Sitke kaunitar pihlakas
Harri Poom
Pihlakamarjad (õigupoolest polegi need marjad, vaid õunviljad), ehkki hapud ja mõrud, on väga väärtuslikud – vitamiini- ja mineraalainerohked. | Shutterstock

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakakaliigist, teised on pooppuu (S. intermedia) ja tuhkpihlakas (S. rupicola). Tema on neist tuntuim-levinuim, kasvades kõikjal üle Eesti ning leppides viletsastki viletsamate tingimustega. Visa ja jonnakas nagu eestlane isegi!

 

Pihlakas (siin ja edaspidi käib jutt harilikust pihlakast, kui pole öeldud teisiti) on eestlaste jaoks ajast aega olnud nii tarbe- kui taiataimena üks tähtis puu. Tarbepuuna vast vähem, ent taiataimena seda enam. Pihlakast usuti, et see kaitseb ja hoiab: aitab kurja vastu ning peletab haigusi (eriti neid, mis arvati olevat tingitud vaimolendeist, näiteks halltõbe ehk malaariat). Arvati, et linnud, kes sügiseti söövad pihlamarju, korjavad koos marjadega ka haigused kokku ja viivad ära, nii et pihlakal olevat vägev tervistav mõju. Ometi võis pihlakas rahvauskumuste kohaselt kaela tuua ka õnnetuse – tulekahju või lausa surma. Rikkalik pihlakasaak võis ennustada tulekahju(sid) või sõda, ilmselt seetõttu, et hilissügisel pärast lehtede langemist näib marju täis pihelgas justkui leegitsevat või nagu verre kastetuna.

Et pihlamarjadel on peal vägev nõiamärk (viiskand), usuti, et pihlakast vitsaga saab nõidade, krattide ja vaat et vanakurja endagi vastu. Ning pihlakast karjasekepp hoidvat soed karjast kaugel. Samuti pidid ülearu ulakad poisid pihlavitsaga rooskamise järel kohe sõnakuulelikuks saama. Tüdrukutele aga seda vitsa anda ei tohtinud, muidu ei saavat nad mehele ja jäävat vanatüdrukuks. Pihlakat kui püha puud ei tohtinud ajada pliidi alla ega ahju, ent sauna kütmine pihelgast halgudega oli lubatud ja vaat et soositudki. Uskumused pihlaka väest ja toimest erinevad nii piirkonniti kui aegade lõikes, kuid ega usk selle puu võluväkke pole tänagi tundmatu. Näiteks Loitsukeller müüb pihlakast amulette ja Koduhaldja blogi ärgitab pihlaka abil nõiduma.

 

Mitmeks otstarbeks
 

Tarbepuuna kasutati pihlakat vähem, vaid mõnedeks väiksemateks nikerdamisteks: lastele mänguloomadeks, aga ka äkke- ja rehapulkadeks, haamrivarteks. Olen ka ise lapsepõlves vanaema juhatuse järgi heinarehadele pihelgast pulki vestnud. Koore lahtioleku ajal võis sihvaka ja hästi laasunud pihlapuu koorest karjapasuna teha ning niidi otsa aetud marjad kõlbasid kenasti kaelakeeks. Viimast polnud mitte ainult ilus vaadata, vaid usuti, et see pakub kaitset ka kurja silma ja igasugu pahalaste (nõiad, vanapaganad, painajad, katk, halltõbi) eest.

 

Kasulikud ja kaunid viljad
 

Pihlakamarjad (õigupoolest polegi need marjad, vaid õunviljad), ehkki hapud ja mõrud, on väga väärtuslikud – vitamiini- ja mineraalainerohked. C-vitamiini sisalduselt ületavad neid meil levinud marjadest vaid mustad sõstrad ja kibuvitsamarjad. Ent pihlades on rikkalikult veel karoteeni (A-provitamiini), B-rühma vitamiine, kaaliumi, fosforit, rauda... Terve ja tugeva inimese päevase vitamiinitarbe rahuldab juba tosinkond marja. Eriti tore on see, et pihlakas ei kaota kuigivõrd oma väärtusest ka sügavkülmutatuna, maitse ainult paraneb. Säilitada võib neid nii sügavkülmas kui kuivatatult, aga viimaste maitse on parem, kui hoida neid enne kuivatamist paar päeva külmutatuna.

Pihlakast on aretatud mitmeid puuviljanduslikke kultuursorte, mille marjad maitselt väga palju looduslikest ei erine. Suuruselt ja värvuselt küll – näiteks on ühe tuntuma sordi ’Granatnaja’ veinpunased viljad pihlaka kohta ikka väga suured. Maitsest saab muidugi kohe aru, et pihlakas, ehkki mitte just nii mõrud kui metsikul puul. Vaevu tajutavalt mõrud on ’Määripihlaka’ marjad, mis on põhiliigi omadest ka pisut suuremad. Peaaegu või päris ilma mõrkja maitseta on veel ’Konzentra’ ja ’Rossica’.

Iluaianduses on tuntud suur hulk nii hariliku pihlaka kui teiste pihlakaliikide ja nende hübriidide sorte, ent kõige söödavamate viljadega on ikkagi pigem harilik pihlakas ning temast saadud sordid. Sahhalini pihlaka sort ’Ullung’ näiteks on aias ühteaegu väga dekoratiivne ja ka täiesti söödavate marjadega.

 

Aednike-pookijate lemmik
 

Huvitav on veel märkida, et harilik pihlakas on pookealusena üsna universaalne: talle saab edukalt vääristada peale pihlakasortide veel viirpuud, toompihlakat, musta arooniat, pirnipuud ja kuulu järgi isegi ebaküdooniat. Väga hästi sobib pihlakas pookealuseks just toompihlakale (siis ei anna poogendid juurevõsundeid, mis on muidu aias üsna tülikad) ja arooniale (nii saab aeda nn arooniapuud). Pihlaka sobivus pirnisortidega pole aga selge – mõned neist passivad temaga kokku ning mõned jälle mitte.

Pihlaka kultuursorte paljundatakse samuti pookimisega ja muidugi mõista hariliku pihlaka alusele. Viimaseid ei peagi tingimata ise kasvatama – kui juhtute olema metsaomanik või on seda mõni hea tuttav või sõber, saab vajalikud alused kergesti metsast. Veelgi enam – ka pookimise võib juba metsas ära teha ning õnnestumise korral puukesed alles hiljem koju tuua ja paika istutada.

 

Leplikuna kasvab kõikjal
 

Kasvukohal eelistab pihlakas (seetõttu ka temale poogitud muud liigid) pigem lubjarikast ja kuivemapoolset kui happelist ning liigniisket pinnast. Ent nagu öeldud, on ta väga leplik ning kasvab kenasti ka happelisemas ja niiskemas pinnases. Istutamises pole midagi erilist ega teistmoodi kui ülejäänud viljapuudegi korral: istutusauk mahutagu juured sirgelt ning olgu juba enne istutust korralikult läbi leotatud (2–4 ämbrit vett). Et pihlaka juurestik on üldjuhul laiuv ja suhteliselt pinnalähedane, ei pea auk olema väga sügav. Hea on panna selle põhja puutuhka, komposti või kõdusõnnikut pole puu vähenõudlikkuse tõttu tingimata vaja. Metsast toodud noored pihlakad on tihti vibalikud ning vajavad tuge, ent puukoolist ostetud kultuurpihlakate istikud on tavaliselt piisavalt tugeva-jämeda tüvega, et ilma toeta läbi ajada.

Kas pihlakas õunapuude lähedusse ikka sobib, ei olegi nii üheselt selge. Asi on selles, et õunakoi eelistab õuntele pihlakaid ning paljuneb heal pihlaka-aastal väga jõudsalt, jättes õunad rahule. Paraku on aga nii, et selliseid aastaid näeb 2–3aastase vahega ning siis, mil pihlakaid õieti pole, ründavad õunakoid massiliselt õunu. Eriti tugev on õunakoi rüüste heale pihlaka-aastale järgneval aastal ning kui pihlapuud kasvavad õunaaia servas, on koidel rikkalik toidulaud ilma otsimata lausa nina all.
Seega pole justkui hea mõte istutada pihlakaid ja õunapuid lähestikku. Teisalt aga toimib pihlakas sel viisil ju loodusliku koipüünisena ning kui pihlamarjad varakult koos õunakoi röövikutega ära korjata ja ära põletada, on ubinate kahjustumise oht järgmisel aastal märksa väiksem.

Sarnased artiklid