1. Jälgi oma keha käitumist.
Keha annab tavaliselt esimesed märgid viha tekkimise kohta: hingamine kiireneb, süda hakkab valjemini tuksuma. Kui sellised märgid on kohal, püüa neid talitseda.
2. Rahusta iseennast maha.
Enda maharahustamiseks on mitmeid viise, leia endale sobivaim: loe kümneni, mine teise tuppa või lausa õue, sooja duši alla...
3. Tunnista endale, mis järgneb, kui vihastud.
Mõtle, mis sind tavaliselt vihale ajab: töölt koju jõudnud, ootavad kodutööd ja näljased lapsed, segamini löödud elamine; hommik, kui teismelised kaklevad ega taha õigeks ajaks kooli jõuda. Võimalusel korralda kriitilised hetked ümber, et vähendada vihastumise riski.
4. Mõtle taustateguritele.
Aruta sõbranna või perenõustajaga läbi olukorrad, mis su agressiivsuse vallandavad, mõtle minevikule. Kas su lapsepõlvekodus esines vägivalda? Kas olid ohver või pealtvaataja? Kas elu on su ette seadnud liiga palju nõudmisi? Kuidas oma elukaaslasega läbi saad? Mis ärritab sind pereelus?
5.Tunnista endale kõiki oma tundeid, ka vägivaldseid.
Vägivaldse käitumise taga on enamasti viha, lootusetus või hirm. Kas kuuled oma mehe jutus etteheiteid endale ka siis, kui ta neid ei tee? Mõtle, kas oled negatiivsete tunnete vang? Igas elus on midagi positiivset, katsu kõigepealt sellele mõelda.
6. Püüa sundmõtetest lahti saada?
Enne vägivaldset käitumist tulevad inimesele pähe nn sundmõtted: miski ei muutu, kõik jääb niisama kehvaks, nagu on; tunned ennast abituna ega näe kusagil lootuskiirt. Püüa tegelik reaalne olukord endale selgeks teha.
7. Õpi või õpeta ennast teistmoodi käituma.
Tee plaan, kuidas käituda teistmoodi olukorras, mis tavaliselt on sind viinud füüsilise või vaimse vägivallatsemiseni. Agressiivsest käitumisest on võimalik lahti saada, kui vaid endal tahtmist jätkub. Kui üksi toime ei tule, otsi abi. Ära anna alla, kui näed, et asi edeneb väga aeglaselt – ükskord hakkab lootuskiir ikka paistma.
