Niisiis: ilma algaastate võrakujunduseta metsistub (eriti tiheda loomuga sordi) puu varem või hiljem. Selliseid vanu puid leidub palju kõikjal Eestimaal.

Millal viljapuid ja marjapõõsaid lõigata?
 

Viljapuu kujundamine peaks algama juba puukoolis või müügikeskuses istikut ostes. Tegelikult satub ostja üsna paljudele mitmeaastastele istikutele, kelle võra on omasoodu kasvanud. Seepärast on algajal aiapidajal mõistlik paluda müüjal esmane kujundustöö ära teha.

Aias kasvavate viljapuude tavapärane lõikusaeg on olnud ikka varakevad. Enne pungade puhkemist liiguvad mahlad veel vähe. Lehtedeta puud-põõsad paistavad hästi läbi ja nii on võimalik mittevajalikke oksi kergemini leida. Kuivanud oksad on paremini nähtavad jälle lehtinud puust.

Suvelõikuse olulisus
 

Üha rohkem ongi hakatud viljapuude puhul soovitama suvist lõikust kui täiendust kevadisele. Kui kevad-talvine lõikus ergutab oksakasvu, siis suvine (eriti just kevad-suvine) kahandab puu jõu- ja toitainevarusid ning piirab sellega edasist võrsete teket ja kasvu. Just kevadist (kevad-talvist) ja suvist lõikust koos kasutades saab puude viljakandvust ühtlustada.

Suvist lõikust alustatakse niipea, kui lehekaenaldes hakkavad arenema pungad (silmad), st võrsed on 5–10 cm pikkused. Liigse kasvu mahasurumiseks lõigatakse isegi kohe pärast lehtede täiskasvamist. Suvine lõikus lõpetatakse juuli lõpul-augusti algupoolel.

Suvel on parem lõigata ka külmakahjustatud viljapuid, sest siis on kahjustuse suurus paremini näha.

Vähe saaki – vähem lõikust!

Viljapuude kevadisel lõikamisel on oluline arvestada eelmise aasta saagikannet: mida rikkalikum oli mullune saak, seda vähem vilju on tänavu üldjuhul loota ning seda vähem tuleks nüüd lõigata. Tegeliku lõikusvajaduse üle otsustame aga pärast pungade uurimist, sest viljakandvus sõltub nii sordist kui kasvu- ja ilmaoludest. Viljapungavaesel kevadel vähendaksime ohtra lõikamisega loodetavat saaki veelgi. Väheste õiepungade korral kasutab puu oma jõuvarud rohkete võrsete moodustamiseks. Kui õiepungarikkal kevadel oksamassi ohtralt vähendada, kasutab puu juurtest tulevad toitained ikka eelkõige õite ja viljade moodustamiseks.

Teada olevalt sulguvad lõikehaavad kasvu algul ja ajal kiiremini kui vastu talve. Sellest hoolimata on vaja vahel viljapuid ka sügisel lõigata, kuid sel juhul on oluline haavad aiavahaga kindlasti katta.

Kui võimalik, võiks puulõikused igal aastal nii kevadeks kui suveks kavandada, sest sellega tagame puu noorenemise-taastumise ning saagi järjepidevuse parimal moel.

Kuidas toimida marjapõõsastega?
 

Marjapõõsaid on soovitatav lõigata juba marjakorjamise järgsest ajast alates kuni suure lume ja külmade tulekuni. Kui paksu lumega talvel saavad oksad vigastada, vajavad põõsad kevadel kindlasti üle vaatamist ja murdunud okste maapinnani või harunemiskohani äralõikamist, lamandunud elujõulised oksad aga toestamist. Sügisene lõikus on eriti oluline musta sõstra puhul, sest temal algab kasv kevadel varakult.

Lõikamisrahu
 

Seni levinud arvamuse järgi võiks puude-põõsaste lõikamisse pausi teha kevadel lehtede avanemisest kuni nende täiskasvamiseni. Sinna vahesse mahub ka õitsemisaeg. Laseme sel ajal kasutada taimedel oma jõuvarusid lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks. Siiski, mõne oksa eemaldamine sel ajal ei tee midagi halba – puu pakatab jõust ning sulgeb kiiresti haavad. Seda aega võib kasutada lõikuseks siis, kui taime kasvu on vaja hädasti pidurdada.

Talveõrnu taimi ei soovita kääride-saega puutuda vahemikus (hilis)sügisest kuni (vara)kevadeni.

Millist kujundusviisi valida?
 

Võrreldes aasta(kümne)tetaguse ajaga on arusaamad lõikusest muutunud ja erinevaid võimalusi juurde tulnud.

Kuna eri sortide loomupärane võrakuju (tihedus, laiuvus, okste väljumisnurk) võib olla üsna erinev, siis on raske ühe puu näitel üldistust teha. Nagu igal inimesel on erisugune käekiri, nii kujundab ka iga lõikaja puud mõnel määral erinevalt. Küll aga on võrakujundusel teatud reeglid, mida peaks iga lõikaja arvestama.

Puu kujundamist-lõikamist alustades peame endale kõigepealt teadvustama, millisena me teda edaspidi näha soovime. Nt mitmekümneaastase puu noorendamisel on valikuvõimalusi vähem kui alles istutatud puu edasise kuju määramisel.

Vanade puude puhul on hakanud levima mõiste vihmavarju-tüüpi võra. Loomulikult see variant kõigile ei meeldi. Ka kõikide sortide kasvukuju ei võimalda seda – selleks sobivad rohkem sordid, mis on loomuldasa laiuvate okstega. On ka neid, kes soovivad vanast puust kujundada nn vormi-ilupuu, kes igal kevadel õitseks, kuid viljad pole üldse olulised.

Uue võimalusena on hakanud levima sammasõunapuude kasvatamine, nende puhul on Eestis aga veel vähe kogemusi.

9 nippi lõikamiseks
 

* Kõigepealt uuri puu tervislikku seisundit

Enne vana puu lõikamisele asumist on otstarbeks tüve ja põhioksi igast küljest uurides endale selgeks teha, kas puu ikka terve. Näiteks ohtrate vähikollete või muude tüvekahjustuste puhul on suure noorendustöö ettevõtmisel vähe mõtet.

* Lõikamisviis sõltub ka sordi kasvukujust

Puude lõikamisel peame arvestama ka sortide eripäraga: mõnel on võra loomuldasa tihedam, mõnel hõredam, osal püstisem, osal laiuvam. Vastavalt sellele tuleb oksi kas lõikamise või painutamisega suunata. Eelkõige on see oluline noorte puude kujundamisel. Võimaluse korral soovitan ebasobivas suunas väljuv(ad) tugev(ad) oks(ad) kas paelaga sidudes või tikkude-pulkadega toestades õigemasse asendisse sättida.

* Lõikekoha määrab alles jääva oksa jämedus

Mida jämedam oks lõikekoha kõrvalt edasisuunduvaks jätta, seda vähem vesivõsusid lõikekoha ümbrusse tekib ja seda kergemine haav paraneb. Soovitatavalt võiks alles jääv oks olla vähemalt pool ära lõigatava oksa läbimõõdust. Lahenduseks on ka see, kui samast piirkonnast väljub mitu peenemat oksa.

* Ära jäta oksatüükaid!

Tüükad takistavad haava kinnikasvamist, kuivavad, suure tõenäosusega tekib neisse mädanik, mis hiljem oksa või koguni tüvesse võib tungida. Pigem lõika oksakraesse, nii paraneb kogemuste põhjal haav kõige paremini.

* Püüa püstistest okstest lahti saada!

Mida väiksem on väljumisnurk, seda kergemini murduvad sellised oksad hiljem tüvest lahti. Põhioksad peaksid kasvama tüvest välja vähemalt 45-kraadise nurga all. Noore puu võrakujundusel on oluline suvine töö. Sobivas suunas, kuid liiga püsti kasvu alustavat oksa saab koolutada rõhtsamaks hambaorgi või muu puutikuga, pikemaid oksi ka sidumisega.

* Perepuude lõikus vajab rohkem tähelepanu

Mitmesordiliste ehk perepuude kasvatamine kogus selle sajandi alguses hoogsalt tuure. Osalt on see moeküsimus, osalt aga lähtub praktilisest vajadusest. Selliste puude lõikamine on mõnelegi aiapidajale omaette kunstiks osutunud – töö on keerukam seetõttu, et iga sordi oksi tuleb omaette kujundada. Samas peab hooldamisel jälgima, et mõnda sorti kogemata välja ei lõika. Seepärast on soovitatav juba alguses iga sordi alguskoht ilmastikukindlalt, kuid samas puud mittekahjustavalt märgistada.

* Lõikamiseks õiged käärid!

Viljapuude lõikamiseks on sobilikud vaheliti lõiketeradega (liugteradega) oksakäärid. Alasi-tüüpi ei soovita mitte, sest nendega ei saa kvaliteetset lõiget (muljuvad alles jäävat oksaosa ja jätavad tüüka). Alasikäärid sobivad suurte ära lõigatud okste tükeldamiseks, sest nende jõudlus on tavaliselt suurem.

* Kääride asend lõikamisel

Hoia kääre oksa lõikamisel nii, et lõiketera jääks alles jääva osa poole, tömp ära lõigatava oksa vastu, siis ei mulju metall puukoort.

* Kitsa lõikeosaga käärid sobivad paremini

Puude ja tihedate põõsaste lõikamisel on sageli väga oluline, et kääridega oksarägastikus igale poole ligi pääseks. Selle töö puhul on märksa paremad kitsa ehk terava otsaga saag või käärid. Laia- ehk tömbiotsalised tööriistad on hõredamate okste puhuks.

Allikas: TM Kodud&Õued