Kasvata spargel oma aias! Roheline või valge?

Rein Sander
Spargli värvus oleneb agrotehnikast ja korjamisajast. | Shutterstock

Kevadel tuleb poodidesse müügile värske spargel. Seda on kahesugust – rohelist ja valget ehk pleeksparglit. Mõlemat saadakse ühelt ja samalt taimelt, harilikult asparilt. Asparit võib kenasti kasvatada ka koduaias, vaja on ainult suuremat peenramaad ja rohkem kannatust.

Harilik aspar (Asparagus officinalis) kultuuristati igiammu Vahemere maade idaosas. Sealt levis tema kasutamine tasapisi põhja poole. Keskajal kasvatati teda kloostriaedades ravimtaimena, hiljem sai aga rohkem tuntuks kui hõrgu maitsega köögivili. Meile jõudis aspar mõisaaedade kaudu. Ent teda on leitud kasvamas ka mererannal, kuhu seemned on jõudnud kas lindude või merevee kantuna.

 

Taluaia ilutaim
 

Vanades taluaedades oli harilik aspar ammu tuntud kui vähenõudlik püsik. Ta ei nõudnud erilist hoolt ning kasvas ka kehvemal liivapinnasel pea mehekõrguseks õhuliseks puhmikuks. Suvel sai sealt lõigata võrseid lillekimpudesse ja pärgadesse, sügisel kaunistasid aeda kuldkollane lehestik ning oranžikaspunased marjad. Ravimtaimena polnud aspar meil eriti tuntud; tänapäeva taimravis soovitatakse tema juuri kuseteede põletiku korral ja neerukivide ennetamiseks. Ürti on tarvitatud mitme südame-, neeru- ja põiehaiguse leevendamiseks.

 

Oma aia spargel
 

Kõige värskema puu- ja juurvilja saame oma aiast. Miks siis mitte katsetada ka spargliga? Kui aias juhtub kasvama suurem täies elujõus aspar, võib sellelt kevadel maitseprooviks mõne võrse murda. Palju ei maksa taimelt esialgu kindlasti võtta – kui see on hea maitsega ja mahlane, saab teda sügisel jagamisega paljundada. Viletsates oludes kasvav aspar annab kõvu kiulisi võrseid. Seda saab muidugi parandada soodsamate kasvutingimustega ning võib juhtuda, et pärast uude kasvupaika istutamist on ka võrsed paremate maitseomadustega. Aspar on kahekojaline, saagikamad on isastaimed.
Asparit saab paljundada vanemaid taimi jagades või seemnetega. Nii nagu teistegi vanade kultuurtaimede puhul on ka asparist aretatud kümneid sorte, neid on isegi violetsete võsudega. Sortide seemet ei ole meil eriti saada, kuid seda saab tellida internetist. Enne kevadkülvi peab seemet natuke aega leiges vees leotama. Võib külvata otse avamaale, hiljem harvendame külvi nõnda, et taimede vahekauguseks jääks kümmekond sentimeetrit. Avamaale külvata siis, kui muld on juba parajalt soe. Külvisügavus on umbes 4–5 cm. Tugevamad seemikud saab taimi ette kasvatades. Need võib kohe paraja vahekaugusega maha istutada. Järgmisel või ülejärgmisel kevadel istutada noored taimed alalisele kasvukohale.

Vana aspari väljakaevamine on raske töö. Taime risoom hargneb mitmes suunas, sellest kasvab välja hulk lisajuuri. Kaevata tuleb ettevaatlikult ja võimalikult suure mullapalliga, parim aeg selleks tööks on kevad. Mullal lasta natuke taheneda, siis raputada juured lahtisest mullast puhtaks, tükeldada ja lõigata ära kõdunenud osad. Taimed võib kohe alalisele kasvukohale istutada, need on tugevamad ja hakkavad ka paar aastat varem saaki andma. Kasvupaik peaks olema liivaka mullaga, koht soe ja tuulevarjuline, sest muidu tuleb taimi toestada.

 

Valge ja roheline
 

Spargli värvus oleneb agrotehnikast ja korjamisajast. Valget sparglit kasvatatakse vagudes, rohelist tasasel maal. Mõlemal juhul tuleb hoolitseda, et taimedel oleks piisavalt kasvuruumi. Soovitatakse erinevat istutustihedust; mida väiksem on vahekaugus reas, seda laiem reavahe. Koduaias võib taimed istutada üksteisest poole meetri kaugusele ja jätta reavaheks vähemalt meetri.

Aspar võib ühes kohas kasvada 10–15 ja enamgi aastat. Seepärast peab maa hästi ette valmistama. Kõige parem on see kahe labida sügavuselt läbi kaevata. Üksiti tuleb mullast välja korjata umbrohujuured, millest kõige hullem on orashein. Paha ei tee ka kasvuala piiramine juureeralduskangaga. Kaevandi põhja panna kiht laagerdunud sõnnikut, siis pealmine viljakam mullakiht ja selle peale alumine. Nõnda jääb taime juurte alla viljakam muld ning nendel on ka sügavamalt toitaineid võtta. Liiga savisele mullale peab lisama jämedat liiva.

Istutamiseks teha 15–20 cm sügavune renn. Istutada renni põhja ja katta siis 5–6 cm paksuselt mullaga. Et ka sügiseks oleks maapind tasane, lisada suve jooksul mõned korrad mulda. (Vanad vegetatiivselt paljundatud taimed istutada kohe tasasele maale.)

Valge spargli saamiseks tuleb kujundada multšist madal vagu. Vanasti kasutati selleks ka liiva, nõnda saadi puhtamad võrsed. Urbne, vett läbi laskev liiv pidurdas veel mädaniku levikut. Liivamultš oli aga töömahukas, sest osa sellest tuli igal aastal asendada uuega. Võrsete lõikamiseks maapinna alt olid olemas erilised kannaga noad.

 

Kannatus tasub ära
 

Seemnest kasvatatud aspar annab saaki alles kolmandal kasvuaastal. Alguses saame igalt taimelt ainult mõne võsu. Valget sparglit võib maitsta siis, kui võsude tipud hakkavad vaost välja paistma. Võsud lõigata ära nõnda, et risoomile jääb umbes 5 cm kõrgune tüügas. Mõned kasvatajad soovitavad võsude murdmist – siis olevat nakkusoht väiksem. Rohelise spargli koristamine on lihtsam, võsude kasv on ju näha. Lõigata siis, kui need on umbes 20 cm kõrgused. Vanematelt taimedelt saab saaki peaaegu jaanipäevani. Võsusid on soovitatav koguda varahommikul või õhtu hakul. Sparglitoitude retsepte on üllatavalt palju, kõige lihtsam ja kiirem on hautatud spargel sulavõi või mõne kerge kastmega.

Allikas: Minu Aed

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid