Vähe on neid, kellele remondi- ja ehitustööde puhul eeltööd meeldivad. Pindade eelkatmisel on pahteldustööde ja lihvimisega üllatavalt palju tegemist ja vahel tundub, et kuivõrd selline ettevalmistustöö üldse vajalik on. Eriti just niisketes ruumides jääb ju ettevalmistuskiht pindadel tihtipeale täielikult kaetuks. Hoolimatus aga maksab kätte: kui pindade ettevalmistustööd on ülejala tehtud, siis värvikihi alt paistavad tehtud vead veelgi enam silma.
Ka plaatviimistluse alla jääval pahteldusel on oluline roll – pinna ebatasasused tingivad olukorra, et korraliku, ühesuguse paksusega hüdroisolatsioonikihi saamine kujuneb täbaraks. Plaatide aluse pinna ebatasasused võivad ka plaatviimistluse iga lühendada ja tõenäoliselt suureneb võimalus, et tekib neid plaate, mis seguga täielikult aluspõhjal kinni ei ole ja mille aluste õhutühimike tõttu plaadid varem või hiljem seinast lahti tulevad.
Omadused, mida niiskuskindlatelt pahtlitelt oodatakse, on osaliselt samad kui kuivade ruumide silendamiseks mõeldud pahtlitel. Pahtel peab olema hästitöödeldav nii niiske kui ka kuivana; samuti peaksid pahtlite omadused olema vähene kokkukuivamine ja suur täitevõime.
Niiskuskindel pahtel peab niiskusele vastu pidama selliselt, et pahtlikiht ei pehmeneks ega hakkaks hallitama. Otseselt pahtelviimistlus ju niiskusega kokku ei puutu, sest pahtlikihti kaitseb ju ka värv.
Kauplustes on palju vana kaupa
Suuremalt jaolt saab sotti, millised on niiskuskindlad pahtlid, märke LV või LW põhjal. Osadel niiskuskindlatel pahtlitel on ka purgikaas sinine. Igal juhul – hoolimata väikestest kasutuserinevustest, on niiskuskindlad pahtlid kaupluses kergesti äratuntavad.
Niiskuskindlate pahtlite tüüpiline suurim terasuurus on 0,15–0,2 mm. Teatavaid erinevusi loomulikult leidub. Näiteks Teknospro Breplasta LW suurim teramõõt on 0,3 mm. Teknose toodetest valitigi võrdlusse Silora LW, kuna selle tera mõõt oli võrreldav teiste võrdlusse võetud pahtlite teramõõduga.
Võrdluse jaoks hangiti veidi suuremate pindade jaoks mõeldud taaras olevad pahtlid. Oli mõte, et praktiliste tööde jaoks oleks kümneliitrises taaras olevad pahtlid ja muude testimiste jaoks kolme- või viieliitrised purgid. Kõikide tootenimetuste puhul see siiski ei õnnestunud. Mõnd niiskuskindlat pahtlit oli vaid 0,4- ja 3-liitristes purkides. Võrdluse eesmärke silmas pidades olid need anumad sedavõrd väikesed, et kogu toode otsustati testimisest välja jätta.
Rasked kompromissid
Võrdluse ajal sai selgeks, et nõudmised, mida niiskuskindlatele pahtlitele esitatakse, võivad olla isegi vastuolulised. Näiteks hea lihvitavus ja mehhaaniline tugevus on oma olemuselt vastuolulised. Eskaro niiskuskindla pahtli testitulemuste põhjal tekkis vahel mõte, et kuipalju niiskuskindel pahtel üleüldse peaks veekindel olema…
Uputustestiga taheti saada kogemust niiskuse pikaajalise mõju suhtes, olgugi et tegelikus olukorras pahteldatud pinnad pidevalt vee all ei ole. Ja kui pahteldatud pinnad niiskusest nõretavad, siis on niikuinii niiskes ruumis juba sedavõrd rasked niiskusprobleemid, et pahtlikihi pole niiskuskindlus enam üldse see kõige suurem kimbatus.
Testijad otsustasid, et kui pahtlikihil on vilets niiskuskindlus, siis mõjutab see koguhinnet tunduvalt, aga see ei tähenda siiski, et vastav pahtel ei kõlbaks üleüldse niisketes ruumides kasutamiseks.
Samuti võib osade pahtlite suurt kokkukuivamist pidada täiesti tavapäraseks nähtuseks. Suur kokkukuivamine võib tekitada küll hilisemat lisatööd, ent see ei pruugi sugugi tähendada, et vastav pahtel muidu igati kvaliteetne poleks.
Aga selleks, et saada teada, kuivõrd kergelt niiskuskindlad pahtlid hallitama võivad minna, mõistlikku ja samas piisavalt lihtsat testimismenetlust ei suudetudki leida. Asi on selles, et hallitusele vastuvõtlikkuse lihtsustatud testimistingimused võivad anda ebaõigeid tulemusi. Ja seetõttu otsustatigi hallitusele vastuvõtlikkuse test ära jätta.
Tooteseletustest saadi aga teada, et enamus võrreldavatest toodetest sisaldavad mikroobide kasvu takistavaid aineid. Tavalisimad biotsiidid paistsid olema erinevad isotiatsolinoonid.
Samu aineid kasutatakse aga ka kuivade ruumide pahtlite säilitusainena ja seetõttu, kas pahtel sisaldab biotsiidi või mitte, ei saagi järeldusi teha niiskuskindlate pahtlite hallitusele vastuvõtlikkuse suhtes.
VÕRDLUS NÄITAS, et kõigi omaduste poolest laitmatu niiskuskindla pahtli väljatöötamine on ilmselgelt raske ülesanne. Alati tuleb minna kompromissidele. Hindamistabelit tasub seega tähelepanelikult uurida. Kui on soov, et töö võimalikult kergelt tehtud saaks, on suurepäraseid niiskuskindlaid pahtleid saadaval ka soodsa hinnaga.
Sedasi testiti
Testis osales viis ametikooli viimistlustööde õpilast. Testijad valiti selliselt, et igal oli erinev tase pahteldustöödes, ent siiski olid nad kõik võimelised iseseisvalt pahteldustöid tegema.
Testimine tehti ühesugustel stendidel osalise ja lauspahteldusena. Tingimused olid tavalise remondiolukorra lähedased.
Esimesel testimispäeval parandati seinapindadele tehtud vigastusi. Tehtud vigastused olid arvestatud pahtlite suurima täitevõime kohaselt. Töövahenditeks olid plastvarrega teras-pahtlilabidad (Anza 649275 ja 641150).
Teisel testimispäeval paranduspahteldused lihviti ja hinnati pinna headust. Lihvimisel kasutati käepidemega lihvimistalda (Anza 671002), millele kinnitatud 150 karedusega lihvpaberit (Mirka P150) vahetati alati, kui hakati järgmist pinda lihvima. Töid jätkati teraspahtlilabidatega (Anza 641150 ja 641250) lauspahteldust tehes.
Kolmandal päeval lauspahteldatud pinnad lihviti eespool nimetatud töövahendeid kasutades. Kõikidel testimispäevadel tehti töö kõrval tähelepanekuid pahtlite kasutusjuhiste ning muude võimalike tooteomaduste suhtes.
Testijad töötasid iseseisvalt järelevaatajate pilgu all ilma ajagraafikuta. Pahteldustöö üksiasjadesse järelevaatajad ei sekkunud, vaid iga testija tegi töö enda harjumuste kohaselt. Vajaduse korral said testijad siiski töö suhtes nõu küsida. Testimistöö ajal ei olnud lubatud testijatel pahteldatavate toodete suhtes arvamusi vahetada.
Niiskuskindlate pahtlite taarast kättesaamist ja pinnale kandmist, naket ja tasandamist, lihvitavust ja lihvitud pinna siledust hindas koolihinnetega iga pahtli kohta igalt testija. Lisaks kommenteerisid testijad pahtleid ja nende kasutusjuhiseid vabas vormis. Hinded ja muud tähelepanekud kanti isiklikku tabelisse.
Täitevõime katsepahteldused ja neile järgnenud mõõtmised tegi TM Rakennusmaailma. Täitevõime ja kahanevustestide jaoks valmistati vineerplaadist ja puitlaastplaadi kiiludest 50 mm laiused ribad, millel oli võimalik määrata kihi paksust nullist kuni 10 millimeetrini.
Iga võrreldava pahtliga täideti alusribad teraspahtlilabida (Topex 18B610) abil. Katseribadel lasti pahtlikihtidel kuivada umbes kuu aega enne pragunemise ja kahanemise mõõtmisi.
Täitevõimet mõõdeti kohtades, kus oli silmaga märgatavat pragunemist. Pragunemise algusele vastav pahtlikihi paksus määrati, mõõtes, kui kaugel on prao algus testriba servast. Standardpaksuste kiilude abil saadi suurim täitevõime välja arvutatud trigonomeetriliselt.
Kahanemine mõõdeti suurima pragunemata kihi kohal pilukaliibri ja terasjoonlaua abil.
Niiskuskindluse testide tarbeks täideti pahtlitega 6 mm laiused plastkarbikud (Plastruct 90537). Pahtlikihi paksuseks neis karbikutes kujunes umbes 1,3 mm.
7 ööpäeva pärast kuivanud katsetükid asetati 90 mm läbimõõduga plastist petri tassi (madal, lame, silindriline kaanetatud läbipaistev anum, mida kasutatakse laboratoorsetel otstarvetel). Igasse petri tassi valati 40 ml vett, nii et veekiht oli paksem kui katsetükid. Petri tassid koos katsetükkidega paigutati laboriseadmesse (Edmund Bühler KL 2), mille loksutustempoks määrati 30 loksutust minutis.
Katsetükkide seisukorda jälgiti ja vajaduse korral vajutati neid ka laborispaatliga. Esimese ööpäeva jooksul pandi katsetükkide seisund kirja 2, 6, 12 ja 24 tunni järel katse algusest arvestades. Edaspidi pandi vaatlused kirja 24 tunni järel. Katse kestis ühtekokku 7 ööpäeva.
Tulemustest saad teada veebruari TM Kodu&Ehituse numbrist.
