Siiruviiruline sibul
Tiia Jaanus
Murulaugu õied sobivad ka toitude garneeringuks. | Tiia Jaanus

Kuigi meie köögiviljaaedades kasvatatakse väga sageli porru- ja küüslauku ning aina rohkem ka looduslikke karu- ja murulauku, on kõige tuntumad toidulaugud ikkagi harilik sibul ja talisibul.

Harilik sibul (Allium cepa) ehk söögisibul on tuntud ainult kultuurtaimena. Tema looduslikuks esivanemaks peetakse viimaste uuringute järgi Iraanist pärinevat Vavilovi lauku (A. vavilovii). Sibula kasvatamise ajalugu on väga pikk – üle 5000 aasta. Vana-Egiptuse religioossetel talitustel oli ta lausa püha taim.

Sibul on kõikjal hinnatud köögiviljataim ning asendamatu toiduvürts. Praegu ei kujuta me paljude toitude valmistamist ilma temata ettegi.

Toiduks tarvitatakse nii mullas arenevat sibulat kui ka lehti, mida kõnepruugis  kutsutakse sageli pealseteks. Sibulad on sõltuvalt sordist väga erineva suuruse, kuju ja värvusega. Erinev keemiline koostis annab nendele ka sorditi iseloomulikud maitseomadused – mõned on väga teravalt kibedad, teised märksa mahedamad.

Söögisibula lehed on ruljad, seest õõnsad ja ühelt küljelt lamedad. Teisel või tavaliselt kolmandal kasvuaastal areneb sibulal suvekuudel ka ruljas õisikuvars, mille tippu tekib kerajas, väga väikeste rohekasvalgete õitega õisik. Kui eesmärk pole seemneid saada, siis õitsev (kõnepruugis putke läinud) sibul kedagi ei rõõmusta. Selle põhjus on tippsibula vale hoiutemperatuur või liiga külma mulda istutamine.

Sibulas on kuni 10% süsivesikuid, vitamiine, mineraalaineid, väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, saponiine, ensüüme, lipiide jt ühendeid. Sibulal on palju ravitoimeid. C-vitamiini sisaldus on kõrgem lehtedes, mis ongi kevadel oluline vitamiinivaeguse leevendaja. Eeterlikud õlid on antibiootilise toimega ning hävitavad mikroobe.
 

Armastavad päikest ja tuult
 

Harilik sibul eelistab kergemat toitainerikast parasniisket mulda. Nii aias kui põllul on oluline talle leida valgusküllane ja tuultele avatud kasvukoht. Liigniiskes ning varjulises paigas hakkavad taimi kiiresti kimbutama haigused-kahjurid.

Tavaliselt kasvatame söögisibulaid tippsibulaist, vahel ka saagi hulgast valitud väiksemaist ehk valiksibulaist. Tippsibulast areneb suve teiseks pooleks tavaliselt üks suur sibul. Levinud sordid on ’Stuttgarter Riesen’, ’Red Karmen’, ’Hercules’,’Cupido’. Varasemat saaki annab ’Sturon’.

Varakevadel on esimeste roheliste lehtede saamiseks sibulaid lihtne kasvatada ka aknalaual. Talvel säilitatutest on sageli mõni juba oma rohelise tipukese välja ajanud. Selliseks ajatamiseks müüakse praegu ka spetsiaalseid pisikesi sibulaid, mis tuleb panna potti-kasti mulda või isegi ainult niiskesse substraati. Kasvu kiirendab, kui sibulal väike tipuke ära lõigata. Rohelisi lehekesi saab näpistada juba kahe nädala pärast.

Mõnede sortide puhul tuleb ka kevadisest seemnekülvist sügiseks sibulasaak. Seemned külvata märtsis-aprillis kasvuhoonesse, ettekasvatatud taimed võib peenrasse istutada mai teisel poolel. Sooja ja niiske kevadega aastal saab saaki isegi avamaale külvatud seemnetest.
 

Katsetamist ja kasvatamist väärivad
 

Mahedamaitseliste sortide hulgas on selliseidki, mis kasvatavad erakordselt suuri hiidsibulaid. Maheda maitse tõttu kutsutakse neid vahel ka salatisibulaiks. Ent need on targem kiiremini ära tarvitada, sest ei säili kuigi kaua.

Paljudele on kindlasti uudiseks, et leidub sorte, mille sibulad võivad talve peenras üle elada. Avamaal talvituvaid sorte on kutsutud ka Jaapani sibulaiks. Nende tippsibulad panna maha oktoobri alguses, saaki saab juulis – umbes kuu aega varem kui kevadel mulda pandud tippsibulaist. Kevadel võib neilt ka varaseid lehti korjata. Eesti oludes on teinekord pakase või ka väga vahelduvate ilmadega probleeme sibulate talvitumisega, kuid enamasti on saadud päris head saaki. Peenrad võib sügisel katta puulehtede või kompostiga.

Osa sibulasorte (nimetatud ka salati- ja kevadsibulaiks) ei kasvatagi mulda suurt sibulat – nende ülesanne on anda rohelisi vitamiinirikkaid ja maheda maitsega lehti. Neid võib kasvatada seemnest, lehti saab hakata korjama umbes 2 kuud pärast seemnete idanemist. Hilisema saagi jaoks võib teha järjest uusi külve. Juba pikemat aega on kasvatatud sorti ’White Lisbon’.

 

Menukas Peipsi sibul
 

Viimastel kümnenditel on eriti hakatud hindama nn Peipsi sibulat, mida kasvatatakse Peipsi-äärsetes külades juba üle sajandi. Algmaterjali, rahvaselektsioonisordi ’Bessonovski’, tõid Vene vanausulised kaasa Penza oblastist. Kui tavaliselt saame tippsibulast ühe suure sibula, siis Peipsi sibula omast areneb 3–5 (vahel isegi rohkem) 40–70 g kaaluvat. Jõgeval aretatud sordi ’Jõgeva 3’ algmaterjal pärineb samuti Peipsi äärest. Sibula kuju on lapikümar, katvad kuivsoomused on roosakaskollased, roosakaspruunid või kollased. Sibulas sisalduvad kibeained annavad toidule erilise maitse. Haiguskindlad sibulad on hea säilivusega.

Peipsi ääres kasvatatakse sibulaid kõrgpeenral ning need kaevatakse spetsiaalse labidaga igal aastal uuesti nii, et eelmise aasta peenrast moodustub uus peenravahe. Väetis on peamiselt kõdusõnnik.

Peipsi sibulal on 3–4aastane kasvutsükkel. Esimesel kevadel külvatud seemnest areneb sügiseks tippsibul. Korralikult kuivatatud pisikesed sibulad seisavad toatemperatuuril. See hoiab eemal haigused ning järgmisel aastal tuleb korralik saak. Kevadel lähevad tippsibulad vakku mai esimesel poolel 10–12 cm vahedega, peale 1–1,5 cm mullakiht. Sibulate koristusaeg jõuab kätte augustis, kui lehed on lamandunud-kolletunud ja kattesoomused värvunud. Et vältida sibulate nakatumist seenhaigustesse, kuivavad nad alguses üsna soojas (5–6 päeva jooksul kuni 40 °C juures) kohas. Seejärel lehed eemaldatakse, sibula külge jäävad mõne cm pikkused tüükad. Sibulaid tuleb säilitada toatemperatuuril või jahedas (alla 10 °C) kuivas ruumis.
 

Talvituv sibul – talisibul
 

Talisibul (A. fistulosum) on eriti hinnatud just varase kasvu tõttu. Esimesed mahlased rohelised vitamiinirikkad lehed rõõmustavad kõiki kokkajaid, kes peavad lugu tervislikust toidust. Kõige maitsvamad ja kasulikumad ongi noored lehed.

Talisibul on vana kultuurtaim, keda on Kaug-Idas kasvatatud üle 2000 aasta, kuid Euroopas sai tuntuks alles 16. sajandil. Tema looduslikuks esivanemaks peetakse üsna sarnast altai lauku (A. altaicum). Talisibul võib aias heades tingimustes samal kasvukohal püsida aastaid. Sibulad on saledalt ruljad, toiduks neid tavaliselt ei tarvitata. Külmakindla taime lehed taluvad isegi ‒10 °C. Kevadel võib lehti julgesti koguda ‒ uued kasvavad üsna kiiresti.

Talisibulat saab paljundada nii seemnetega kui ka suuremaks kasvavat puhmikut jagades. Kuna seemned hakkavad idanema juba 2–3 °C juures, võib neid külvata isegi varakevadel. Kindlam on seda teha siiski kesksuvel. Suuremat lehesaaki võib loota teisel kasvuaastal. Talisibul edeneb paremini, kui kogumik 4–5 aasta järel ümber istutada.

Juulikuuks arenevad taimel kreemikasvalged köögiviljapeenart kaunistavad õisikud. Tihe õisikukera meenutab hariliku sibula oma, kuid on väiksem. Kui peate tähtsaks lopsakat lehtede kasvu, maksab õisikuvarred varakult eemaldada. Seemnest kasvanud taimedel on esimestel aastatel rohkem lehti, alates 3. aastast saavad ülekaalu õisikuvarred. Suve lõpuks muutub lehtede maitse tuimemaks ja vähem aromaatseks. Eemaldada neid aga veel ei maksa, sest sibulad koguvad alles toitaineid, millest sõltub järgmise kevade saak.

Talisibula lehed on harliku sibula omadega võrreldes mahedama maitsega. Aedades kasvatatakse erinevaid sorte. Proovides uut sorti, on seda põnev võrrelda juba põliste, koduaias kasvavate talisibulatega.

Lehed sisaldavad rohkesti C-vitamiini ja kaaliumi, neis on ka rauda, tsinki, fosforit, foolhapet. Ravimtaimena toimib talisibul nagu sibul ja küüslauk, ent toime on pisut nõrgem.

Talisibulat saab ka ajatada, istutades sibulad sügisel potti. Kevadtalvel tuppa toodud taimed hakkavad kasvatama vitamiinirikkaid pealseid.

Talisibulale on lähedane rindeline sibul (A. ×proliferum). Hübriidse liigi esivanemaiks peetaksegi talisibulat ja harilikku sibulat. Püsikuna kasvava taime rulja varre tippu moodustub kogumik 2–7 sibulast, mille läbimõõt jääb paari sentimeetri juurde. Nende vahelt kasvab väike vars, mille tippu moodustub omakorda teine väikeste sibulate rinne. Toiduks kõlbavad lehed, varresibulad ja ka mullas kasvavad külgsibulad. Rindelise sibula lehed on õrnemad, sisaldavad rohkem vitamiine ning on ka suvel mahlased. Väikesi sibulaid kaua säilitada ei saa, ent sobivad väga hästi sügistalviseks ajatamiseks. Rindelise sibula sibulad tuleb mulda panna suve lõpus, kasvukoht ei tohi olla liigniiske.

a._proliferum_img_3130.jpg

Rindelise sibula varrele arenevatelt väikestelt sibulatelt saab suvel rohelisi lehekesi näpistada.
Tiia Jaanus
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid