Inimeses on 3–5 grammi rauda ehk keskeltläbi 45–60 mg kehakaalu kilogrammi kohta. Kaks kolmandikku rauast on hemoglobiini kujul organismis ringlevates punavererakkudes, transportides üle keha laiali hapnikku. Kümnendik rauast paikneb lihastes müoglobiini-
na ning ülejäänu hoiustatakse maksas ja makrofaagides ehk suurtes õgirakkudes. Söögiga tarbitud rauast imendub meestel keskeltläbi 6% ja naistel 13%.
Hoolimata oma elutähtsast rollist võib raud olla ka mürgine: ta reageerib hapnikuga ja tekitab reaktiivseid hapnikuosakesi, mis omakorda vallandavad rakukahjustusi. Liigne raud kuhjub organismis sellistes elutähtsates organites, nagu süda, maks ja kõhunääre ning põhjustab oksüdatiivset stressi, mis võib viia tsirroosi, vähi, diabeedi või südamelihaseprobleemide tekkeni.
Nii on rauda sisaldava punase lihaga liialdamist seostatud soolevähi arengu ja ka südame- ja veresoonkonnahaiguste kõrgema riskiga. Oma osa on siin kindlasti ka konkreetse inimese geneetilisel taustal.
Seega peaks rauaga rikastatud toitude söömisel või raualisandite juurdevõtmise üle otsustamisel lähtuma ikka ennekõike organismi vajadustest ja reaalsetest näitudest, et kasu asemel mitte kahju tekitada. Võimalusi keha rauasisalduse hindamiseks on mitmeid – perearsti juures saab seda vereprooviga lihtsalt kontrollida.
HIV-iga nakatunud inimestel aga soodustab raud viiruse paljunemist, seetõttu ei tohiks seda lisandit ilma kriitilise näidustuseta võtta.
