Kuidas turvaliselt paigaldada kaableid?

kodus.ee
Kaablid erinevad teineteisest muu hulgas isolatsiooni ehituse poolest ja sellest tulenevalt määratakse ära ka nende kasutamise viisid. | Shutterstock

Üldiselt võib jagada välikaabelduse kolmeks: maakaabelliinid, õhuliinid ja pindpaigaldatud liinid. Iga liigi puhul tuleb kasutada kindlat tüüpi ja kindlate omadustega kaablit.

Eesti Energia uute teenuste juht Andrus Alas toob välja, millele tasuks kindlasti välikaablite paigaldusel tähelepanu pöörata.

Välitingimustesse rajatava elektrisüsteemiga tekib sageli küsimusi ja ehitusvigu, mis võivad olla vähem või rohkem ohtlikud.  Kui ohud puudutavad peamiselt elektriseadmete eluiga, mõjutavad need peamiselt vaid meie rahakotti, kuid kui ohtu võib sattuda inimese tervis ja vara, siis on asi tõsisem. Toome välja mõned soovitused, kuidas teha valikuid õige kaabli ja selle paigaldusviisi osas.


Sise- ja välitingimuste jaoks ei sobi sama kaabel
 

Üldiselt võib jagada välikaabelduse kolmeks: maakaabelliinid, õhuliinid ja pindpaigaldatud liinid. Iga liigi puhul tuleb kasutada kindlat tüüpi ja kindlate omadustega kaablit. Üldjuhul on ilmselt kõige lihtsamaks ja levinud viisiks hoovi elektrivarustuse laiendamisel pikendusjuhtme kasutamine. Kuna maas vedelevate kaablite vigastusoht on suur, ei ole selline viis pidevaks elektritoiteks ilmselgelt otstarbekas.
Kaablite vigastused võivad tekitada elektrisüsteemis lühise või põhjustada inimesele elektrilöögi, lisaks võivad pikendusjuhtme ühenduskohale avaldada mõju ka niiskus ning muud keskkonnategurid. Seetõttu on siinkohal mõistlikum kasutada statsionaarset kaabeldust.

Üheks enamlevinud veaks on olukord, kus ehituskauplusest ostetakse tavaline (näiteks PPJ- või MMJ-tüüpi) siseinstallatsiooni kaabel ning riputatakse see aiapostidele või  kinnitatakse klambritega välisseinale. Vaatamata selle töövõtte laiale kasutusele ei ole selline teguviis kindlasti õige.

Kaablid erinevad teineteisest muu hulgas isolatsiooni ehituse poolest ja sellest tulenevalt määratakse ära ka nende kasutamise viisid. Valge kestaga kaabel on peamiselt sisetingimustes kasutamiseks, kuna selle PVC-isolatsioon ei pea vastu otsesele päikesevalgusele.
Päikesevalgus muudab isolatsiooni rabedaks ja nii võib kaablisse pääseda niiskus ning tekkida lühis. Kui seda kaablit soovitakse siiski õues kasutada, tuleks kaabel paigaldada spetsiaalsesse kaitsetorusse või kaitsekõrisse, mis lisaks päikesevalgusele kaitseb ka füüsiliste vigastuste eest. Pinnasesse sellist kaablit kaevata ei tohi.


Maakaabel planeeri piisava reserviga
 

Ka maakaablitena tuleks kasutada kindlasti just selleks spetsiaalselt valmistatud tooteid, mis tagavad kaablite pika eluea ning vastupidavuse. Mittestandardsed lahendused on sellel alal riskantsed ning alternatiivse kaabli kasutamisest loodetud sääst võib pöörduda aja jooksul pigem soovimatuks kuluks. Kuna maakaablite paigaldamiseks vajalikud kaevetööd nõuavad enamasti rohkelt ajalist ja rahalist ressurssi, tasub maakaableid planeerida piisava reserviga.

Esimese valiku kaabli sobivuse osas aitab teha kaabli värv. Nii näiteks on pinnasesse paigaldatav kaabel musta värvi. Selline isolatsioon peab pidama vastu maapinna poolt kaablile avaldatavale survele ja niiskusele. Kui kaabli kaudu on vaja varustada toitega terveid hooneid või võimsamaid seadmeid, tuleks eelistada alumiiniumkaableid (näiteks AXPK–tüüpi). Kui tegemist on väiksema võimsusega ehk hoovivalgustuse, pistikupesa või muu taolisega, siis on soodsam kasutada vaskkaableid (näiteks NYY-tüüpi).

Kaablite kaevamisel pinnasesse peab arvestama sellega, et kaablile hakkavad mõjuma surved, mis tekivad liikumisest kaabli kohal asuval pinnasel. Mida sügavamal on kaabel, seda kindlamalt on see kaitstud - kuid arusaadavalt peavad ka kaevesügavusel olema mõistlikud piirid.
Kui kaablit pole siiski mingil põhjusel võimalik sügavale kaevata, võib kasutada täiendava kaitsena ka toru - nii näiteks võib sissesõidutee alt läbi minev kaabel olla paigaldatud metalltorusse. Plastikkõrisse või torusse paigaldatud kaabli puhul on eeliseks see, et suure tõenäosusega on hiljem võimalik kaablit ilma suurejooneliste kaevetöödeta vajadusel ka vahetada.

Kindlasti tasub kaabli sügavuse täpsemaks määramiseks ja töövõtete kohta parema nõu saamiseks suhelda elektriala spetsialistiga. Et vältida tulevikus kaabli asukoha tuvastamise või kaabli tüübi määramisega seotud probleeme, tasub sellekohane info enda jaoks kindlasti säilitada. Abiks on näiteks lihtne skeem paberil, mis näitab ära kaabli paiknemise, sügavuse ja tüübi. Aastate või aastakümnete möödudes võib kaabli täpne asukoht ununeda ning selle tuvastamine spetsiaalsete seadmetega võib minna üsna kulukaks.


Tuule käes õõtsuv õhuliin ei pruugi kesta kaua

 

Õhukaablit valides tasub lähtuda põhimõttest, et kaabel peab pidama vastu päikesevalgusele, ilmastikutingimustele ning lisaks veel ka liikumisele ja vibratsioonile. Tormituultes õõtsuv õhuliin, mis on ehitatud tavalise kaabliga, lõpetab tõenäoliselt rikke tõttu varem või hiljem oma töö. Kindlasti tuleb vältida ka valge kestaga installatsioonikaabli kasutamist õhukaablina, kuna see vajab kohtkindlat paigaldust - ehk kaabel peab olema kindlalt fikseeritud.

Sobiva õhukaablina tasub eelistada spetsiaalselt selleks mõeldud kaablit nagu näiteks AMKA-tüüpi kaabel, millel on tross kaablisoonte toetamiseks ning mis töötab samas ka eraldi neutraal-maandus-juhina. Nimetatud liiki kaabli paigaldamine eeldab erialaste töövahendite kasutamist ja töövõtete tundmist ning see töö tuleks jätta kogenud spetsialistidele.

Nii õhukaabli kui ka teiste kaablite paigaldamiseks jagatud juhised ja nõuanded on vaid osa sellest, mida tasub kaablite paigaldamisel teada, sest paigaldamiseks olulisi tingimusi on tegelikult palju. Loodetavasti aitavad eelpool toodud nõuanded luua arusaama, et elektriliini ehitus vajab igal juhul täpset planeerimist ja oskuslikku teostamist. Õige planeerimine tagab toiteliini pika ea ja välistab vajaduse teha hiljem rikete likvideerimiseks suuri kulutusi. 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid