Palkmaja nurgad tihedaks ehk süstlanõel tuuletõmbuse vastu
Ullariitta Jarva
Peenikese süstlanõela saab hõlpsasti torgata ka kõige kitsamatesse palgivahedesse. | Juha Jarva

Paljudes hoones on väikeseid pragusid, millest tuul sisse puhub, nende tihendamine on tihtipeale tüütu töö ja nõuab leidlikkust. Aga abi võib saada kasvõi… apteegist!

Eelmise sajandi kaheksakümnendail aastail suvilaks ehitatud palkmaja paistab väljastpoolt täitsa korras olevat. Omaniku vahetusega on aga maja juures ilmsiks tulnud rohkelt pisivigu, millega endine eakas abielupaar ei olnud osanud midagi ette võtta. Üheksa ja poole sentimeetri paksustest höövelprussidest maja tundub olema justkui sinisel esmaspäeval tehtud või on tehase majapüstitusmeeskond omal ajal olnud ei-tea-missugustest oskajatest komplekteeritud, kuigi firma on tuntud palkmajavalmistaja.

Sellise suvila püstitamise ajal üle kolmekümne aasta tagasi olid suved veel soojad ja talved külmad. Nüüdisajal on suve asemel pigem mõne kuu pikkune lumeta ajajärk koos tuulte ja vihmadega. Seetõttu oligi vaja suvila palgivahesid hakata tihendama.

Akna- ja ukselengid olid takutatud juba varem, aga maja ristnurkades olid praod, kust valgust sisse paistis ja tuul ulus. Kui majas suudeti õhtuks õhk ka kahekümne kraadini kütta, siis hommikuks oli õhutemperatuur tares langenud enam-vähem välisõhu tasemele. Ja ilmastikumuutuse taustal polnud seda ju palju ka heinakuus.


Sissevehitud linatakk
 

Palkmaja seinapalkide vahele oli asjakohaselt pandud küll linatakutihendus, ent nurgatappide vahele poldud seda miskipärast pandud. Osad praod olid nii suured, et neist paistis valgus majja.
Remonditegija kontrollis igaks juhuks maja ristnurkade olukorda, puurides peenikese puuriga juhuslikesse kohtadesse palgivahedes. Kui palgivarades olnuks linatakku, oleks see oma pikakiulisuse tõttu puuri külge keerdunud – seda aga ei juhtunud.

Esimene mõte oli loomulikult hakata pahtlilabida abil takuga palgivahesid tihtima. See töö osutus aga väga aeglaselt sujuvaks ja raskeks. Osa pragusid olid sedavõrd kitsad, et ei õnnestunud neid takutada mingi kunstiga. Kõigele lisaks oleks tulnud seda tööd teha ka kolmest suunast – väljastpoolt mõlemalt poolt ristnurka ja siis lisaks ka veel hoone sisenurgas seespool. Pealegi tundus, et töö lõpptulemus ei pruugi soovitule vastata, sest kohalikud linnud osutusid fanaatilisteks takuarmastajateks: maja tihendamiseks nädalalõpul tehtud töö näis olevat järgmiseks nädalaks kasutatud juba tähtsamateks "ehitusprojektideks".


Liimiga tihendamine liig aeglane
 

Olgugi et suvila remontijal on restauraatori meelelaad, pidi selle ettevõtmise puhul oma mõtetes järeleandmisi tegema; pealegi oli tegemist ju täiesti tavalise saritoodangu suvemajaga, mitte mingi muinsuskaitsealuse hoonega.

Kõigepealt meenus polüuretaanliim, sest see, erinevalt teistest liimidest, paisub kuivades. Seejärel pidi välja mõtlema, kuidas saaks liimi lasta väga kitsastesse pragudesse. Seks puhuks saadi abi apteegist. Süstlanõelu ja süstlaid on müügil mitmes suuruses. Suure süstla otsa pandud 0,8 mm süstlanõel tundus olevat sobilik tööriist.

Süstlasse kallati polüuretaanliimi ja pandi silikoonipüstolisse. Süsteem küll toimis, ent tol päeval oli ilm sedavõrd vilu, et liim kippus süstla sees tahkenema. Seda pidi aeg-ajalt kuumaõhupuhuriga soojendama. Vedel liim oli aga sedavõrd voolav, et nõrgus pragudest välja.

Tööd tehes hakkas tunduma, et pragude täitmist pidanuks tegema vähemalt kolm korda, et rahuldavat tulemust saada. Tihendamiskordade vahel oleks liim pidanud saama kuivada vähemalt paar tundi, sest ilm oli vilets. Ja seetõttu pidi ka sellest menetlusest loobuma, kuna see oli liiga aeganõudev ja vaevaline.


Vaht suutis tuuletõmbuse peatada
 

Polüuretaanvahtu kasutatakse üldiselt akna- ja ukselengide paigaldamiseks ja tihendamiseks. Vahu kasutamine oli remonditegijal küll mõttes olnud, ent ta oli arvanud, et vahupudeli suuisest väiksemast kanalist ei saa vahtu välja suruda. Vahupudeli enda kõrs oli aga liiga jäme, et mahtuda palgivahedesse.

See oletus aga ei pidanud paika. Vahupudeli suuise läbimõõt on umbes 5 mm. Katsena saadi aga selgeks, et vatitiku õõnsa varre paarimillimeetrisest otsast tuleb vaht samuti välja. Aga kas see tuleb ka läbi süstlanõela?

Hämmastus oli suur, kui ilmnes, et vaht tuli üsna korralikult peene niidina läbi 0,8 mm läbimõõduga süstlanõela. Selle meetodi kasutusse võttes hakkaski prussivahede tihendamine sujuma. Peenike süstlanõel mahtus ka kitsamatesse pragudesse.

Varadesse surutud vaht paisub umbes kaks korda. Töö ajal on paratamatu, et vahtu paisub ka palgivahedest välja, aga need ülejäägid on lihtne eemaldada.

Vahuülejääke ei tasu kohe ära pühkida, kuna see on märg, kleepuv ja väga nakkuv aine. Parim on, kui lasta vahul kuivada pindkuivaks. Kuivamine sõltub õhu soojusest ja niiskusest. Aega kulub umbes alates viiest minutist kuni alla poole tunnini.

Kui vahuülejäägid on kuivanud, tuleb need, kasutades kaitsekindaid, eemaldada noa või mõne muu sobiliku tööriistaga. Kui vahust jääbki väikeseid liimiseid jälgi, saab need ära puhastada piiritusega, kui värv, millega sein võib olla võõbatud, seda talub. Lõplikult ei maksa lasta vahul kuivada, sest siis on selle eemaldamine veelgi vaevanõudvam.
Päikesekiirgus küll nö sööb polüuretaani, aga seinapalkide varades pimedas võib see igavesti kesta. Vajaduse korral saab tihendust taas teha ja palkseinale see mingilgi määral kahjulikult ei mõju.
Ja mis kõige parem – selliselt tihendatud seintega majas on nüüd mõnus olla ka viletsamate ilmadega.