Evelin Ilves: "Elu on pidev harmoonia poole püüdlemine"
Greta Kaupmees
Kui inimene arvab, et ta on universumi peadirektor ja elu peremees ning kui ta ei usu mingisse kõrgemasse jõusse, võtab see igasugused pidurid pealt. | Olga Makina

Evelin Ilves (50) on just nagu eesti naise sümbol: julge, ettevõtlik ja iseseisev, kaunis, õrn ja hoolitsev. Ta on tekitanud torme ja skandaale, loonud uusi trende ja olnud paljudele eeskujuks.

Avalikkuse tähelepanu all ei ole alati kerge elada, kuid Evelin ütleb, et kui tal on võimalik midagi ühiskonnas ära teha, midagi paremuse poole suunata, kasutab ta seda võimalust. Alati. "Minu meelest võiks kõigil inimestel, kes saavad tähelepanu, olgu siis isiksuse, seisundi või ametikoha tõttu, olla missioon seda tähelepanu jagada," selgitab ta.

Kohtume ühel tuulisel ja külmal talvepäeval Evelini kodurestoranis Roog, mis asub Tallinna vanalinna servas Pikal tänaval. Evelin keedab kurkumist ja piimast soojendavat jooki ning pajatab teepausi ajal oma elufilosoofiast. Arstiharidusega naine leiab, et kogu elu on üks tasakaalu poole püüdlemine: aeg-ajalt saavutad harmoonia, kuid siis see jälle kaob... Seda oskust on temagi terve elu õppinud ja jätkab õpinguid, kuni saavutab vilumuse.

"Meil on enamik asju peas kinni. Paneme endale piiranguid: ma ei saa hakkama, ma ei suuda, ma ei jaksa," ütleb Evelin ja soovitab oma mugavustsoonist välja astuda, et näha, milleks me võimelised oleme. "Saad küll hakkama, ja kuidas veel! Kui mingit asja mitu korda teed, siis hakkad seda ka oskama. Kui teed seda 10 000 korda, saab sinust meister. Nii lihtne see ongi!"

 

Elu võimalikkusest ääremaal
 

Evelin toob näite oma kogemusest, kuidas Hiiumaal toitlustusettevõtet käivitada. Ainuüksi sellepärast, et restoran asub mere taga, on kliente kolm korda vähem. Ka paljud asjad, mida on vaja saarele vedada, on mitu korda kallimad. Näiteks prügivedu on Hiiumaal 20 korda kallim kui Tallinnas. "See ei ole võrdne konkurents," leiab ta.

Evelin ütleb, et tal on sõpru Setumaal, Kihnus ja veel paljudes kohtades Eesti ääremail, kus maaelu püsibki nii-öelda hullude peal ja kus ülejäänud inimestel on tore käia kaks-kolm kuud aastas nautimas seda kõike, mida kohalikud terve aasta elus hoiavad.

Kui Evelin koos elukaaslasega kaks suve tagasi Hiiumaale läks, olles enne seda elanud üheksa aastat nii, et tema eest tehti päris palju ära, oli tal alguses väga raske. Koristamisest ja nõudepesust oli Evelin aastaid vaid libisedes mööda käinud, kuid nüüd sai ta aru, et tuleb esialgu kõik tööd ise ära teha, ei saa kohe abilisi palgata.

"Minu kõige suurem hirm oli, et ma ei pea vastu, kui teeme kõike ise. Iga õhtu lõppes sellega, et koristasime, pesime nõud, potid, pannid, põrandad. Ja iga päev hakkas kõik taas otsast peale," meenutab Evelin rutiini, mis sisaldas peale meelistegevuse ehk kokakunsti ka kõike muud, mis majapidamise juurde käib.

 

Kõik muutub, kui muudad suhtumist
 

Evelin mäletab, kuidas ta juba lapsena võttis kokkama hakates väikese õe alati abikokaks, kellele suunas kõik sellised tööd, mida ta ise teha ei tahtnud, nagu näiteks kartulikoorimine või pottide-pannide pesemine. Hiljemgi sai ta korraldada oma elu nii, et keegi teine pesi nõusid ja tema võis keskenduda sellele osale kokakunstist, mis talle toidutegemise juures meeldis.

Kuid nüüd ei pagenud ta ebameeldivate tööde eest, vaid võttis need vastu, muutes oma suhtumist. "Nagu targad raamatud ja inimesed ütlevad, et kui enda suhtumist muuta, siis maailm muutub. Ja see päriselt ka toimib!" kinnitab ta oma kogemusest.

Evelin meenutab ka ühte aastatetagust sündmust Kadriorus, küüditatute vastuvõttu roosiaias, kus ta nägi väga positiivseid inimesi, kes aitasid muuta ka tema eluvaadet. "Hunnik musta huumorit, võllanalja enda üle. Kõik nende jutud suundusid sinna, et kui oled peaaegu põrgus ära käinud, siis tead, et tegelikult on iga hetk elus kingitus ja seda tuleb hinnata. Küsisin neilt, kuidas oli võimalik seal ellu jääda, ja vastus oli, et ainult nii, kui muudad suhtumist olukorda ja oskad rõõmu tunda ka imetillukesest asjast, millest üldse saab rõõmu tunda. Nii jääb elutahe alles."

 

Harmoonilise kulgemise kunst
 

Evelini endagi elus on olnud päris palju keerulisi hetki, mis on võtnud tegutsemistahte, kuid kokkuvõttes andnud hea õppetunni.

"Inimesel on omad ülesanded elus, et areneda. Vajad õppetunde ja pead lahendama mingeid olukordi – kõik selleks, et edasi minna," arutleb ta ja jätkab: "Aasias usutakse, et inimese energeetiline elukaar läheb ülespoole kuni elu lõpuni. Kogu kultuur peegeldab seda usku või teadmist, et mida vanem on inimene, seda rohkem teda austatakse. Ka naisi, sest nad on elukogenud. Eakat naist peetakse ilusaks.

Läänes aga on keskiga ja pärast seda algab langus. Samas nihkub läänelikus ühiskonnas keskiga aina ettepoole, vähemalt tervise ja välimuse poolest. Neljakümnendatest saavad uued kolmekümnendad ja nii edasi.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodutohter.

Sarnased artiklid