Kõige inetum. Mänd, kes ootab tulekahju

Jüri Annist
Halli männi käbid. | Jüri Annist

Hall mänd pole välimuselt kuigi kena, kuid temaga saab tuua rohelust tuhkkuivale kiviklibusele pinnasele, kus ükski teine puu pole nõus kasvama.

Milline on parim viis uue taimega esmatutvumiseks? Kuuldekaugusel võiksid olla mõned taimehuvilised, kes pea iga lehelise või okkalise hoobilt ära tunnevad. Enamasti tervitavad taimetargad silma hakanud omapärasemat taime mõne tabava repliigiga. Hoolega kuulates saad mõne minutiga taimest üldpildi kätte. Tulemus on kindlasti koloriitsem ja mahlakam kui mulje, mis joonistub uudistaimest nutitelefoni näppides.

Halli mändi (Pinus banksiana) kohtasin Lääne-Virumaal Võlumäe dendropargis, kui olime väikese grupi taimefännidega külas selle peremehel Ülo Sinisalul. Ilmselt olin halli mändi varemgi näinud, aga polnud osanud temaga sinasõbraks saada.

Juba härra Ülo tutvustav kommentaar „Ah, see üks igavene küürakas on!” sundis kõrvu kikitama.

Valik repliike, mis fotoaparaadi katiku klõbina taustal kõrvu kostsid:

„Nojah, ta ju ei raatsi ühestki käbist ega oksast loobuda. Sellepärast ta selline risune välja näebki.”

„Ta ei saagi käbisid maha poetada, need kasvavad tal okstesse sisse.”

„Sa pead ta põlema panema, siis saad seemned kätte.”

 

Äärmiselt vähenõudlik
 

Kõik õige: hall mänd oli väheldane, tema võra alumine pool suures osas okasteta ning kaugele sirutuvad muhklikud oksad moodustasid tontliku skeleti. Paarikaupa paiknevad lüheldased okkad olid kergelt keerdus, mis andis puule täiendava kasimatuse noodi.

Lähemal uurimisel selgus, et puu oli tõesti kõikide aastate käbid hoolega alles hoidnud. Noored käbid lebasid tihedasti liibunuina okste pinnal. Vanade käbide asukoha reetsid piklikud muhud, mis olid sarnaselt kogu oksaga samblikega kaetud.

Selge see, et uudishimu oli lakke kruvitud ja kodus tuli halli männi hingeelu põhjaliku vaatluse alla võtta.

Hall mänd on pärit Põhja-Ameerikast. Ta on sealsetest mändidest kõige põhjapoolsema levikuga, suurima areaaliga ja vähenõudlikem. Kanada Loodeterritooriumi provintsis kasvab ta lausa igikeltsa serval, paigus, kus mets läheb üle tundraks. Karmid olud on ta taandanud mitmetüveliseks põõsasjaks puuks.

Lõuna pool ning parematel muldadel edeneb hall mänd kuni 30 m kõrguseks ja kuni 60 cm jämeduseks puuks. Kahjuks ei ole tema puit kõrges hinnas: see on okslik, mõõduka tugevuse ja vastupidavusega. Enamasti valmistatakse hallist männist tselluloosi ja paberit, aga ka igat sorti poste, kaevandustesse talasid ning raudteeliipreid. Küttepuid saab temast ka.

 

Kuumus avab käbid
 

Paljunemiseks vajab hall mänd korralikku metsatulekahju. Tema vaiguga pitseeritud halvasti avanevad käbid paotavad oma soomuseid vaid kõrge temperatuuri toimel. Väga kuumadel suvepäevadel võivad mõned käbid avaneda, aga pudenenud seemned saavad sellisel juhul enamasti hukka. Kesksuvises lõõsas pole vihma, mis neid kastaks.

Kui metsatulekahju ajal on temperatuur ületanud 90°, hakkavad käbid avanema 1,5 minutiga. 200° juures avaneb seemnete „vangikong” 20 sekundi pärast.

Katsete käigus käbid ei süttinud (ja seemned ei hukkunud) 5 minuti jooksul, kui temperatuur oli ligi 430°. Samas leiti, et puulatvade kõrge temperatuuriga põleng kestab valdavalt alla 3 minuti, siis sööstab tuli hooga edasi.

Järelikult on seemned avanenud käbides kenasti täie tervise juures ja võivad pärast tulemöllu möödumist alla liuelda.

 Looduslikult saab metsatulekahi alguse välgulöögist, millega mingil hetkel kaasneb vihm. Nii saavad halli männi seemned endale ideaalsed kasvutingimused – kõik konkureerivad taimed on põlenud ja nende seemned hävinud, tekkinud tuhk on suurepärane väetis ja äikesega kaasnev vihm kindlustab tarviliku niisutamise.

Nii saabki alguse uus „puhtatõuline”  halli männi mets. Kuna puud on kõik ühesugused (ühevanused), siis näib, nagu oleks tegu inimeste istutatud metsaga.

Paraku ei pruugi välk aastakümneid metsa põlema panna. See pisiasi halli mändi ei heiduta. Kahekümne aasta vanustes käbides olla pooled seemned veel idanemisvõimelised. Nooremate käbide sisu idaneb muruna.

 

Sinna, kus teised pole nõus kasvama
 

Mitmed asjatundjad peavad halli mändi inetuks puuks. Ega tal erilist aianduslikku väärtust tõesti ei ole. Kuid siis, kui istutuskoha tuhkkuiv „muld” koosneb vaid liivast ja kiviklibust, tasub tema istutamist kaaluda. Teised puud pole nõus sellistes oludes kasvama.

Hall mänd ei talu vähimatki varju. Alumised oksad laasuvad, sest ülemiste okste vari on neile liiast. Soe talv ning palav suvi ei ole talle meelt mööda.

Eelnevast hoolimata on hallil männil olemas kõik traditsioonilised sordid, mis teistel „ontlikel” puudel: rippoksaline ’Pendula’, kollaseokkaline ’Gelblaulig’, sammasjas ’Jack’s Bean Stalk’. Viimane on sedavõrd kiitsakas, et nimigi pandi talle kohane (vabas tõlkes Jacki Hernekepp).

Kääbuskasvulisi mütsakaid on selekteeritud mitmeid: ’Banská Štiavnica’, ’Chippewa’, ’Lockport’, ’Manomet’, ’Nana’, ’Schoodic’, ’West Hawk Lake’ jt. Kõik need väheldased iludused kasvavad aastas vaid 2–10 cm. Ja mis kõige tähtsam: ükski pakane ei tee neile liiga.

Halli männi ingliskeelne rahvapärane nimi on jack pine. Nime saamislugu on jäänud seletamatuks. Ametliku nime võlgneb ta inglasest botaanikule Sir Joseph Banksile (1743–1820).

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid