Kipsplaadi paigaldusnipid. Kipsplaatija tarvilikud tööriistad

Jorma Piisinen
Kipsplaadi lõigatud serv jääb alati veidi karedaks ja selle saab siledaks kipsplaadiraspliga. | Jorma Piisinen

Tänapäeval on väiksemate hoonete ehitamisel ja remontimisel põhiline siseviimistlusplaat kipsplaat. Ja see asjaolu on ka lihtsalt seletatav, sest kipsplaati on kerge töödelda ja sellele saab teha mitmesuguseid pinnakatteid.

Kipsplaadist saab lõigata siledaid ja tasaseid pindu, ent kipsplaati saab ka painutada kaarjaks. Kipsplaati võib värvida, seda saab tapeetida või katta keraamiliste plaatidega. Lisaks on kipsplaadile lihtne kinnitada konstruktsioone ja esemeid, kui kasutada vastavaid õigeid kinnitusvahendeid. Kipsplaat ei ole ka ohtlike ainete hulka liigitatav, see on tulekindel ja suurepäraste helisummutusomadustega.
Kipsplaatidega pindade katmine on suhteliselt kerge töö ja remontija või ka harrastusehitaja saab kipsplaatide paigaldamisega lihtsalt ka üksi hakkama, aga peab muidugi arvestama sellega, et plaatide liigutamisel on vaja ka veidi jõudu. Ja muidugi peab oskama valida vastava töö jaoks õiget marki kipsplaadi.

 

Eritugevusega kipsplaat talub koormust
 

Tihti püütakse ehitusmaterjalide hankimisel kokku hoida, ostes neid kõige odavamaid materjale. Kipsplaatide puhul on see tavaline õhendatud servaga tugevuselt kõige pehmem kipsplaat. Aga üsna vähese lisaraha eest saaks juba ka eriti tugevat kipsplaati, mis on löökidele hoopis teistmoodi vastupidavam kui standardplaat. Kui on soov hankida eriliselt tugevat kipsplaati, siis on näiteks Gyprocilt tulnud ehitusturule kipsplaat Habito.

Habito löögitaluvus on isegi kümme korda suurem kui tavalisel kipsplaadil. Väikehoonete ehitamisel sobib see plaat suurepäraselt tehnilistesse ruumidesse, ladudesse, garaažidesse ja harrastusruumidesse. Lisaks on Habito-plaadile riputusomadused võrreldavad okaspuiduvineeriga, mis tähendab seda, et näiteks köögitarvikud võib Habito-plaadile riputada puidukruvidega, ilma et kasutataks spetsiaalseid puidust kandeliistusid või kipsplaaditagust metallist kandekarkassi. Habito ongi õige kipsplaat köögiseinte vooderduseks.

Habito kergendab ka projekteerija tööd, kui projekteeritava hoone seintele on vaja normaalsest paremat jäikust näiteks suurte aknapindade või tuulekoormuse tõttu. Kui niisked ruumid vooderdatakse ehitusplaatidega, siis kipsplaatide kasutamisel peab selleks valima niiskete ruumide jaoks mõeldud kipsplaadi.

 

Tavatööriistadega saab hästi hakkama

 

Kipsplaatide paigaldamiseks ei ole vaja teab mis erilisi tööriistu. Tavapäraste tööriistadega saab üsna hästi hakkama – mõõdulint, pliiats, vaibanuga, kaks erineva pikkusega rihtlatti, üks plaadi pikkusmõõdule ja teine laiusmõõdule vastav. Kolme meetri pikkuse ja 1,2 meetri pikkuse latiga saab hästi hakkama.
Pikk vaaderpass on samuti kasulik tööriist, kui sõrestikseina sõrestikupostide samm ei ole  standardmõõdus ehk K 600 (60 cm). Tavaliselt on kipsplaadi keskjoonel kriipsjoon plaadialuse keskmise sõrestikuposti näitamiseks. Kui sõrestikupostide samm on 300 või 400 mm, on hea, kui pika vaaderpassiga kinnituskruvide jaoks vastavad jooned saab kipsplaadile kanda.

Tihti tuleb seinte kipsplaatidega katmisel nende alla teha ka mineraalvillsoojustus ja selleks peaks  tööriistakastis kaasas olema ka villanuga. Ka aurutõkketeipi läheb vaja, sest tänapäevased majad peavad nullenergia põhimõtete kohaselt olema väga õhutihedad ning iga aurutõkkekilesse või õhutõkkepaberisse tekkinud auk tuleb kinni teipida.
Elektrivarustustarvikute jaoks kipsplaati aukude tegemiseks peaks olema augufreesid 92, 76, 25 ja 13 mm läbimõõduga aukude tegemiseks; veevarustuse suhtes kraanisegisti põlve jaoks veel 54mm augufrees.

 

Lõigatud servad paigutatakse nurkadesse

 

Kipsplaate võib lõigata ka spetsiaalse ribalõikuriga ja neidki on olemas mitut sorti. Mõned on mõeldud vaid kitsaste ribade lõikamiseks ja need on mugavad kasutada, kui on vaja vaid plaadi kõrgust kahandada. Aga on olemas plaadilõikureid, millega saab kipsplaadist lõigata kuni 65 cm laiusega riba. Sellise lõikuriga saab kipsplaadist lõigata just vajaliku suurusega tükke. Kui vajaminev kipsplaadiriba on laiem, kui plaadilõikuriga lõigata saab, tuleb plaadist lihtsalt sedavõrd maha lõigata, et saadakse vajaliku laiusega riba. Kui on vaja kipsplaati lõigata viiliti, et plaadi üks ots oleks kitsam kui teine, on kõige õigemateks tööriistadeks vaibanuga ja kogu kipsplaadi pikkune rihtlatt.

Kipsplaadi lõigatud serv jääb alati veidi karedaks ja selle saab siledaks kipsplaadiraspliga. Kipsplaadi lõigatud serva peaks viiliti lõikama nii, et kattepapi krobelist serva ei jääks nähtavale plaadi pinnale. Selliseid lõigatud servasid tasub vältida ja kipsplaadid paigaldada nii, et lõigatud servad satuksid vaid nurkadesse.

Seina karkass tuleb teha alati arvestades kipsplaadi laiust ja ka teisel pool ukse- või aknaauku peab karkassipostidega jätkama kipsplaadi laiusest tuleneva täisammuga. Akna- ja ukseaugud kaetakse täisplaatidega ja hiljem lõigatakse akna- ja ukseaugud plaadist lihtsalt välja. Sellisel juhul ei jää akende ja uste servadesse külgedele või üles ja alla mitteõhendatud plaadiserva, mida on keeruline vuugitäitega täita.
Sellised kipsplaadivuugid, kus servapidi koos on lõikamisest tekkinud täispaksuses plaadiservad, aga mitte terves laiuses kipsplaadi õhendatud servad, et vuuki oleks hea vuugikattelindiga katta ja kinni pahteldada, kipuvad kergesti pragunema juba pärast paari aastat pärast hoone valmimist või remondi lõpetamist.

 

Elektritoosid õigesse kohta magnetiga

 

Kipsplaadisse lõigatavate aukude või sellest lõigatavate tükkide saagimiseks peaks olema selline saag, millega täib kipsplaati lõigata. On olemas erilised kipsplaadi lõikurid, millega saab kipsplaadisse turvaliselt lõigata auke ka siis, kui kipsplaat on juba seinale kinnitatud ja ei ole teada, kas selles kohas, kuhu auk on vaja teha, on kipsplaadi taga elektrijuhtmed või veetorud. Sellise kipsplaadilõikuri lõikamissügavuse saab reguleerida just niisuguseks, et see ei saa kipsplaadi enda paksusest sügavamale lõigata. See tööriist on parim kohtades, kus tuleb aukusid teha juba kipsplaadiga kaetud seinal. Freesi jaoks on olemas ka nn seljakottimur, et kipsitolmu freesimisel laiali ei leviks.

Elukutselised ehitajad võtavad ette elektritooside jaoks tehtavate aukude mõõtmise ja kipsplaadisse aukude freesimise üldiselt siis, kui kipsplaat on virnas teiste plaatide peal, kuna plaati on niikuinii vaja mõõtu saagida. Elektritooside kohtadele eelnevalt kinnitatud toosid saadakse paika ka selliselt, et toosi põhja pannakse freesikomplekti kuuluv koonilise auguga magnetketas.
Kipsplaat kinnitatakse kergelt mõne kruviga. Magnet ja selle keskel olev kooniline auk juhivad läbi kipsplaadi freesitera õigesse kohta toosiaugu tegemiseks. Alles seejärel kinnitatakse kipsplaat lõplikult.

On olemas ka kipsplaadi jaoks akufreese, millega võib toosiauke teha kipsplaadisse alles seejärel, kui kipsplaat on seinale pandud, aga kinnitatud vaid kolme-nelja kruviga. Neid magnetiga juhitavaid freesiterasid on saadaval nii seina- kui ka laetoosidele. Sellised magnetiga juhitavad toosisaed ja kipsplaadifreesid on kipsplaatidega pindade katmisel abiks siis, kui tegijatel ei ole suuremat mõõtmistöökogemust.
Kui selliseid toosisaagide komplekte kasutada ei ole, saab toosiaugud plaadisse parimini selliselt, kui elektritoosi ei kinnitata kipsplaaditagusele seinale lauatükile või vineerile, vaid kasutatakse nn toosituge, mis võimaldab kipsplaadi taga oleva elektritoosi nihutada täpselt kipsplaadisse tehtud toosiaugu kohale. Toositoed on alusroovi paksused ja ei lase toosi kuhugipoole enam liikuma, kui see oma auku kord juba on pandud.

 

Kruvipea ei tohi kattepapist läbi minna

 

Kipsplaatide kruvidega kinnitamiseks on olemas spetsiaalsed kruvitsad. On selliseid, mis keeravad kruvisid ükshaaval, ja neid, mis kasutavad kruvilinte, mille kasutamisel kruvimistöö kiireneb tunduvalt. Akutrelliga kasutatavad erinevad vidinad kruvide keeramiseks ei ole kipsplaatide puhul õiged. Kui kruvi pea läheb läbi kipsplaadi papikihi, siis plaadi kinnihoidmist ja kipsplaatide konstruktsiooni jäigastavat mõju arvestades ei ole sellisel kruvil enam mingit tähtsust. Lausa vastupidi – kui ühes kipsplaadis on palju kruvisid, mille pead on läinud läbi plaadi papist kattekihi, siis kaotab selline kipsplaat suure osa oma jäigastamisvõimest.

Ehitusplaatidega konstruktsioonide katmisel on tähtis osa hoone jäikuse ja püsivuse tagamiseks. Seetõttu ehitusinsener määrabki alati, millise kruvide vahega peavad olema materjalid kinnitatud välisseintes ja konstruktiivsetes vaheseintes. Lisaks on ka lae ehitusplaatidega katmisel väga oluline osa hoone lõplikult konstruktsioonipüsivaks muutmisel.
Kui väiksema hoone lage ei kaeta kipsplaatide või mingi muu suuremõõdulise maja jäigastava ehitusplaadiga, siis tihtipeale ehitusinsener on näinud ette, et pööningule katusekonstruktsiooni alavööde peale on maja välisnurkade ühendamiseks kinnitatud kas saematerjalist või terasest sidevööd maja jäikuse tagamiseks.

 

Lae katmisel on vaja kaht töölist või tõstukit

 

Lae kipsplaatidega katmisel läheb üksi raskeks ja vaja on abilist. Kahekesi saab plaadi lakke tõsta ja laudadest tehtud toed alla panna niikauaks, kuni plaat on lakke kinnitatud kruvidega. Laeplaadi toetamiseks mõeldud toed on T-tähe kujulised ja paari-kolme sentimeetri võrra pikemad toa kõrgusest.
Kohe, kui kipsplaat on laes oma õigele kohale paigutatud, pannakse toed plaadi alla plaadi otstest umbes 30–50 cm kaugusele. Peab olema tähelepanelik, et tugesid kasutades ei rikuks kipsplaadi papist pinnakatet.

Lakke on kipsplaate palju lihtsam paigaldada plaaditõstuki abil. Plaaditõstuk on ratastel, vintsiga teleskooptoega tõstuk, mille abil on võimalik kipsplaadid liigutada ja tõsta laes just õigele kohale. tõstukiga saab kipsplaadi lae vastu suruda kindlalt, kuni see kruvidega kinnitatud on. Plaaditõstuki kasutamine on väga soovitatav, sest seda kasutades väsivad õlavöö ja turja lihased tunduvalt vähem.
Kipsplaatide vahelise prao katmiseks peab alati kasutama vuugilinti ja sobilikku pahtlit. Vuugilindi kleepimiseks mõeldud pahtlis on rohkem liimaineid kui seinapahtlis, et vuugilint hästi kinni püsiks ja seetõttu on see ka tugevamat lihvimist vajav. Vuugilindi kinnitamisel tasub selle pahtlikihti üritada juba pahtlilabidaga piisavalt tasaseks teha, et ei jääks paksemaid kohti, mida edaspidi raske lihvida oleks. Seinapahtlit on kergem lihvida, aga ka seda ei tasu seinale kanda liiga paksult. Lihvimisel kipsplaadi pind võib kergesti karvaseks kuluda, misjärel korraliku värvipinna saamine on raskendatud.

Vuugilindi paigaldamiseks on 20 cm laiune pahtlilabidas sobilik tööriist. Kipsplaadi keskjoonel olevad kruvipead võib pahteldada sama pahtlilabidaga või vahetada selle kitsama vastu, kui sellega tundub töö paremini sujuvat. Sellised seinad, kuhu akendest valgus langeb ja kus seetõttu maalritöö väikseimadki vead kergelt nähtavale tulevad, tasub eelnevalt lausaliselt üle pahteldada. Oskuslik pahteldaja saab ka eelmainitud seina vuugilindid pahteldatud selliselt, et seina lauspahteldamise võib ära jätta, aga tihtipeale läheb selleks vaja laiemat pahtlilabidat ja et pahteldamise ajal oleks seinale viiliti suunatud ere valgus; eriti veel siis, kui kruntvärvimise järel seinapinda vaadeldakse.

Sarnased artiklid