Kapsa kiituseks – ilu ka kasu üheskoos
Lylian Meister
Kapsad, eriti peakapsad, tahavad toitainerikast mulda. | Shutterstock

Mina kasvatan kapsaid eelkõige ilu pärast. Peakapsad näivad mulle nagu rohelised või tumepunased hiigelroosid, lehtkapsad aga meenutavad põneva disainiga suurejoonelisi purskkaeve.

Näen vaeva ja armastan, kuigi mahedalt kapsast kasvatades pingutan nii, et pihik lõhki. Lõpuks saan ikka „pitslehiseid kapsaid“ imetleda. Ei aita siin ussi- ega püssirohi (eriti kui neid ei kasuta). Valge peakapsas (Brassica oleracea var. capitata) maitseb kõigile ning tegelased minu ümber ei arva, et inimestel oleksid siin mingidki privileegid. Suvel sõna otseses mõttes pesen põllul oma kapsapäid ja pean kapsaussidega käsivõitlust. Kõik mu mõistlikud maainimestest sugulased imestavad, miks ma üldse kapsastega jaman ning seda laiatarbeköögivilja soodsa hinnaga poest ei osta. Eks ikka ilu ja suurejoonelise välimuse pärast!

Armusin peakapsastesse kohe, kui kunstiüliõpilasena esimest korda Sagro suurt kapsapõldu nägin, kus nõukogude noorena sain kapsapäid hoogtöö korras autokasti loopida. Sellel põllul kapsad muidugi pitsilised ei olnud... Punane peakapsas (Brassica oleracea var.capitata f. rubra) ei jää oma ilult valgele peakapsale alla ning on eriti kaunis ja kirju salatisse hakitult.

Enamiku kapsaste ettekasvatatud taimedest ostan aiandist. Neid saab muidugi ka ise külvata ja lavas või kasvuhoones ette kasvatada. On ju aianduspoodides müügil suur valik põnevaid seemneid. Kuid korralike taimede saamiseks on vaja palju valgust ja õiget temperatuuri, et kapsabeebid soojas ruumis välja ei veniks. Väljaistutamiseks sobivad 3–4 pärislehega noortaimed ning neid tuleks enne seda välitingimustega harjutada ehk „karastada“.
Lihtsaim viis on jätta lavad või kasvuhoone uks lahti. Taimi valides on vaja silmas pidada, et kapsad on erineva kasvuperioodiga: varased kapsad valmivad parimatel põllumeestel juba jaanipäevaks ja süüakse kohe ära, hilised peakapsad on need, mis sobivad säilitamiseks ning hapukapsaste tegemiseks. Varaseid sorte hindavad kahjurid kõrgemalt, nii et nendel tuleb valvsalt silm peal hoida.

Nuikapsad, kes on kiire kasvuga köögiviljad ja ettekasvatamist ei vaja, külvatakse otse kasvukohale. Nemadki on väga ilusad taimed.

Lillkapsaid ja brokolit olen samuti üritanud kasvatada. Nende puhul aitab maheaednikku lendlevate kahjurite vastu eelkõige katteloor, ent sellega kataksin ju kogu selle ilu kinni. Nii olen nendest söödavate õisikutega kapsastest oma põllul peaaegu loobunud, vaid mõned taimed istutan igal aastal...

Lehtkapsaste (Brassica oleracea subsp. acephala) kahjuritega suurt muret ei ole – nad ei maitse eriti kellelegi enne sügisesi öökülmi, mille mõjul tärklis taimedes suhkruks muutub. Lehtkapsad on suurepärased hilissügise ja talve köögiviljad. Kahjuks taipavad seda ka kitsed, nii läks minul esimene katse talvel lehtkapsapõldu pidada kitsede nahka. Seejärel olen lehtkapsaid maja lähedale kastpeenardesse istutanud ja ka põllult uhkemad isendid sügisel koju kasvama toonud. Selline ümberistutamine on osutunud päris edukaks. Lehtkapsas oma purpurjate või roheliste käharate lehtedega on nii ilus taim, et sageli leiab ta hoopis iluaiast või lillepeenrast.

Kapsad, eriti peakapsad, tahavad toitainerikast mulda. Hästi sobib liivsavi- või isegi savimuld, mis jääb teistele köögiviljadele raskeks. Lillkapsad ja brokoli on tundlikud mikroelemendi broomi puudumise suhtes mullas ning ilma selleta ei kasva.

Ilu kõrval on kapsad ka väga kasulikud. Nendes leidub rohkesti nii vitamiine kui mineraale. Lehtkapsas ja brokoli on eriti kaltsiumirikkad. Kõikides kapsastes on rohkesti C-vitamiini. Ühena vähestest köögiviljadest sisaldab kapsas väävlit, mis annab pisut kibeda maitse, aga on suurepärane puhastuskuuride komponent. Lisaks on kapsastes kroomi, lillkapsas ja brokolis ka broomi. Kellel kapsa ravitoimete vastu suurem huvi, võib tutvuda sellekohase infoga Eesti Toitumisnõustajate Ühenduse kodulehel toitumisnoustajad.ee.

Eriti kasulikud on hapukapsad ning trendikas on neid ise teha. Mina võtsin selle töö asjatundliku naabrimehe abiga ette eelmisel sügisel, kui palusin tal üles otsida vana kapsariivi ja -nuia. Õnneks oli tal lapsepõlvest kapsategu hästi meeles ning minu esimene katse läks kenasti korda.
Naabrimees kiitis mu kõvasid-mahlaseid kapsapäid, pitsilised lehed muidugi eemaldasime. Kapsaste hapendamine oli tore sügispäevane ettevõtmine vabas õhus. Talvel sain tervet küla kostitada hapukapsasupiga. Talvel imetlen peale hapukapsaste ka oma lehtkapsaid – nagu öeldud, on need siis väga maitsvad.

Kapsaid leiab vanadelt maalidelt, lauanõudelt, sisustustekstiilidelt. Mina olen koostöös maalikunstnik Katarina Meistriga kujundanud kapsapeadega dekoratiivpatju. Kapsakasvatamise jonni ma nende ilu austajana ei jäta!

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid