Evelin Ilves: "Elu on pidev harmoonia poole püüdlemine"
Greta Kaupmees
Kui inimene arvab, et ta on universumi peadirektor ja elu peremees ning kui ta ei usu mingisse kõrgemasse jõusse, võtab see igasugused pidurid pealt. | Olga Makina

Evelin Ilves (50) on just nagu eesti naise sümbol: julge, ettevõtlik ja iseseisev, kaunis, õrn ja hoolitsev. Ta on tekitanud torme ja skandaale, loonud uusi trende ja olnud paljudele eeskujuks.

Avalikkuse tähelepanu all ei ole alati kerge elada, kuid Evelin ütleb, et kui tal on võimalik midagi ühiskonnas ära teha, midagi paremuse poole suunata, kasutab ta seda võimalust. Alati. "Minu meelest võiks kõigil inimestel, kes saavad tähelepanu, olgu siis isiksuse, seisundi või ametikoha tõttu, olla missioon seda tähelepanu jagada," selgitab ta.

Kohtume ühel tuulisel ja külmal talvepäeval Evelini kodurestoranis Roog, mis asub Tallinna vanalinna servas Pikal tänaval. Evelin keedab kurkumist ja piimast soojendavat jooki ning pajatab teepausi ajal oma elufilosoofiast. Arstiharidusega naine leiab, et kogu elu on üks tasakaalu poole püüdlemine: aeg-ajalt saavutad harmoonia, kuid siis see jälle kaob... Seda oskust on temagi terve elu õppinud ja jätkab õpinguid, kuni saavutab vilumuse.

"Meil on enamik asju peas kinni. Paneme endale piiranguid: ma ei saa hakkama, ma ei suuda, ma ei jaksa," ütleb Evelin ja soovitab oma mugavustsoonist välja astuda, et näha, milleks me võimelised oleme. "Saad küll hakkama, ja kuidas veel! Kui mingit asja mitu korda teed, siis hakkad seda ka oskama. Kui teed seda 10 000 korda, saab sinust meister. Nii lihtne see ongi!"

 

Elu võimalikkusest ääremaal
 

Evelin toob näite oma kogemusest, kuidas Hiiumaal toitlustusettevõtet käivitada. Ainuüksi sellepärast, et restoran asub mere taga, on kliente kolm korda vähem. Ka paljud asjad, mida on vaja saarele vedada, on mitu korda kallimad. Näiteks prügivedu on Hiiumaal 20 korda kallim kui Tallinnas. "See ei ole võrdne konkurents," leiab ta.

Evelin ütleb, et tal on sõpru Setumaal, Kihnus ja veel paljudes kohtades Eesti ääremail, kus maaelu püsibki nii-öelda hullude peal ja kus ülejäänud inimestel on tore käia kaks-kolm kuud aastas nautimas seda kõike, mida kohalikud terve aasta elus hoiavad.

Kui Evelin koos elukaaslasega kaks suve tagasi Hiiumaale läks, olles enne seda elanud üheksa aastat nii, et tema eest tehti päris palju ära, oli tal alguses väga raske. Koristamisest ja nõudepesust oli Evelin aastaid vaid libisedes mööda käinud, kuid nüüd sai ta aru, et tuleb esialgu kõik tööd ise ära teha, ei saa kohe abilisi palgata.

"Minu kõige suurem hirm oli, et ma ei pea vastu, kui teeme kõike ise. Iga õhtu lõppes sellega, et koristasime, pesime nõud, potid, pannid, põrandad. Ja iga päev hakkas kõik taas otsast peale," meenutab Evelin rutiini, mis sisaldas peale meelistegevuse ehk kokakunsti ka kõike muud, mis majapidamise juurde käib.

 

Kõik muutub, kui muudad suhtumist
 

Evelin mäletab, kuidas ta juba lapsena võttis kokkama hakates väikese õe alati abikokaks, kellele suunas kõik sellised tööd, mida ta ise teha ei tahtnud, nagu näiteks kartulikoorimine või pottide-pannide pesemine. Hiljemgi sai ta korraldada oma elu nii, et keegi teine pesi nõusid ja tema võis keskenduda sellele osale kokakunstist, mis talle toidutegemise juures meeldis.

Kuid nüüd ei pagenud ta ebameeldivate tööde eest, vaid võttis need vastu, muutes oma suhtumist. "Nagu targad raamatud ja inimesed ütlevad, et kui enda suhtumist muuta, siis maailm muutub. Ja see päriselt ka toimib!" kinnitab ta oma kogemusest.

Evelin meenutab ka ühte aastatetagust sündmust Kadriorus, küüditatute vastuvõttu roosiaias, kus ta nägi väga positiivseid inimesi, kes aitasid muuta ka tema eluvaadet. "Hunnik musta huumorit, võllanalja enda üle. Kõik nende jutud suundusid sinna, et kui oled peaaegu põrgus ära käinud, siis tead, et tegelikult on iga hetk elus kingitus ja seda tuleb hinnata. Küsisin neilt, kuidas oli võimalik seal ellu jääda, ja vastus oli, et ainult nii, kui muudad suhtumist olukorda ja oskad rõõmu tunda ka imetillukesest asjast, millest üldse saab rõõmu tunda. Nii jääb elutahe alles."

 

Harmoonilise kulgemise kunst
 

Evelini endagi elus on olnud päris palju keerulisi hetki, mis on võtnud tegutsemistahte, kuid kokkuvõttes andnud hea õppetunni.

"Inimesel on omad ülesanded elus, et areneda. Vajad õppetunde ja pead lahendama mingeid olukordi – kõik selleks, et edasi minna," arutleb ta ja jätkab: "Aasias usutakse, et inimese energeetiline elukaar läheb ülespoole kuni elu lõpuni. Kogu kultuur peegeldab seda usku või teadmist, et mida vanem on inimene, seda rohkem teda austatakse. Ka naisi, sest nad on elukogenud. Eakat naist peetakse ilusaks.

Läänes aga on keskiga ja pärast seda algab langus. Samas nihkub läänelikus ühiskonnas keskiga aina ettepoole, vähemalt tervise ja välimuse poolest. Neljakümnendatest saavad uued kolmekümnendad ja nii edasi." Evelinile meeldib hommikumaa tarkus ja see, et seal pürgitakse tasakaalus elu elama. "Ka minul on soov harmooniat leida endas, läbi elu," ütleb ta.

 

Ebamaine kogemus Jaapanist
 

Evelin toob esile ühe Ameerika uuringu, kus väidetakse, et ühiskonnas on umbes üks protsent julgeid, kümme protsenti neid, kes jäljendavad julgeid, ja ülejäänud järgivad teisi. Aasias öeldakse, et see on energia ehk vibratsioon, mida inimene väljapoole kiirgab ja mis mõjutab teisi.

"Olen seda väga selgelt tundnud, kuidas hoopis teises energias olev inimene tõstab sind kõrgemale. Tõstab enda juurde," ütleb ta ja meenutab juhtunut Jaapanis. "Käisime seal külas keisripaaril – see oli täiesti ebamaine kogemus. See tunne oli nii eriline, nagu oleks liftiga sõitnud. Vahel öeldakse, et nagu näeks, et sel inimesel ei puuduta jalad maad. Keisri energia on teisel tasandil. Meil on selline inimene Arvo Pärt. Kui oled tema juures, tunned end ka kuidagi maast üles tõstetuna. Mida kõrgemal on inimese energia, seda rohkem on tal mõju teistele."

 

Hiiumaal on jumal lähemal
 

See energia ei ole muud kui sisemine tarkus, rahu ja vaimne tasakaal. See tarkus ei põhine ainult faktidel, see on pigem elukogemus ja teadmised kokku. Sellist elutarkust on Aasias Evelini meelest palju rohkem kui meil. Seal on igas väikeses kogukonnas oma preester, kes mõtestab elu, teeb rituaale. Lääne ühiskonnas läheb aeg olme peale. Reisidel käies on Evelin end tabanud mõttelt, et lõpuks on kõik need tarkused enda sees olemas – mõnikord lihtsalt tuleb minna kaugele, et neid taas avastada.

"Kui esimest korda Balil käisin, oli tunne, nagu oleks jumal seal kuidagi lähemal. Tagasi tulles läksin Hiiumaale ja seal oli täpselt samasugune tunne," mõtiskleb ta.

Bali õpetas Evelinile ka tervise ja tasakaalu hoidmiseks nii mõndagi. Nende preestrite ülesanne väikestes kogukondades on esimesed pinged ja emotsioonid maha võtta. Preester on perearstieelne tohter ehk kogukonnatohter: kui pinged saab maha laadida, on poole suurem tõenäosus, et inimene ei jää haigeks.

"Üks preester ütles mulle: selleks, et inimene oleks tasakaalus, terve ja õnnelik, peab tal olema toimiv side kolmes suunas – side inimese ja inimese vahel, see tähendab lähedased, kogukond ja ühiskond; suhe inimese ja looduse vahel ning suhe inimese ja jumala vahel. Kui üks neist on puudu, oled tasakaalust väljas. Meil on paljudel puudu suhe jumalaga."

 

Loodus aitab taastada tasakaalu
 

"Minu isiklik missioon on loodus; ma tajun nii selgelt just oma isikliku kogemuse järgi, kuidas loodus aitab taastada tasakaalu," ütleb Evelin ja lisab, et linnastunud ühiskondades kaob oskus loodusega suhestuda meeletult kiiresti. Õnneks Eestis on siiski palju puutumata loodust veel alles. Paraku ei lubata enam lastel paljajalu murul käia, sest seal võivad olla puugid, või metsas mustikaid süüa, sest seal võib mõni rebane olla nendele peale pissinud.

"Mina muretsen sellepärast, et meil jääb looduslikke kohti linnas järjest vähemaks. Külvame muudkui muru, mis on üle päeva ära niidetud ja väetistega turgutatud. See pole enam isepuhastuv loodus," leiab Evelin. "Kadriorus on toredasti tehtud, et üht osa pargist niidetakse umbes kaks korda suve jooksul – tänu sellele on päris taimekooslus säilinud. Kalarand on väike killuke pärisloodusega randa ja muidugi Pikakari, kus on kõige suurem rikkus, mis meil Tallinnas leidub. Ma loodan väga, et see jääb alles. Suhet loodusega aitavad hoida ka lemmikloomad ja päris ehe toit."

 

Vastutuse võtmine oma elu eest
 

Toidu teemal võib Evelin rääkima jäädagi. See on tema kirg, töö ja eluviis. Evelin on kindel, et üks tähtis osa tervise hoidmisel ja taastamisel on puhas toit. "Tervis on strateegiline vara nii üksikinimese, ühiskonna kui ka tervete riikide mõistes. See on ka julgeolekuküsimus. Mida rohkem on meil nii-öelda elustiilihaigusi, mida rohkem krooniliselt haigeid inimesi on ravimite peal, seda suuremaks lähevad ravikindlustuskulud, mis kogu aeg kasvavad. Me ei jaksa ühel hetkel seda kinni maksta. Ennetustööd on vaja teha.

Mida varem saame aru, et meil endal on vastutus ja et mitte keegi teine ei vastuta meie tervise ja õnne eest, seda parem," selgitab arstiks õppinud naine.

"Lõpuks, kui tervishoiusüsteem kokku kukub, kannatavad ikka kõige nõrgemad. Paraku on reaalsus see, et kõik ei võta vastutust, kuid väga paljud on seda võimelised tegema, kui nad sellest aru saavad. Seepärast ongi vaja neid inimesi, kes suurema hulga eest vastutavad, ja inimesi, kes inspireerivad või eeskuju näitavad."

Vastutuse võtmine on Evelini sõnul peamine ka meie omavahelistes suhetes. Räägitakse palju perevägivallast. Teda šokeerib statistika, et iga kolmas naine on kogenud lähisuhte vägivalda. See näitab, et meil on midagi ikka väga paigast ära.

Evelin on viimase aasta jooksul palju mõelnud sellele, mis tekitab ühiskonnas sellist levivat vägivalda. Vihakõne ja avalikus ruumis lubatud solvamine loob pinnase igasuguseks vägivallaks. Ka tema on end tundnud kuritarvitatuna meedia rünnakutest. Sellel ei ole Evelini arvates väga suurt vahet, kas rünnak on füüsiline või vaimne – mõlemad võivad jätta igaveseks jälje.

"Kui inimene arvab, et ta on universumi peadirektor ja elu peremees ning kui ta ei usu mingisse kõrgemasse jõusse, võtab see igasugused pidurid pealt. Hoolimine ja austus, märkamine ja tähelepanu on loomariigi kõige kangem valuuta," sõnab Evelin.

Ta ütleb, et igaüks peaks tähele panema lähedaste vajadusi ja märkama sündivat vägivalda. "Üks mu endine kaaslane tõukas mind, ja sellega oligi kõik. Järsku sain nagu mingi valgustuse, mõistsin, et see pole minu suhe. Kui suhtes on kurjust, tahtmist tekitada teisele valu, tuleb kiirelt jalga lasta ja kauge kaarega mööda käia. Suhtel on mõte ainult siis, kui see teeb sind kuidagi paremaks," tähendab naine, kelle praegune elukaaslane Siim on tema parim sõber ja ka töökaaslane.

 

Külmravi teeb tuju heaks
 

Evelin on seda meelt, et kui midagi on juba käest ära läinud – olgu see tervis, suhe või mõni töine teema –, siis pead enda jaoks ise midagi tegema, sest ükski tablett su probleemi ei lahenda. Tark inimene ennetab probleeme, hoiab oma tervist, nii füüsilist kui ka vaimset, sest hoida on lihtsam kui taastada.

Evelin on loomult optimist ja leiab, et põdemine, muretsemine ja vingumine ei aita. Ta on kindel, et iga häda vastu on rohtu. Näiteks stressi vastu on ta aastaid kasutanud niinimetatud põhjamaist meditatsiooni, talisuplust. Iga ilmaga vees käia on paras eneseületus, kuid see tasub end kuhjaga ära.

"Nii kaua, kuni vingun ja võitlen selle vastiku pimeda ja külma vastu, on mul endal ainult halvem. Kui sellega üheks saan, saavutan kummalise sisemise rahu. Sest olen ju siia sündinud ja see ongi mulle kõige parem keskkond," väidab Evelin.

Kui ta Päevalehe tegemise ajal elus esimest korda läbipõlemist koges, hakkas ta teadlikult tegema külmaveeprotseduure. "Olen külma vett armastanud eluaeg. Looduslik vesi alati tõmbab ja laeb. Olen lapsest saadik tükkinud sinna vette."

Esimest korda käis ta jäises vees ülikooli ajal paastulaagris olles. Arstitudengina tahtis ta proovida erinevaid teraapiaid enda peal, nii võttis ta osa Hiina ja Jaapani meditsiini tundidest ning dr Natalia Trofimova paastulaagritest.

"Ülihästi mõjus. Nad tegid seal külma veega raviprotseduure: hommikul kell kuus oli äratus, siis aeti kõik välja ja voolikuga lasti külma vett jalgade peale," muigab Evelin oma esimest külma vee kogemust meenutades.

 

Talisuplemine on looduslik rahusti
 

Hiljem, kui Evelin oli läbipõlemise tõttu unehäired saanud, hakkas ta end samuti külma veega ravima. Kõigepealt käis psühhiaatri juures, kus öeldi, et pole sul mingit depressiooni, kuid kirjutati välja antidepressandid.

"Antidepressante võtsin täpselt nii palju, et raviskeemi järgi peaks mõju alles tekkima. Tundsin, et ei taha neid võtta – see ei võta ju probleemi ära. Mul aga oli vaja see lahendada," ütleb Evelin, kes arstina on tegelikult selle poolt, et kui inimesel on tervisemure ja see mõjutab tema elukvaliteeti, siis ei pea kannatama, vaid tuleb ravida.

"Tuleb ägedast seisundist lahti saada ja siis tegeleda põhjusega – see aitab päriselt terveks saada," leiab ta. "Ei teagi, kes mulle seda külma vett soovitas, aga hakkasin käima talisuplemas, ja see aitas! Tookord oli külma vee mõju lausa mõõdetav, lõi pea selgeks ja üldine äng lahkus vähemalt neljaks tunniks," meenutab Evelin.

Samas võib külmas vees käimine olla ka ohtlik, sest kehatemperatuur langeb ja pea võib hakata ringi käima – seega ei soovita ta üksi talisuplust harrastada. Evelinil on tore talisuplejate punt, kes Kalarannas hommikuti koguneb ja koos karastamas käib.

"Vaimne pool on karastamise juures väga oluline. Areng toimub ainult end ületades ja oma piire tunnetades, neid laiendades. Tuleb mugavustsoonist välja astuda – see annab vabaduse ja tee õnneni," teab Evelin omast käest.

Sarnased artiklid