Võib kerge muigega väita, et enne valge ja igava silikaatkivi leiutamist oli puit meil siin Eestis peamine ehitusmaterjal, kui sakste ehitatud kindlused ja katedraalid kõrvale jätta. Isegi sõjaeelse Eesti hiilgeaegsed kenad funkstiilis kivimajad Nõmmel ja Tähtveres on enamasti puidust, vaid kivivoodriga. Ja puit on põhjendatult jätkuvalt väga populaarne ehitusmaterjal, eriti väiksemate ehitiste puhul. Eramud, isegi mitmekorruselised kortermajad, kuuridest, saunades ja muudest abihoonetest ning neid eluoaase piiravatest pikkadest plankaedadest rääkimata.
Tegelikult: puit on pikaealine, kui sellest õigesti ehitada ja kui ehitist õigesti hooldada ehk põlisvaenlastest eemal hoida, kinnitavad asjatundjad ja tõendab ka tegelik elu. Näiteid võib leida kaugemalt – Norras Borglundis on suuremate ümberehitusteta püsimas püstpalkkirik, mis ehitatud XII sajandil (palgid langetatud 1181. aasta talvel), aga ka Eestist: 1644. aastal valminud Ruhnu kirik, või ka Tallinna vanim puidust sakraalhoone, 1712. aastal valminud Kaasani kirik.
Samas – pole vist haruldane mälestus, et üleaedsega üle aia mõnusalt naabrijuttu puhudes on aialipp, millele sundimatus poosis sai toetuda, justkui möödaminnes häbiväärselt ära murtud. Inetu lugu, eriti kui kaunis aed on kõigest mitte Pätsu, vaid Ilvese presidendiaja alguses uuendatud. Ning kui on plaanis osta endale suvemaja metsade taga, siis on esimene asi, mida soovitatakse, tõmmata välja haljas pussnuga. Et oma käega järele katsuda, kas tera läheb käepidemini sisse, et kas muidu ilusa maja alumisi palke pole tabanud puitehitiste tavapärane saatus – mädanik.
Niisiis – miks mõnel puhul puitehitis kestab sajandeid, liigagi paljudel puhkudel aga vaid loetud viisaastakud?
Puidu saatus on saada maaga üheks
Puitu ohustavate faktorite nimekiri on pikk. Esikohal on muidugi kõikehävitav, rikkaliku liigikusega seeneriik, mille elueesmärk ongi kõike orgaanilist lagundada. Siis mitu liiki putukaid, lisaks vähemal määral ka baktereid. Ning kõigele lisaks ka kogu meie elu allikas Päike, mille ultraviolettkiirgus mõjub puidule samuti hukatuslikult. Aga kuidas ikkagi mõned ehitised on sajandeid püsinud?
Spetsialistid ja praktikud kinnitavad: kõige alus on õigesti varutud puidumaterjal, siis selle õiged töötlusvõtted, edasi õiged ehitusvõtted ja õige pinnaviimistlus. Ja lõpuks, kuid mitte viimaseks ehk väga oluline – pidev ja õige hooldus. Siis kestab. Kindlasti isalt pojale. Ja veelgi kauem. Aga see kõik vajab hoolt, pidevat hoolt, lisavad kõik.
"Kõige suurem puitehitiste vaenlane on ikkagi päike, see sööb puitu, tekib niinimetatud heliooksüdatsioon. Hoone see külg, mis jääb päikese kätte, seda peab majaomanik väga-väga hoolega jälgima, et päike ei jõuaks puitu kahjustada, enne tuleks see uuesti üle värvida. Lõuna- ja lääneküljel on hooldusvälp ida- ja põhjapoolsetest oluliselt lühem, keskmiselt soovitan kolme aastat, siis tuleks uuesti värvida. Kui ei hoolda, tekivad suured lõhed ja poorid, puit jääb kaitseta, edasi ei aita ka kõva värvimine. Nii pääsevadki seenespoorid jaole. Õhk on ju kogu aeg täis silmaga nähtamatuid seeneeoseid, enamasti ei osata neid kahtlustadagi, kuna midagi pole ju näha. Seeneosakesed on ka algusest peale puidu enda sees. Kui tingimused on vähegi soodsad, hakkavad seened jõudsalt paljunema ja puitu lagundama,“ hoiatab puidu suurimate vaenlaste eest firma WoodPaint OÜ omanik ja juht Ago Talalaev. „Kui ehitamisel ja hooldamisel millegi olulisega eksida, pole puitehitise eluiga eriti pikk.“
Süüdi on seened
Jah, puit mädaneb ja pehastub peamiselt seente toimel, muud faktorid ainult aitavad sellele kaasa, või ka takistavad. Hoonetes võib puitu hävitada ligi 80 seeneliiki – majaseent, ütlevad mükoloogid. Igal seeneliigil on veidi erinevad nõudmised oma edukaks eluks. Ja nende söögiks sobib nii väärtusliku antiikse talumaja palksein kui ka värskelt saekaatrist tulnud materjalist moodsa maja tala. Peamine rünnakut vallandav faktor on muidugi – kõik teavad seda – liigne niiskus. Kriitiliseks piiriks on 17 protsenti ületav niiskusetase materjali sees, ütlevad spetsid.
Seenetustest on kõige ohtlikum ja laastavam majavamm, see võib maja kiiresti ära hävitada. Huvitav, kuid majavammi tuntakse siinkandis alles 19. sajandi algusaastatest, seda pole siinmail peaaegu üldse ka loodusest leitud. Ometi, see seennakkus on meil peamine suurte kahjustuste põhjustaja. Selle leviku peamine soodustaja on ikka niiskus, aga samas – kui vamm on juba majas, siis võib see hõlpsalt levida ka kuivale puitmaterjalile, edeneda isegi ka läbi kivimüürides olevate mikropragude.
„Puitu on mitmesugust, nagu iga auto ei ole ju punane. Ja ka töötlusvõtteid on erinevaid. Mõni liik peab ajale paremini vastu, nagu näiteks okaspuit. Ja tamm ka. Ruhnu kirik saab 20 aasta pärast 400aastaseks, rahvasuu räägib, et pikaealisuse saladus on selle puidu immutamine hülgerasvaga. Selle kohta ei oska öelda, aga selge on see, et puit vajab kaitset,“ kinnitab vanade ja traditsioonilisel viisil ehitatavate majade korrastamist ning ehitamist nõustava MTÜ Vanaajamaja juhatuse liige Ragner Lõbu. „Kui me teeme näiteks palkseinad, peavad need ainult sel juhul sajandeid vastu, kui majal on kogu selle aja olnud peal korralik katus ning vundamendist ei tule niiskust. Puitkatus peab aga ainult nii vastu, kui teda korralikult tõrvata. Ja majal peab olema piisava laiusega räästas, see kaitseb seinu. Ja edasi: siis tuleks maja ka päikese eest kaitsta, see on väga kõva kahjustaja. Soovitav on maja lääne- ja lõunaküljele, mõnekümne meetri kaugusele puid istutada. Kui need on jõudnud sirguda, siis on ka seinte puiduga nii kaugel, et need vajavad kaitset. Muidu hävitab UV-kiirgus puidu põhielemendi ligniini ära – pole midagi, mis puidu rakke koos hoiaks,“ räägib Lõbu. „Kui puit on hästi hoitud, peab palkmaja julgelt üle 100 aasta vastu. Materjalid ja töövõtted on uuemal ajal üha paremaks läinud. Kui inimene elab sees, siis isegi 150–200 aastat peab vastu. Aga lisaks päikese eest kaitsmisele on ikkagi veelgi olulisem niiskus eemal hoida. Puit iseenesest ei karda lühiajaliselt vett. Aga ainult siis, kui saab kiirelt ära kuivada. Kui niiskus saab koguneda, algab kiirelt mädanemine. Seened-bakterid hävitavad puitu. Kahjustatud puit meelitab ligi aga ka kahjurputukaid, need kiirendavad hävingutempot veelgi,“ lisab ta.
„Niiskus annab puitu hävitavatele seentele elukeskkonna. Kuna puit sisaldab hästi palju suhkrut, puidusuhkrut, siis mikroorganismid tarbivad puidu tselluloosi endale toiduks, lahustavad seda ensüümidega. Nii need seenekolooniad paljunevad, kasvavad. Seened, vetikad, samblikud – need lagundavad puitu, need kõik vajavad oma tegevuseks niiskust. Nii ongi kõige lihtsam retsept puidu pika eluea jaoks: hoidke puit kuiv. Lihtsalt öeldes: kui teete laudseina, siis jätke laudise ja seina vahele õhuvahe, muidu ei aita teid ka kõige paremad fassaadivärvid,“ õpetab firma Akzo Nobel Baltics ASi müügiesindaja Tiit Zeiger.
Niisiis – tähtis on, et ehitise jaoks varutud puit oleks piisavalt kuiv, et kohe algusest probleeme sisse ei programmeeriks. „Enam pole vaja lasta puitu aastaid kuivada, nüüd on paremad tehnoloogiad, kuumutamisega saavutatakse just õige niiskusaste,“ selgitab Ago Talalaev. „Aga siin on taas probleem peidus – kui puit on liiga kuiv, hakkab ta ümbritsevast keskkonnast niiskust sisse imema. Mulle tuleb vahel värvimiseks sisse puitmaterjal, millel on vaid üheksa protsenti niiskust. Eriti käib see liimpuitmaterjalide kohta. See imab keskkonnast väga aplalt niiskust sisse, teeb oma „puudujääki“ tasa. Niiskusega puit aga paisub, liimpuithoonete puhul võivad isegi montaažis nurkades kasutatavad keermelatid puruneda näiteks sügisese niiske õhu toimel nagu sukapaelad, kui on liiga pingule tõmmatud. Selline muutus ei mõju ka värvikihi tervisele hästi, tekitab pragusid. Kui aga niiskus on puidul liiga suur ning värvikiht ei hinga, tõuseb niiskus värvi alla ja lööb selle laiguti lahti,. Ma olen enda juures Pärnus mõõtnud väliskeskkonnas staabeldatud puidu niiskusesisaldust – see võib varieeruda 12 kuni 40 protsendini,“ räägib Talalaev oma kogemustest.
Mida teha, et maja kestaks?
Alustuseks: kui tegu on vana majaga, tuleb võtta põhjaliku uurimise alla, kas sellel on mädaniku- ja muid kahjustusi. Kui on, siis millises ulatuses. „Kõik ehituskonstruktsiooni osad tuleb üle vaadata. Alates katusest kuni vundamendini. Kui selgub, et näiteks palkmajast on üle kolmandiku jagu palke kahjustustega, näiteks mädanenud ehk siis seenkahjustustega või ka putukatest söödud, mis pole ka väga haruldane, tuleb tõsiselt mõelda kogu ehitise uuendamisele. Sellisel puhul ei tasu osade vahetamine end pikemas vaates ära,“ kalkuleerib Ragner Lõbu. „Uue maja võib rajada samu, traditsioonilisi ehitusvõtteid kasutades. Vältida tuleb muidugi eksimusi peamiste põhimõtete vastu. Katus peab olema ikka vettpidav. Selles osas on rookatus kõige tõhusam, aga sobivad ka pilpa-, sindel- ja ka laudiskatus ehk kimmkatus. Võimalusel peaks seda kindlasti tõrvama. Vundament peab olema kindlasti esimesest palgireast niiskuskindla materjalikihiga eraldatud. Selleks sobib traditsioonilistes ehitistes ka kasekoor. Praegu, kevadel ja suve esimesel poolel on, muide, parim aeg seda varuda. Mõnel pool on olnud kombeks vundamenti mitte teha, kasutada ainult aluseks kive. Seal on niiskuse tõrjega suuremad probleemid. Rusikareeglit sel alal üldiselt pole, iga juhtu tuleks eraldi vaadata, asjatundjatega nõu pidada. Muidugi – kusagil on mõistlikkuse piir, kui palju energiat, ressurssi asjasse panna. Palju on muidugi abi moodsatest puidukaitsevahenditest, neid ei maksa alahinnata. Need pole juba ammu mürgised, sobivad hästi ka traditsiooniliste majade ehitamiseks, kui tahta palju puitu, ka palki, kasutada,“ ütleb Ragner Lõbu. „Muidugi tuleb kogu ehitist hooldada, ühtlasi peab ka hoolitsema, et kuhugi, näiteks katusele, või ka seintele, ei tekiks sammalt ega samblikke. Need loovad mädanemisele soodsa keskkonna, selline asi tuleb kindlasti ära rookida.“
„Ja teine tähtis asi: meie laiuskraadil, väga muutlikus kliimas, kus sageli külmetab, sulab, sajab ja sirab ere päike, kus temperatuurikõikumised on mitukümmend kraadi, tuleb leida pindade katmiseks ning kaitsmiseks õige värv, mis hoiaks ära puidu lõhenemise, lõhed avavad tee selle lagunemisele,“ räägib Zeiger. „Värv peab olema selline, mis teeks puidu paisumise-kahanemise kaasa, ilm et sellesse tekiksid lõhed. Liiga paks värv seepärast ei kaitse, liiga õhuke värv, mida aga tihti eelistavad ehitusfirmad – sest see läbib siis hästi värvipritsi pihustit –, aga ei kaitse eriti UV-kiirguse eest. Ja ainult immutusvahenditest pole ka kasu, need on vajalikud selleks, et hoiavad mikroorganismid eemal. Aga UVd eemal ei hoia.“
„On täiesti ekslik paljulevinud arusaam, et heast viimistlusest piisab maja kaitseks. Ükski viimistlusmaterjal ei kompenseeri ehitusvigu. Kui ikka vesi pidevalt seina vahele voolab, pole olemas ühtegi viimistlusvahendit, mis selle puhul puidu mädanemise ära hoiab. Puit peab olema vihma eest kaitstud ja kui ta saab korraks märjaks, peab olema võimalus kiireks kuivamiseks,“ kriipsutab alla Ago Talalaev.
„Need jutud, et värvime laua kahelt poolt ära, et küll siis kestab kaua, see on rumal lihtsustus, et mitte öelda hukatuse tee. Kui minu juurde tuleb tellija ning soovib, et parema vastupidavuse huvides soovib liistud-lauad katta neljast küljest värviga, siis ma toon neile võrdluse, et see on sama, kui panna märg puuhalg kilekotti. Eks vaadake, mis sellest sügiseks saab. Õigem on jätta siis pigem üldse värvimata. Meil on kahjurite tõrjeks saadaval suur valik puidukaitse vahendid, need on tõhusad. Aga üleni värvimine on väga kahjulik – see sulgeb kõik poorid, niiskus on igas puidutükis olemas juba loomu poolest niikuinii. Kui sinna pääseb veel niiskust juurde, ei pääse see sealt enam kunagi välja. Niiskus ründab lisaks näiteks oksakohtadest, ja ka naela- ja kruviaukudest. Pealt võib näha värvitud pind veel väga kena. Aga seest võib olla juba läbi, täielik saepuru, murdub. Voodrilaudu ei tohi kunagi värvida mõlemalt poolt, taha peab jääma tuuldumisvõimalus. Ei maksa näiteks osta ka sellist puitmaterjali, mis on tootmise lihtsustamise tõttu (sest tehases on nelja pihustiga värvimisliinid) neljast küljest krunditud. Ja peab vältima pehmet, koorealust maltspuitu, see ei pea üldse vastu.“
„Alati peab tehnoloogiat järgima. UV-kiirguse eest kaitsmiseks ei piisa ainult puidu immutusvahenditega katmisest, UV-kiirgus tuleb igast läbipaistvast kihist läbi. Nii on ka lasuursete värvide puhul – kui on tumedam pigment, vajavad seinad harvemini värvimist, näitavad kogemused. Läbipaistvatest pole kaitset, neid ei tohi välisseinte puhul kasutada,“ toob esile Tiit Zeiger ühe olulise riskifaktori.
„Värvidel on kaitseomadused sarnaselt päevituskreemi kaitsefaktoriga – mõnel on 30, teisel 33, isegi 41, tuleb õige valida. Konsulteerige müüjatega. Aga igal juhul on vaja seinu päikese eest kaitsmiseks mõneaastase vahega värvida. Ning on vaja kasutada ka õiget kruntvärvi. Kuna seal pole sees pigmenti, mis on nii-öelda suuremad osakesed, siis tungib kruntvärv sügavale puidu struktuuri, suleb puidu poorid, et liigne niiskus sisse ei pääseks. Ideaalis tekib koos viimistlusvärviga selline kaitsekiht, toimub polümerisatsioon, mis enam niiskust läbi ei lase. Keskkond on alati niiske, niiskus püüdleb selles sihis, kus on kuivem. Ja kui niiskus juba puidu sees on, siis see sealt naljalt ei lahku. Nii võib juhtuda tõepoolest, et vaatad – naabril ilus tara, lähed jutustama, toetad peale, laud murdub katki. Et pealt on ilus ja värvikiht lausa läigib, aga seest on seened jõudnud oma töö lõpuni viia,“ lisab ta.
„Terrasside puhul on keskkonna poolt vallandatud hävitustöö eriti selgelt näha. Kui ikka puidul on tekkinud tumedad, hallikad või lausa lillakad või mustad laigud, on tegu seenega. Sellist terrassi pole üldse mõtet hakata mingi viimistlusvahendiga üle tegema. Esimene tegu on enne seda hoopis terrass pesuvahendiga, soovitavalt üsna leeliselisega – pH võiks olla 12–13 – üle pesta. Selleks on olemas näiteks terrassi intensiivse pesu vahendid, sellised võtavad puidult kõik vanad õlikihid ja hallituse maha. Siis pesed puhtaks, saad kollase puidu, alles seejärel on mõtet asuda viimistlema,“ õpetab Zeiger ringi käima puitterrassiga, mis on puitrajatistest kõige karmima ilmastiku- ja mädanikuründe all. „Aluseline keskkond on seenetele väga ebasobiv, neile meeldib kas neutraalne või õrnalt happeline keskkond, seda tasub teada.“
Firma Osmo Baltic OÜ müügiesindaja Andres Leismann soovitab puidu kaitsmiseks kahjustavate tegurite eest: „Mina eelistaksin praegu sisetingimustes kindlasti erinevaid õlivahasid, välistingimustes aga lasuurse väljanägemise puhul puiduõlisid ning katval viimistlusel õlivärve. Kaasaegsete toodete kasutus on väga mugav, kuna ei pea eraldi kruntima ja saab sama purgiga viimistlustööd alustada ja lõpetada.“
„Nii palju värvidest ja tõrjevahendistest,“ jätkab teemat Zeiger. „Aga kui tahta pikaealist tara, siis mina ise kasutan lisaks õigele värvimisele veel lippide ja põõnade ühenduskohas kolmemillimeetriseid metallseibe kahe puidupinna eraldamiseks. Muidu koguneb sinna kindlalt niiskust, mis nüüd siis saab ära aurata. Tara kestab kauem, sest just need ristumiskohad on esimesed, kus muidu mädanik sisse lööb. Nii on sellele, asendamisel valusalt kalliks osutuvale hädavajalikule ja ka ilus olema pidavale rajatisele 20–30 eluaastat garanteeritud.“
„Kui õigesti värvida, püsib maja kaua nagu uus. Mul endal on maja külge tehtud juurdeehitis, mis on, usun, ka 20 aasta pärast nagu värskelt värvitud. Värvid tuleb õiged valida, nendega tuleb juhendi järgi ringi käia, nii on kasutusiga pikk. Mõni firma kinnitab, et 12, mõni, et 15 aastat võib vähemalt arvestada. Garantiid aga firmad ei anna, liiga palju sõltub kestmine korralikust hooldusest. Aga ühe asja lisaks veel, sellele ei pöörata minu kui praktiku hinnangul piisavalt tähelepanu. Nimelt: laudise kinnitamiseks kasutatavate naelte pead ja tekkinud süvend tuleb kindlasti värviga hoolikalt katta. Muidu koguneb sinna niiskus, sealt läheb siis ka mädanik, seened sisse. Muide, kruvide puhul on lugu veel hullem, kruvid võivad suhteliselt kergesti isegi näpu vahel murduda, siis tekib päris hea sissepääs. Sama käib ka naelapüstoli kasutamise kohta – siis on need pesad eriti sügavad, kõik naelakohad tuleb värviga katta,“ paneb Ago Talalaev rõhku hoolikusele.
„Kui puiduteema luulelisemalt kokku võtta, siis pioneerilaagris laulsime, et päike, õhk ja vesi, need me sõbrad kolmekesi. Aga kaks nendest kolmest sõbrast on puidule kõige suuremad vaenlased, nende eest tulebki puitu kaitsta,“ rõhutab Tiit Zeiger.
Moodne on taasleitud vana
„Viimastel aastatel on meil võetud puithoonete viimistluse ja kaitsmise jaoks kasutusele traditsiooniline Jaapani tehnoloogia, mis on väidetavalt üks vanemaid puidu kaitsmise viise üldse. Selle meetodi puhul põletatakse välisseinte puidu pind üleni mustaks, söestatakse. See hävitab puidust kõikvõimalikud mikroorganismid ja suleb ühtlasi ka poorid niiskuse sissetungi eest ning annab kaitse UV-kiirguse eest,“ tutvustab Ragner Lõbu meie oludes uudset, kuid Jaapanis pikkade traditsioonidega yakisugi tehnikat (tuntud ka alternatiivse nime Shou Sugi Ban all).
„Õigel põletamisel tekib krokodillinaha sarnane pinnastruktuur, tume nagu suitsusauna sisesein. Selline sein kestab mitmeid inimpõlvi, väidetakse. Meil on tekkinud juba ettevõtteid, mis seda tehnoloogiat pakuvad.“
„Yakisugi tehnoloogias on oma iva sees, kasutegur kindlasti olemas. Puidu pind söestatakse ära, mikroorganismid hävivad. Mõnel puhul tehakse selline pind veel õliga üle, et poorid oleksid veel rohkem kinni, kui lihtsalt põletamisega tekib. Kui ma ei eksi, on seda tehnoloogiat kasutatud Tallinna Loomaaia praegu välja ehitatavas Tiigriorus uue kohviku välisseinade puhul. Seda tehnikat kasutavaid firmasid on juba meilgi üsna palju tekkinud, tasub huvi tunda,“ lisab omalt poolt ka Tiit Zeiger.
