Madal kehatemperatuur - iseärasus või hoopis tervisehäda?

Kodutohter / Kati Paal
Kuigi enamasti pöördutakse arsti poole kehatemperatuuri tõusu ehk palaviku tõttu, siis sageli tuleb ette ka kurtmist selle üle, et kehatemperatuur on liiga madal. | Shutterstock

Inimese kehatemperatuur võib elu jooksul veidike kõikuda, olenedes paljudest asjadest, nagu vanus, kehaasend, füüsiline aktiivsus, toitumine; isegi bioloogiline kell mängib keha soojusregulatsioonis rolli. Millist temperatuurivahemikku peetakse normaalseks ja millal on põhjust muretseda ja kahtlustada tervisehäda?

Püsiva kehatemperatuuri alus on soojuse tootmise ja soojuse äraandmise vaheline tasakaal.

Soojus tekib organismis ainevahetusprotsesside tulemusena, aga ka lihaste töö ja lihasevärinate (nn külmavärinad) tagajärjel.
Kui meil on külm, siis veresooned ahenevad eeskätt väljaulatuvates kehaosades, nagu kõrvad, nina, põsesarnad, sõrmed ja varbad. Sel teel üritab keha säilitada verevarustuse ja normaalse temperatuuri elutähtsates organites: südames, ajus, neerudes jm. Kõrgemat kehatemperatuuri alandab organism, vastupidi, veresoonte laienemise ja higi eritumisega. Kehatemperatuur tasakaalustatakse naha kaudu kaotatava soojuse ja organismis toodetud energia vahetusega.

Organismi eri osades on normaalseks loetav temperatuur erinev. Inimese kehatuumas – peas ja keha sisemuses – peetakse normaalseks temperatuuri vahemikus 37–38 kraadi. Kätes-jalgades ning keha pindmistes osades on temperatuur madalam ning sõltub paljuski sellest, kui külm või soe on keskkond.

Meie kehatemperatuur kõige madalam varahommikul kella kuue ajal ja kõige kõrgem pärastlõunal kella neljast kuueni.

Ööpäeva jooksul võib kehasoojus kõikuda 0,5–0,7 kraadi, mõningail andmeil isegi 1 kraad. Naistel tõuseb temperatuur pärast ovulatsiooni 0,5 kraadi võrra. Pärast füüsilist pingutust või saunas käimist on kehatemperatuur alati kõrgem, seevastu pärast külma ilmaga õuest tuppa tulekut või ujumist jahedas vees madalam.

Eakate kehatemperatuur on füsioloogiliselt madalam kui noortel ega pruugi ka haiguse ajal tõusta tavamõistes palavikule viitavate kraadideni, samal ajal kui lastel võib 37,4 kraadi olla peale jooksmist või rahmeldamist veel normaalne kehasoojus ega pruugi näidata haigust. Seega on igal inimesel oma tavapärane kehatemperatuur, mis ometi võib eespool mainitud teguritest johtuvalt elu jooksul kõikuda. Keha talitleb ühtviisi hästi nii inimesel, kelle tavapärane kehasoojus on 35,9 kraadi, kui ka sellel, kellel on see 36,9 kraadi.

 

Vältida tuleks alajahtumist
 

Kuigi enamasti pöördutakse arsti poole kehatemperatuuri tõusu ehk palaviku tõttu, siis sageli tuleb ette ka kurtmist selle üle, et kehatemperatuur on liiga madal.

Tõelist alajahtumist ehk hüpotermiat – kehatemperatuuri alla 35 kraadi – esineb harva. Lastel tekib alapalavik tavaliselt tõsise külmetamise tõttu (pikk külma ilmaga õues viibimine, külma vette kukkumine), kuid mõnel juhul kaasneb madal kehatemperatuur raskete üldpõletike (sepsis, meningiit) või ainevahetushäiretega, näiteks veresuhkrutaseme langusega allapoole normi. Viimastel juhtudel pole madal kehatemperatuur mõistagi ainus haigustunnus – need lapsed on harilikult raskes üldseisundis ja neil ilmnevad teisedki haigusnähud, nagu loidus ja kahvatus.

Täiskasvanute puhul tulevad hüpotermia põhjustena kõige sagedamini kõne alla rasked üldpõletikud, alajahtumine külma ilma tõttu ja traumad; pahatihti on mängus alkoholi (liig)tarbimine. Alkoholi tarvitamine võib pärssida võimet märgata tekkiva külmakahjustuse esimesi märke; suures koguses lülitab aga alkohol soojusregulatsiooni mehhanismid hoopis välja. Vanemaid inimesi võib alajahtumine ohustada külmades, kütmata ruumides elades. Ka suvel on jaheda ja niiske ilmaga kerge alajahtuda, näiteks pärast ujumist, kui on jahe ja tuuline.

Hüpotermia korral kaotavad kõige kiiremini soojust väljaulatuvad kehaosad, nagu kõrvad, nina, põsesarnad, sõrmed ja varbad, muutudes külmaks ja kangeks. Vereringe üritab siseelundeid külmumisest päästa, ahendades nahaaluseid veresooni. Kehatemperatuuri langedes ilmuvad alajahtumise sümptomid, näiteks värisemine ja meeltesegadus. Kui hüpotermiat ei ravita, siis on see organismi jaoks ohtlik ning võib põhjustada südamerabandust, hingamiselundite töö seiskumist või isegi surma.

 

Kehatemperatuur püsivalt madal
 

Kui tõelist hüpotermiat tuleb ette küllaltki harva, siis üsna sageli pöördutakse arsti poole kaebusega, et kehatemperatuur on 36 kraadi ringis või pisut alla selle, lisaks võivad sellega kaasneda väsimus, loidus, külmatunne, käte-jalgade külmetamine. Kuigi üle 35-kraadise temperatuuri korral ei ole meditsiinilises mõttes tegemist veel hüpotermiaga, vajab täpsustamist, kas selle taga on organismi iseärasus või mõni tervisehäda.

Üks sage madala mõõtmistulemuse põhjus on vale mõõtmisviis: kraadiklaasi pole hoitud piisavalt tihkelt naha vastas või on kraadimise aeg jäänud lühikeseks. Näiteks kaena alt mõõtes ei tuleks termomeetrit kohe pärast märguannet eemaldada, vaid hoida juhendi järgi all vähemalt neli minutit.

Kui korduvalt mõõtes saadakse siiski normist madalam tulemus, vajaks põhjus täpsustamist. Madal kehatemperatuur võib olla vihje

kilpnäärme alatalitlusele;
kehvveresusele;
madalale veresuhkrutasemele;
reumaatilistele haigustele;
söömishäirele/alatoitumusele;
depressioonile;
ülemäärasele stressile;
unehäiretele;
närvisüsteemihäirele;
neeruhaigusele jne.

Kui tavaliselt tuleb viirushaiguste korral rinda pista palavikuga, siis osal inimestel, eriti eakamatel, aga ka imikutel, võib mõnikord kehatemperatuur viirushaiguste ajal hoopis langeda. Samuti võib madal kehatemperatuur jääda püsima mõneks ajaks pärast läbipõetud viirushaigust.

Sarnased artiklid