Rabarber - nägus, lopsakas, vastupidav

Tiina Kolk
Meie aedades võib kohata nii punaste kui roheliste, samuti erineva jämedusega vartega rabarbritaimi. | Shutterstock

Nii võib lühidalt iseloomustada rabarbrit. Tänapäeval püüavad Eesti aedades peale armastatud hariliku rabarbri (Rheum rhaponticum) pilku ka dekoratiivsed liigid – kuldlehine (Rheum rhabarbarum), kämmal- (Rheum palmatum) ja tanguutia rabarber (Rheum tanguticum Maxim.).

Maailmas tuntakse üle 40 rabarbriliigi, millest suurem osa kasvab Aasia parasvöötmes. Köögiviljana hakati mõnda liiki tarvitama 18. sajandi keskel Inglismaal, varem tunti aga rabarbrit ravimtaimena.

Visa püsikköögiviljana võib aedrabarber heades tingimustes vastu pidada isegi paarkümmend aastat. Ta kasvab 40–100 cm kõrguseks ja veelgi laiemaks puhmaks. Lehed on suured. Väga väikesed õied paiknevad mitmeti harunenud pöörisjas õisikus ning vars sirgub kuni 2 m kõrguseks. Jässaka risoomi ja üpris sügavale maasse ulatuva tugeva juurestikuga rabarber elab üle ka 30 °C külma. Talle meeldivad viljakas huumus- ja õhurikas muld ning päikeseline või poolvarjuline tuulte eest kaitstud kasvukoht.

Rabarbri sahhariide, rohkesti oblikhapet ja kaaliumi sisaldavatest leherootsudest saab teha mahla, veini, kalja, keedist, kompotti, želeed, marmelaadi, magustoite, kondiitritooteid jms.

Nii ilu- kui ravimtaimena tuntud kämmal- ehk hiina rabarbri risoomist ning juurtest valmistatakse seedetegevust korrastavat ravimit. Harilikust ja kurdlehisest rabarbrist tehtud ravimil on samalaadne, kuid mitu korda nõrgem toime.

„Õnneks on rabarber nagu üldse kõik kodumaine moodi läinud ning tema kasutusalasid tuleb aina juurde. Soovitan maiasmokkadel taime varsi hulgaliselt sügavkülma varuda, et talvel saaks sagedamini kooki teha. Imehea on ka rabarbrisukaad,“ kiidab Karepa Ravimtaimeaia perenaine Katrin Luke. Siis aga lisab, et taimes sisalduva oblikhappe tõttu ei tohiks rabarbriga liialdada liigese- ja podagrahaiged, kuid mõnda kooki või muud kevadist hõrgutist võiks ikka mekkida!

 

Elustiili muutja
 

Kui ajakirjanik Villy Paimets ja pressifotograaf Julia-Maria Linna kolisid pealinnast kunagisse Habaja viinavabrikusse, ootas neid selle aias hiiglaslik rababarbripuhmas.

„Algul küpsetasime kooki, aga peagi hakkasime veini tegema. Rabarber sobib selleks suurepäraselt – ta on piisavalt mahlane, maitsekas ja mõnusalt happeline,“ nendib Julia-Maria Linna. „Kuni eelmise kevadeni edenes rabarbri kasvatamine üsna vaikselt, aga siis „lammutasin“ mõned suured vanad taimed ning istutasin need narmasjuure ja pungaga „tükid“ uude peenrasse. Katse mõttes panin mõned seemnedki mulda... Ikka tasa ja targu. Mullu suvel külvasin maha juba tuhatkond seemet ning tänaseks on kenad punased nupud end mullast välja ajanud. Lähiajal tuleb taimehakatised põllule ümber istutada. Näis, kuidas suuremas koguses taimekasvatus edenema hakkab!“

Tarmukas naine tellis eelmisel kevadel internetipoodidest 4 sorti rabarbriseemneid ja külvas need maha. „Valisin erinevaid roosasid-punaseid sorte. Aga milline neist parim on, saan öelda alles paari aasta pärast, kui esimene suurem saak korjatud ja vein valmis!“

 

Tahab siiski tähelepanu
 

Veinimeistri senised kogemused kinnitavad, et rabarbrit kui üsna leplikku taime, kes ei taha erilist hoolt, on lihtne kasvatada. Ravimtaimeaia perenaise kogemus aga ütleb, et mahlakama saagi nimel võiks teda iga 7–8 aasta järel ümber istutada. Parim aeg selleks on varakevad.

Enne istutamist tuleb kasvukoht korralikult läbi kaevata ja umbrohujuurtest puhastada. Seejärel rammutada 60 x 60 cm mõõdus istutusauk komposti või sõnnikuga ning lasta pinnasel veidi hingata. Hingamisaega vajavad ka jagamiseks väljakaevatud juurika tükeldatud 2–3 pungaga ja paari harunemata juurega osad. Neid on vaja lõikekohtade kuivamiseni hoida paar päeva varjulises õhurikkas kohas.

Kergesse mulda istutades katta „tükid“ mõnesentimeetrise mullakihiga, raskema puhul jätta pungad veidi mullast välja paistma. Taimede vahe võiks olla 90 cm. Esialgu peaks nende ümbrust hoolikalt rohima ja kuivade ilmadega ka kastma.

„Ma olen täheldanud, et väga vesine pinnas rabarbrile ei sobi. Meil on Habajas tiigi kõrval madalam ala, kus ta ei edene,“ mainib Julia-Maria Linna.

Jagatud noortaimede varsi võib hakata murdma istutamisele järgneval aastal. Neid ei maksa lõigata, vaid „keerata“ kergelt põhja küljest lahti – see moodus kahjustab taime kõige vähem. Alati jätta põõsale alles vähemalt 2‒3 lehevart, et tal oleks jõudu taastuda.

 

Uusi ja vanu häid sorte
 

’Canada Red’ – kiirekasvuline ja saagikas. Keskmise jämedusega kirsipunaseid varsi ei ole vaja koorida. Hapukasmagus.

’Timperley Early’ – pikaealine, varane, magusamaitseline, roosade vartega, kergesti kasvatatav.

’Red Champagne’ – erepunaste varte ja roosade õiekobaratega. Kaunis, kasulik, meie aedades ammu teada-tuntud.

’Mira’ – väga varane, mahlakate heleroosade vartega.

’Victoria’ – klassik, varane ja saagikas, varred rohelised.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid