Miks torud külmuvad? Veetorud vajavad külma eest kindlat kaitset

Ain Alvela
Kõige kriitilisem aeg veetorude kinnikülmumiseks on aeg, kui pärast külmalainet järgneb õhutemperatuuri tõus. | Shutterstock

Meie laiuskraadidel vajavad veetorud, olgu need siis hoonete kütmiseks, veevarustuseks, heitvee ärajuhtimiseks või aiamaa kastmiseks statsionaarselt paika pandud torud, kaitsmist külmumise eest.

Kõige mõistlikum on veetorude soojustamise vajadusega arvestada juba nende paigaldamisel. Tänapäeval saab selleks muidugi kasutada uuenduslikke eelisoleeritud torusid, aga kõikjale neid ei paigaldata ja siis tuleb torudele seada juba eraldi soojusisolatsioon. Ja ka juba olemasolevate torustike külmakindlus tuleks üle vaadata, seda eriti keldrites, kütmata esikutes või kohtades, kus veetorud läbivad vundamenti.
Üldine santehnikute soovitus on, et torud on külmumise eest kaitstud, kui nende välispinna temperatuur jääb ka kõige karmima väljas valitseva pakase ajal vahemikku +2…+5 ºC.

 

Veetorud tuleb tõhusalt soojustada

 

Kõige kriitilisem aeg veetorude kinnikülmumiseks on aeg, kui pärast külmalainet järgneb õhutemperatuuri tõus, mil torude pinnal olev kondenseerunud vesi soodustab temperatuuri tõustes toru sisepinna ja torus oleva vee jahtumist. Sama protsess toimub ka maapinnal sulaperioodil ja külmumisoht püsib. Isegi nelja-viie soojakraadi juures on torude külmumise oht sellistes oludes veel õige suur. Oht on möödas, kui kraadiklaas on juba pikemat aega plusspoolel püsinud.

Ennekõike tagab veetorude külmakindluse konkreetsesse kohta õigesti valitud isolatsioonimaterjal ja selle nõuetekohane paigaldamine. Nii ei piisa keldris torude soojustamiseks kohe kindlasti neile laotatud vanadest vatijopedest, kuigi vahepeal sellele justkui loodetakse.
Ka ei piisa lihtsalt svammi mässimisest torude ümber – see ei kaitse neid külmumise eest, vaid hoiab ära vaid kondensaatvee tekkimise ja tilkuma hakkamise. Torude soojustamiseks tuleb kasutada spetsiaalseid vahtplastist või kivi- või klaasvillast nn koorikuid. Kusjuures see klaas- või kivivill peab olema mõeldud just torude kaitseks külma eest, ükskõik missugune, lihtsalt seinte soojustamiseks ette nähtud vill alati torude jaoks ei sobi.

 

Torustiku vale kalle

 

Ent ka torud ise peavad olema korralikud ja paigaldatud õigesti. OÜ Santehnik24.ee spetsialistid märgivad, et kui näiteks kanalisatsioonitorustiku kalle on ikka vale, siis soojusta neid torusid kuidas tahes, ära külmuda võivad need ikka.
Tasub ka teada, et mida peenem toru, seda kiiremini selles olev vedelik ära külmub.

Keldrites ja koridorides tasub jälgida, et soojustamata veetorud ei satu tõmbetuule kätte, sest see soodustab vee jäätumist torudes. Arvatakse, et kui vesi nirisema ehk torudes nõrgalt liikuma jätta, siis see ära ei külmu. Oleneb muidugi pakase kangusest, aga võib ikka külmuda küll.
Samuti võib külmuda vesi iseenesest korralikult soojustatud torus, mis asub hoones vastu soojustamata vundamenti või seina. Sestap tagavad siseruumides asuvate ka isoleeritud torustike külmakindluse hoolikalt suletud aknad-uksed-luugid ning soojustatud seinad, keldrites tuleb talveks ventileerimiskanalid sulgeda jne.

 

Külma eest saab kaitsta küttekaabliga

 

Peale torudele väljastpoolt paigaldatavatele isolatsioonimaterjalidele saab nii torude sisse kui ka nende välispinnale paigaldada elektrilise soojenduskaabli. Sellel aga on nii häid kui ka halbu omadusi.
Toru sisse paigaldatav kaabel tagab üldjuhul küll selle külmakindluse, aga võib hakata enda külge koguma vees sisalduvaid mineraale ja setteid ning nõnda esile kutsuda ummistuse. Toru pealmine soojenduskaabel vajab aga siiski ka isolatsiooni, mis katab nii toru kui ka kaablit, sest ilma selleta kipub kaablist lähtuv soojus minema kergema vastupanu teed ehk eemale külmast veetorust.

Nii ühe kui ka teise küttekaabli variandi puhul tähendab selle kasutamine kahtlemata kaasnevat lisakulu, sest sellised soojenduskaablid, olgu need vee- või vihmaveetorude soojendamiseks ja mis on põhimõtteliselt sarnased põrandakütteks kasutatavatega, kipuvad üsna palju elektrienergiat tarbima.

Küttekaableid on kahte liiki – käsitsi reguleeritavad ja isereguleeruvad. Esimesel juhul peab küttekaabel olema pinge reguleerimiseks varustatud reostaadiga. Isereguleeriv kaabel kütab just seal, kus temperatuur langeb alla ettemääratud piiri. Näiteks lülitub küttesüsteem sisse alles siis, kui temperatuur langeb alla +5ºC. See võimaldab vältida ka n-ö ülekütmist või kaabli ülekuumenemist. Sellise torusoojendaja termostaat on automaatne, kaabli küttevõimsus on 10–20 W/m², üks meeter küttekaablit tarbib talve jooksul 5–10 kWh elektrienergiat. Ühe küttesektsiooni pikkus ei ületa tavaliselt 15 meetrit, kusjuures jälgida tuleb toote passis märgitud lubatud kaabli painderaadiust. Tavaliselt on see 3–4 cm.
Selliseid kaableid kasutatakse ennekõike küttesüsteemi veetorude puhul. Parima efekti saab, kui küttekaabel asub tihedalt vastu toru välisseina, see võib kulgeda piki toru, aga juhtme võib kerida ka spiraalina ümber toru. Kaabli peale tuleb paigaldada niiskuskindel soojusisolatsioon. Mineraalvillast soojustusmaterjal nimelt vajab eraldi kaitset niiskuse eest, polüuretaanvahust või vahtpolüstüroolmaterjal toimib ise ka niiskustõkkena ja seetõttu eraldi isoleerimist ei vaja.

 

Aias saab torud pinnasesse peita

 

Maamajas või suvilas paigaldatakse peenramaa, kasvuhoone või muru kastmiseks eraldi veesüsteem. Kui see ei koosne pelgalt tiigist vett võtvast pumbast ja selle külge kinnitatud voolikust, mida on hooaja lõppemisel lihtne kokku korjata ja varju alla viia, vaid kujutab endast juba ka mingit torusüsteemi, siis vajavad ka need torud talveks külma vastu kindlustamist. Veetorud võib matta maasse allapoole taset, kus pinnas üldjuhul enam läbi ei külmu.

Ehitusnormid näevad küll ette, et veetorud tulebki paigaldada allapoole maapinna külmumispiiri, aga oma majapidamises suhteliselt peene läbimõõduga veetorusid paigaldades on see aga üsna riskantne tegevus, sest maapinna külmumine oleneb nii põhjavee tasemest, taimestikust, pinnase koostisest, selle isoleerivatest omadustest kui lõppeks ka lumekihi paksusest maapinnal. Keskmiselt külmub meie kliimavöötmes savipinnas kuni 1,15 meetri, liivane pinnas kuni 1,5 meetri sügavuseni.
Kui aias on lehtpuid, tasub nende mahavarisenud lehed kuhjata talveajaks torustiku kulgemise kohale, samuti võib külmakartlikele kohtadele kuhjata ka lund.

Et kindel olla, tasub ka nende torude paigaldamisel arvestada kalletega ning hoolitseda, et talve saabumise ajaks saaks vesi torudest takistamatult välja voolata. Kui neid torusid kasutatakse vee liigutamiseks ka talvel, näiteks sauna vee pumpamiseks, siis tuleb ka sellised torud soojustada. Vahtplasti ehk vahtpolüstüreeni ehk EPS-soojustuskihi paksus peaks olema 10–15 cm.

Täiendava külmumiskaitse saamiseks paigutatakse veetorud isoleeritud betoonist, metallist, polümeersest materjalist või puidust kanalisse ja ümbritsetakse isoleermaterjaliga (näiteks saepuru, vahtplast). Väiksemad külmakraadid aitab vastu pidada plastiktorude kasutamine, need on pisut elastsemad ega pruugi alati vee külmumise tõttu puruneda.

 

Palju nüansse, mida jälgida


Soojustamist vajavad ka soojaveetorustikud, sest kui sooja vee temperatuur liiga palju langeb, tekib kõrgenenud oht haiguste, näiteks Pontiaci palaviku või legionelloosi levikuks sooja vee kaudu. Need bakterid arenevad temperatuurivahemikus 25–45 °C, kuid optimaalne on neile 35 °C. Seda riski saab vähendada korraliku soojustusega, laskmata vee temperatuuril kriitilisele tasemele langeda.
Paroci tootespetsialistid märgivad, et nii sooja- kui ka külmaveetorustikule kondensatsiooni vastase isolatsiooni paigaldamisel on tähtis, et isolatsiooni otsad ja kõik vuugid torukoorikute vahel saaksid korralikult teibitud. Aja jooksul võib kondensatsioon torusid kahjustada ja nende eluiga vähendada, kondensvesi võib põhjustada kahjustusi ja värvimuutusi lagedel ja põrandatel. Halvimal juhul võib see põhjustada hallituse levikut torudega külgnevates konstruktsioonides.

Tänapäevane võimalus torustike kaitsmiseks lõhkikülmumise eest on nn ice-loc-tüüpi silikoonjuhtme paigaldamine veetorudesse. Selline elastne juhe aitab kompenseerida vee külmumisest tingitud paisumise ning toru välisseinu purunemisest säästa.
Lisaks võib kasutada ka nn passiivset tsirkulatsiooni – süsteemi, mis paneb vee torustikes pidevasse liikumisse, ent sellega kaasneb tahes-tahtmata lisaveekulu.

 

Kaitse ka veearvestit

 

Talvel tuleb tähelepanu pöörata, et veearvesti ruumis ei langeks temperatuur  miinuskraadidesse, sest jäätunud vesi rikub veearvesti.

Kui veearvesti asub veemõõdukaevus, tuleks talveks ära soojustada kaevukaas. Selleks sobib näiteks 100 mm penoplast, millest tuleb lõigata kaevukaane suurune kate ja asetada see kaane alla.
Torude sulatamisel tasub meeles pidada, et tänapäeval ei ole kõik veetorud enam kaugeltki metallist, mistõttu juba ainuüksi selle pärast ei tohi neid lahtise leegiga, näiteks leeklambiga sulatada püüda. Lisaks on see muidugi ohtlik ka tuleohutuse seisukohast.
Kui arvate, et torud on külmunud või kohe-kohe külmumas, tuleb need villaste või muude sooja hoidvate materjalidega kinni katta ja santehnikud kohale kutsuda. 

 

MIS ON MIS

Kivivillast torukoorikud veetorude isoleerimiseks

Kivivillast laminaarse kiustruktuuriga torukoorikuid kasutatakse kütte- ja soojaveetorustike soojusisolatsiooniks ning külmaveetorustike isoleerimiseks veeauru kondensaadi vastu.

Torukoorikud on kogu torukooriku pikkuses kaetud kleepribaga varustatud armeeritud alumiiniumfooliumiga, millele on kirjutatud nimetus, läbimõõt ja isolatsiooni paksus.

Materjali keskmine tihedus 100 kg/m³.

Spetsiaalsed sisselõiked võimaldavad torukoorikuid lihtsasti, erilisi tööriistu kasutamata torudele paigaldada.

Pärast sellise toruisolatsiooni paigaldamist vähenevad küttesüsteemide soojuskaod ja energiakulu (soojusjuhtivusteguri väärtus alates 0,033 W/mK).

Isolatsioon on tulekindel, selle tuletundlikkuse klass on A2L-s1, d0, kasutustemperatuur kuni +250 ºC.

Kivivill on väga stabiilne erinevatel temperatuuridel, seega säilivad selle isolatsiooniomadused kaua ja igasugustes tingimustes, samuti on see vastupidav keskkonnamõjudele ning bioloogilisele ja keemilisele korrosioonile.

Armeeritud alumiiniumfooliumkate kaitseb veeaurukondensaadi tekkimise eest, kivivillas sisalduv vähene kloriidioonide hulk aga vähendab terastorude ja nende detailide korrosiooniriski.

Allikas: OÜ Rockwool

 

Sarnased artiklid