Võrkiiris – varakevadine üllatus

Sulev Savisaar

Kaspia võrkiiris. | Sulev Savisaar

Paljudele on ootamatu näha iiriseid õitsemas varakevadel samal ajal lumikellukestega, mõnikord koguni lume sees. Need rõõmustajad on võrkiirised ehk sibulaga iirised.

Sibulaga iiriseid on teisigi. Maikuus õitsevad juunod, kelle kileja kestaga sibulad on ka puhkeperioodil lihakate säilitusjuurtega. Juunis-juulis paitavad silma kõrgemakasvulised mõõkiirised – nende lõikeõisi näeme peaaegu kõikides lillepoodides. Kunagi olid nad kõik samas perekonnas, kuid tänapäevaks on hiiglaslik iirise perekond jaotatud väiksemateks. Nii on ka võrkiirised 1961. aastast alates omaette perekond ladinakeelse nimega Iridodictyum, ehkki enamik botaanikud ja aednikke käsitlevad neid jätkuvalt iiristena. Nad peavad siis aga alati täpsustama, et see on iiris Reticulata sektsioonist või Reticulata rühmast või iiris alamperekonnast Hermodactyloides. Palju lihtsam on ütelda, et see on võrkiiris. Nimi Iridodictyum on tuletatud kahest kreekakeelsest sõnast: iris –vikerkaar, ja dictyum – võrk. Seega viitab nimi võrkja kestaga sibulaga iirisele ehk „vikerkaarelillele“.