Mandlite puhul tuleb eristada müügil olevat söödavat magusat mandlit mõrumandlist. Magusas mandlis ohtu kujutavat ainet – amügdaliini – peaaegu polegi. Nende mandlite päevast kogust piirab ainult energiarohkus: 100 grammi annab umbes 600 kcal, umbes sama palju kui šokolaad.
Seevastu mõrumandel sisaldab mõru maitsega amügdaliini rohkesti. Seejuures tasub teada, et mõrumandlist eemaldatakse mürgised ained kuumutades enne, kui seda toiduks tarvitatakse – muidu saaks mõrumandli 60 grammist (60 tuumast) surmava annuse sinihapet ehk vesiniktsüaniidhapet. Mõrumandli eeterlikku õli nimetatakse mandliessentsiks ning seda kasutatakse näiteks ka likööri maitsestamiseks.
Ohtlikum on see, et amügdaliini sisaldavad peale mandlite kõigi luuviljaliste seemned, nagu aprikoosi-, virsiku-, kirsi- ja ploomikivide tuumad; vähem õuna- ja toomingaseemned, pihlakamarjad, linaseemned ja loorberilehed.
Amügdaliin kuivalt ei ole mürgine, kuid vees vabaneb sellest väga mürgine sinihape. Paari kirsi- või ploomiseemne söömine ei ohusta veel kedagi, kuid 100 ploomituuma söömine võib olla juba surmav. Sellepärast ei või puuviljade kivide seest seemneid toorelt, ilma kuumutamata süüa.
Kuna sinihape lendub, siis luuviljalistest kompotti valmistades tuleb seda kindlasti keeta, et mürkained haihtuksid. Kui kividega ploomidele ja kirssidele valada peale lihtsalt kuuma siirupit, siis amügdaliin ei lagune: sinihape ei lendu, vaid imendub aeglaselt kompotisse ja võib söömisel põhjustada mürgitust.
Kõige ohutum on enne luuviljalistest moosi keetmist kivid välja võtta.
