Kui majavamm on kord juba puitkonstruktsioonide ligi pääsenud ja eriti, kui inimene on tahtmatult loonud sellele seenele ka head elutingimused, võib varem näiteks aastakümneid seisnud palkmaja paari aastaga lääpa vajuda, sest majavamm levis puidus ühe aastaga mitme meetri ulatuses.
Arvamus, et puit mädaneb vanadusest, on põhimõtteliselt väär, sest nii nagu ei sure ükski inimene otseselt vanadusse, ei pea ka vana puit olema tingimata mäda. Tegelikult tekitavad mädanikku seened, mis pääsevad puidus vohama niisketes, umbsetes ja soojades tingimustes. Sestap on puitehitise kestvuse esimene eeldus see, et maja konstruktsioone kaitstakse niiskuse, eriti just püsiva ja süveneva niiskuse eest soojas ja umbses kohas.
Majavammi tuvastab ekspertiis
Seenkahjustused, millest tuntuim ja ka kõige ohtlikum on majavamm, saavad alguse niiskuse tungimisest ja püsimisest hoone puitdetailides. Osa seeni otseselt lagundab puitu, nende esindajate hulka kuulub ka majavamm, aga näiteks ka selline seeneliik nagu majamädik. Teised seened, näiteks hallitus- ja sinavusseened, moonutavad puitu, ennekõike selle välimust ja tekstuuri. Nendest on võimalik mõnevõrra kergema vaevaga vabaneda kui majavammist, aga puidu tekstuuris võib nende kunagine tegevus ikka nähtavaks jääda.
Putukaid, mis puitu kahjustavad, on umbes kümmekond liiki mardikalist, kusjuures otseselt puitu kahjustavad nende vastsed – tõugud, kes kuni nukkumiseni, teinekord aastaid puidust toitudes selle sisse käike uuristavad. Tuntumad neist on puidusikud ja toonesepad.
Majasse löönud majavamm ei pruugi endast pikka aega üldse märku anda. Kui otseseid märke pole, küll aga on mingil põhjusel kahtlus või soovitakse lihtsalt teada saada, mis puitkarkassi varjatud osades toimub, saab spetsialist näiteks läbi ventilatsiooniavade või spetsiaalselt puuritud avade kaudu võtta ehitise konstruktsioonipuidust proove. Nõnda saab kindlaks teha, kas seal levib mingit sorti seenkahjustus.
Majavammi tõrjega tegelevad spetsialistid teavad rääkida lugusid, kuidas inimesed on ostnud vanema puitehitise ning mõne aja möödudes avastanud sellest laastava majaseene. Ja siis, kui kõik tehingud tehtud, on juba väga keeruline, kui mitte võimatu maja endistele omanikele midagi süüks panna või lepingut tagasi pöörata.
Sestap soovitavad nad säärase n-ö kõrgendatud ohuga ehitise soetamisel lasta sellele enne hallitusseente analüüs teha. Paari-kolmesajaeurone põhjalik ülevaatus annab kindlustunde, et hiljem ei tule hakata mitukümmend tuhat eurot maksva remondiga tegelema.
Kui kusagil ilmuvad nähtavale juba majavammi või mõne teise seene viljakehad, on seen ilmselgelt seni varjus olnuna saanud kaua levida. Nii nagu ikka haiguste ravis, sõltub ka maja seennakkusega võitlemise efektiivsus selle võimalikult varajasest avastamisest. Kahtlus võiks tekkida, kui puitpõrand hakkab veidralt õõtsuma, selles tekivad lohud, lähemal vaatlusel aga leidub laudadevahelistes pragudes roostevärvi puidutolmu. Kui siis mõne põrandalaua lahtivõtmise järel paistavad selle all kollast ehitusvahtu meenutavad moodustised, võib olla kindel, et majavamm on majja elama asunud.
Majavamm lagundab intensiivselt puitu ja soodsates oludes teha seda üpris kiiresti, kusjuures oma kasvamise käigus tekitab majaseen niiskust juurde. Ja erinevalt hallitusest ei piisa sellest seenest lahtisaamiseks viljakehade eemaldamisest ja kahjustatud koha ventileerimisest.
Niiskus meelitab hallituse ligi
Mükoloog PhD Jane Oja teab, et ainuüksi ühe ruutsentimeetri suurune majavammi viljakeha võib tunnis toota kuni 360 000 seeneeost, mis on väga vastupidavad ning tänu oma väikestele mõõtmetele võimelised õhuliikumiste abil levima isegi ühest hoonest teise. Ka inimesed võivad neid levitada jalatsite, riiete või näiteks tööriistadega. Kusjuures eosed võivad säilida idanemisvõimelisena paarkümmend aastat.
Jane Oja sõnul on majavammi eoste idanemiseks ja edasiseks seeneniidistikuna arenemiseks vaja pikemaajalist puidu niiskumist. Vaid sellistes tingimustes saab majavamm hakata n-ö laienema, vedades oma niidistikuga niiskust edasi ning nakatades vähehaaval ka kuiva puitu. Katsed ja majavammi jälgimine on näidanud, et aastaga võib ühest koldest alguse saanud majavamm jõuda levida nelja meetri kaugusele.
Enamasti saab majavamm alguse halvasti ehitatud maja hüdroisolatsioonist, keldritest, kus püsib pidevalt niiskus, seda võib põhjustada ka puitkonstruktsioonides olevate torude juurde tekkiv kondensatsioonivesi, läbi katuse või seina pääsev vesi või muul moel kusagil umbses kohas arenev niiskuskolle.
Majavammil on kusagil hoone aasta läbi enam-vähem ühel temperatuuril püsivas keldris või põrandalaudade alla ideaalsed elutingimused, sest sellistes kohtades on temperatuur üldjuhul plusspoolel. Surmavaks saab sellele seenele alla –6 ºC jääv temperatuur, samuti kestvalt üle +50 ºC ulatuv soojus. Hoone seinte või põranda vooderduses püsib aga üldjuhul +10…+20 ºC, seega majavamm tunneb ennast seal suurepäraselt.
Esmalt tulebki kindlaks määrata kahjustuse liik. Kui veab ja tegemist pole majavammiga, on hallitusseente kahjustusest lahtisaamine märksa lihtsam. Tasub meeles pidada, et seenhallitus kuigi sageli üldse puidule ei teki, vaid asub näiteks kas vannitoas keraamilistel plaatidel, keldris betoonil või kusagil kiviseinal.
See, mida silmaga näeme hallitusena, on tegelikult mikroseente koloonia ja selle puhul tuleb kahjustatud koht põhjalikult puhastada, eemaldada näiteks hallitusest kahjustatud tapeet ja kõrvaldada hallitusseente vohamise põhjus ehk siis tagada ruumi ühtlaselt hea ventileerimine.
Jane Oja ettevõte OÜ Majaseen tegeleb peaasjalikult majaseente tuvastamise ekspertiiside teostamisega. Seenkahjustuste tõrjel teeb ta koostööd OÜga Majaseente Tõrje. Kuni 150 m2 suuruse korteri või maja võimalike seenkahjustuste ekspertiis maksab 195 eurot, hallitusseente hulga määramine kuni viie ruumi õhust maksab 210 eurot, ühe seeneproovi analüüs 45 eurot.
Tõrjuda aitab vaid keemia või kuumus
Nagu öeldud, on majaseene efektiivse tõrje eeldus kahjustaja täpse liigi ja kahjustuse ulatuse kindlaksmääramine. Niivõrd oluline ei ole liigi määramine hallitusseente puhul, neist saab lihtsamini lahti ka nii, et olemasolevad seenkahjustused eemaldada ja tagada selle koha senisest parem ventileerimine ja vältida edaspidi sinna niiskuse sattumist.
Kui tavalise hallituse kõrvaldamiseks piisab puidu mehaanilisest töötlemisest, võib majaseene tõrjeks tarvis minna keemilisi tõrjepreparaate, mis tavalises kaubanduses pole üldse saadavadki.
Tõrjetöö efektiivsuse huvides on kahjustatud koht kiiresti avada ja luua seal seene arenemisele võimalikult ebasoodsad tingimused. Ennekõike võimaldab seda värske õhu juurdepääs ja niiskuse vähendamine.
Ehitusinsener ja hoonete biokahjustuste spetsialist Kalle Pilt, kes on ka majavammi tõrjetööde, puitmajade renoveerimise ja ekspertiisidega tegeleva ettevõtte OÜ Puleium juhataja, räägib, et ei tea, on see nüüd inimeste teadlikkuse kasv või mis, aga majavammi avastatakse oma elamistes aja edenedes üha rohkem. Ja kõige rohkem tuleb ette juhtumeid, kus vana hoonet on üritatud renoveerida ning nendest veel omakorda 80% on tegemist suvila ümberehitamisega eluhooneks. Paigaldatakse soojustus, seinte sisse jäävad niiskuskolded ja majavamm ongi platsis.
"Kui hoone on ikka ehitatud suvilaks ja seal pole seintes mingit soojustust, siis seda ei olegi võimalik niisama lihtsalt elumajaks ümber ehitada,” märgib Kalle Pilt. "Selleks peab olema juba ehitusinsener ning tundma hoone konstruktsiooni iseärasusi.”
Teinekord leiab majavamm aga tee ka uusehitisse. "Alles hiljuti käisime seda tõrjumas Tartu lähistel Külitses, kus majas oli elatud kõigest kuus kuud. Seal oli asi selles, et ehitamise ajal oli kuumaveeboiler lõhkenud ja kogu see vesi esimese korruse põranda alla voolanud. Ehitamisega oli aga nagu ikka kiire-kiire, veekollet ei kuivatatud ära, põrand pandi niisama kinni ja eks seal hakkas majavamm kiiresti arenema,” kirjeldab Pilt selle tekkimise põhjust ja protsessi kulgu. "Terve esimese korruse põrand tuli üles võtta. Niiskus tuleb alati sellistest kohtadest välja ventileerida.”
Kalle Pilt selgitab, et kui majavamm on avastatud, tuleb kahjustatud koha põrand ja seinad piisavas ulatuses avada, teinekord kasvõi 100 m² ulatuses, et seene kasvamine pidurduks. Seejärel, kui majavammi ulatus on kindlaks määratud, saab otsustada, milliseid tõrjemeetodeid kasutada. Igal juhul peab pererahvas arvestama, et ruumides mõnda aega elada ei saa, kusjuures tavaliselt kulubki rohkem aega (ja ka raha) hoone hilisemale taastamisele kui vammitõrjele endale.
Kalliks maksma minev külaline
"Kui majavamm on kusagil keldris enamjaolt kivipinnal, polegi teinekord keemilist tõrjetööd vaja teha, piisab kui pinda põhjalikult näiteks leeklambiga kuumutada. See on aga tuleohutuse seisukohast üsna ohtlik tegevus, kusjuures kuumus peab piisavalt jõudma ka mikropragudesse, kus seeneniidistik võib asuda,” räägib Pilt. "Kemikaaliga võib kahjustatud kohti üle pihustada, aga tõhusama tulemuse annab injektsioonimeetod ehk surveimmutus. Puitu puuritakse avad, millesse paigaldatakse spetsiaalsed tüüblid ning kemikaal surutakse puitu pikikiudu laiali.”
Selline tõrje on tõhus ja kindel – miks muidu julgevad sellega tegelevad firmad oma tööle ka 15 aastat garantiid anda. Ent tõhus on see kõik siiski vaid juhul, kui konstruktsioonide taastamise järel ei teki seinte sisse või põranda alla uuesti majavammi levimiseks soodne keskkond.
Kalle Pilt ütleb, et keskmiselt läheb ühe eramaja vammitõrje maksma 800–2000 eurot. Ehituslikud tööd – kahjustatud kohtade avamine ja hilisem taastamine võivad aga maksma minna ka 50 000 ja enam eurot.
Tõrjele peab järgnema korralik taastamine
OÜ Terve Ehitus juht Margus Hinberg selgitab, et majavamm on puitulagundav seen, mis lagundab puidu koostises olevat tselluloosi ja hemitselluloosi. Tema sõnul on majavamm tuntud selle poolest, et levib soodsates tingimustes väga kiiresti ja põhjustab seega suuremat kahju kui mõni teine puitulagundav seen. Majavamm ei ole hallitusseen, lisab Hinberg.
"Enamik tõhusamaid tõrjekemikaale (biotsiide) on ainult kutseliseks kasutamiseks. Hallitusseente ja majavammi tõrjeks kasutavate biotsiidide toimeained on enamasti loodud boori, joodi ja kloori ühendite baasil,” kirjeldab ta. "Tõrjetööde käigus tuleb avada kahjustunud konstruktsioonid, puhastada säilitatavad konstruktsiooni osad, teostada tõrje biotsiidiga.”
Margus Hinberg räägib, et konstruktsioonide avamise käigus selgitatakse välja majavammi levik, sest seene osad, mis paistavad enne avamist välja põranda või seina vahelt, on suure tõenäosusega ainult väike osa seenkahjustusest ehk nn jäämäe tipp. Tõrjetööde piirkonnas pritsitakse hoone materjale, kimmutatakse puidusse puuritud aukude kaudu, injekteeritakse. Tööde ajal ja ca 24 tundi pärast neid ei tohi hoones hingamisteede kaitsevahenditeta viibida.
"Kui tõrjetööd ja ka järgnevad ehituslikud taastustööd on professionaalselt teostatud, võib kindel olla, et probleem sai likvideeritud,” kinnitab Hinberg. "Majavammist vabanemisele peab lähenema kompleksselt. Tähtis on konstruktsioonide avamine leviku kindlaks tegemiseks, professionaalne tõrjetöö ja ehitusalased inseneriteadmised konstruktsioonide taastamisel. Oma töös kohtan sageli olukordi, kui majavammi likvideerimisse on suhtutud lohakalt – kas ebapiisava tõrjetöö või valesti taastatud konstruktsiooni tõttu on seen aasta-paari pärast tagasi tulnud.”
Kui hoones levivate hallitusseentega seotud terviseriskidest rääkida, siis otseselt majavammi ohtlikkust tervisele pole tõestatud, küll aga on teada, et inimeste tervisele mõjub kahjulikult just erinevate hallitusseente eoste sissehingamine. Tekkida võivad silmade, nina ja kurgu ärritusnähud, krooniline köha ja nohu, naha punetus, mentaalne väsimus, peavalu ja muud tervisehädad. Kui viibida pikemalt teises keskkonnas, need sümptomid tavaliselt kaovad.
