tuleks luua neile ka aias. Erand on vaid Vinogradovi võrkiiris (I. winogradowii), kes ei vaja suvist kuiva puhkeperioodi.

Kui võrkiiriste pesa läheb tihedaks, on vaja seda jagada. Danfordi võrkiirist soovitab McMurtrie normaalseks õitsemiseks jagada lausa igal aastal. Istutamisel tuleb sibul ümbritseda õhukese liivakihiga.

Avamaal ei hävita paljusid võrkiiriseid mitte külm, vaid niiskus, õigemini külma ja niiskuse koostoime. Seda tõestab Läti kogemus – meil avamaal niiskusõrnadeks osutunud võrkiiriste liigid ja sordid talvituvad seal suurtes kütmata kilehoonetes katmatult, kasvades suurepäraselt juba aastakümneid. Eestis sobivad avamaal kasvatamiseks vaid teatud talve- ja niiskuskindlad liigid-sordid.

Muidugi on võimalik niiskusõrnu võrkiiriseid kaitsta nii suviste kui sügiseste vihmade eest klaasiga või kaevates sibulad igal aastal välja, kuid selline janditamine on tülikas ning enamikule kasvatajatele ebameeldiv. Seetõttu on kaks paremat valikut. Esiteks kasvatada niiskusõrnu võrkiiriseid kütmata kile- või kasvuhoones, nagu seda tehakse Lätis ja Rootsis. Teiseks valida avamaal kasvatamiseks niiskuskindel sortiment. Olen läinud teist teed ning suurte kaotuste hinnaga aastate jooksul välja selgitanud, millised liigid ja sordid meie kliimasse sobivad, millised mitte. Kommertssortiment on meil vastupidav, erand on vaid Danfordi võrkiiris, kes mõnel märjemal aastal on hävinud. Katsetused jätkuvad. Lätis ja Rootsis sellised andmed avamaale sobivuse kohta puuduvad.

Sarnased artiklid