Roheline, kollane või punane karusmari? Milliseid sorte võiks eelistada?

Jaan Kivistik
Juba sajandi eest kasvatati meie aedades tikreid. | Shutterstock

Karusmarjadest ehk tikritest ei leia eriti palju lugemist. Ometi on tegemist väga saagika ja meie ilmastikuoludesse sobiva marjapõõsaga.

Juba sajandi eest kasvatati meie aedades tikreid. Need olid maitsvate, ent sageli jahukastest kahjustatud marjadega Euroopa liigi sordid. 19. sajandil kandsid mõned neist ligi 60 g raskuseid marju! Paraku olid kõige suuremate ja maitsvamate marjadega sordid jahukastele äärmiselt vastuvõtlikud ning on seetõttu tänaseks enamasti hävinud.

Kuid sordiaretajad on loonud uued, jahukastele vastupidavad liikidevahelised sordid. Neid pole õige käsitleda Euroopa karusmarja Ribes uva-crispa või Grossularia reclinata sortidena, nagu puukoolide kataloogides seda tehakse. Etiketil nõutavat ladinakeelset liiginime võiks asendada perekonnanimi Grossularia. Praegustele sortidele on jahukastekindluse andnud Ameerika karusmarjaliigid, sagedamini ameerika karusmari Ribes hirtellum või Grossularia hirtella.

Eesti Aiandusliidu puuviljanduskomisjoni soovitatud karusmarjasordid kasvavad kenasti ilma jahukaste tõrjeta. Seepärast küsige puukoolidest koduaedadesse just neid istikuid.

 

Rohkem loomingulisust!


Sügis on uute marjapõõsaste hankimiseks õige aeg, sest oktoobris istutatud taimed juurduvad hästi ning talvekülm ja loomad neid ei hävita. Ainult väga rasketel muldadel on soovitatav väikeste taimede istutamise kevadeks jätta.

Mõnikord ei osata karusmarjasaagiga midagi peale hakata. Ometi on võimalusi küllalt. Kui marjad alles hakkavad valmima, on nendest ikka kompotti tehtud. Sama hästi võib neid hapendada või marineerida – nagu kurke. Sobiva maitse saavutanud hapendatud marju olen käärimise lõpetamiseks kuumutanud (nagu kompotti tehes).

Ka veinimeistrid on karusmarju pidanud heaks tooraineks. Kokaraamatutes leidub muidki retsepte tikrite hoidistamiseks. Värskelt korjatud heamaitseliste sortide omamaiseid karusmarju on suviti hea hoida laualgi – möödaminnes põske pistmiseks.

 

Punased karusmarjad
 

’Polli Esmik’ on ainus kohalik sort, mille lõi marjasortide uurija ja aretaja Johannes Parksepp. Sort on kergesti tuntav ümarate udekarvaste marjade ja kummunud laiade lehtede järgi. Olen seda kohanud mitmetes aedades ja kasvatan ka ise, soovitan teistelegi. Puukoolidest istikut saada pole siiski kerge, sest sealne valik on piiratud. Head sorti tuleb alati küsida, sest kui on nõudlus, hakatakse seda ka müügiks kasvatama.

’Russki’ on nõrgapoolse kasvutugevusega saagikas põõsas, millel ümarovaalsed paljad marjad. Asendab maitsvate viljadega endist, kuid siiani levinud soovitussorti ’Rae 1’. Viimase puuduseks peeti suuri ogasid ja allakaarduvate oksalatvade juurdumist, mis raskendas hooldustöid.
Üks neist kahest võiks koduaias kindlasti söögimarjana kasvada. ’Russki’ on andnud sordikatsetes väga suuri hektarisaake, mistõttu väärib tähelepanu ka ärilistes istandikes. Väikese põõsa tõttu saab seal kasutada tihedamat istutust, mis võimaldab suuremaid hektarisaake. Ogad on lühikesed, seega korjamisel ei häiri.

’Lepaan Punainen’ on puukoolides tuntud ka kui ’Hinnonmäen Punainen’. (Müüginimestikes võib kohata muidki vigaseid tõlkenimesid). Vastupidava sordina väärib kasvatamist nii kodu- kui äriaedades.

Sorti ’Nesluhhivski’ soovitatakse maitsvate marjade tõttu alates 2005. aastast. Kasvab ka minu aias, kuigi tagasihoidlik saak tuleneb ehk varjulisest kasvukohast. Puuduseks pean tugevaid ogasid.

 

Rohelised ja kollased karusmarjad

 

Sorti ’Lepaan Valio’ on meil kasvatatud pikka aega nime all ’Leba Valitu’. Sordil on ümarovaalsed udekarvased kollakasrohelised keskpärase maitsega marjad. Suhteliselt püstise kasvuga leplik põõsas sobib ärilistesse istandikesse, koduaedades soovitan siiski kasvatada maitsvamate marjadega sorte.

Hinnonmäen Keltainen’ (tõlkenimetus ’Hinnonmäe Kollane’): lauamarjaks sobiva saagika sordi võib aeda istutada, kui muud valikut pole. Põõsad kipuvad aga lamanduma ning see raskendab hooldustöid.

’Izumrud’ erineb eelmisest püstise põõsa tõttu. Sordikatsetes on sort olnud saagikas. Rõhu sordikatsetes on saadud 12 aasta keskmisena 9,2 kg põõsalt (s.o 25 t/ha). Suurim aastasaak oli koguni 53 t/ha! Paraku pole selle sordi istikuid enamasti kusagilt osta.

’Malahhit’ erineb teistest suurema põõsa tõttu, nii et suudab umbrohuga paremini võidelda. Sordi esivanemate seas on tugeva kasvuga hübriidliik Grossularia x succirubra ja punakaspruunide okstega Grossularia nivea. Nende liigitunnuste tõttu on sorti lihtne teistest eristada. Pealegi on selle lehe alakülg udekarvane ning raagus oksal tumedam koor ja ka ogad. Tihe põõsas, samas muudavad kõvad ja haprad suurte ogadega oksad taime hooldamise tülikaks.

’Invicta’ anti tootmisse 1981. aastal ning on levinud paljudes Euroopa riikides. Meenutab endisaegseid euroopa karusmarja sorte, kuid on hästi vastupidav jahukastele. Okstel on tugevad ogad ja marjadki jämedate karvadega.

Artikli märksõnad