Enamasti hinnatakse küüslaugu headust maitse tugevuse järgi – mida vängem, seda parem. Teine kriteerium on küüslaugu suurus: väikesi alla 4–5 cm sibulaid, millel on palju küüsi, on väga tülikas koorida.
Tali- ja suviküüslauk
Küüslaugusorte on Euroopa sordiregistris praegu kirjas üle saja, peale nende on levinud ka veel nn lokaalsed sordid. Küüslaugul eristatakse põhiliselt kaht sorditüüpi: putkumatu ja putkuv. Putkuval küüslaugul areneb liitsibula keskelt välja õisikuvars, mille tippu moodustuvad väikesed sigisibulad. Sellistel sortidel tekib keskmiselt 6–8 ühes ringis paiknevat küünt. Putkumatul küüslaugul moodustub kuni 20 väiksemat ning korrapäratult asetsevat küünt.
Peale eelnimetatute eristatakse veel tali- ja suviküüslauku. Eestis kasvatatakse enamasti taliküüslauku, suviküüslaugud jäävad lühikese kasvuperioodi tõttu meie tingimustes üldiselt väga väikeseks.
Uuematest taliküüslaugusortidest on Leedu päritolu ’Ziemiai’ olnud meie kohaliku küüslauguga võrdse saagikusega. Sellel sordil on liitsibulas keskmiselt 6–7 valkja kattesoomusega kaetud küünt. Poola päritolu sortidest on andnud küllaltki hea saagi violetse koorega ’Harnas’.
Prantsuse sortidest on olnud saagikaimad valgekooreline ’Messidor’ ja violetse tooniga ’Germidour’. Katsetatud Prantsuse sordid kuuluvad putkumatute küüslaukude rühma ja kodumaal nad tavaliselt õisikuvart ei moodusta. Maaülikooli katsetes aga on igal aastal 30–60% taimedest siiski kasvatanud õisikuvarre ning see vähendab nende sortide saagipotentsiaali.
Maaülikooli sordivõrdluskatsetes osutus saagikaimaks Ukraina päritolu uus sort ’Ljubaša’. See on välimuselt üsna sarnane meil koduaedades seni kasvatatud vanade nõukogude ajast pärit sortide järglastele. ’Ljubašat’ ei ole veel jõutud kanda Euroopa sordiregistrisse, kuid sordi esindaja OÜ Nord Garlic sõnul toimub see peagi. Katses olnud suviküüslaugu kolme sordi liitsibulad kaalusid keskmiselt 25–40 g, samas kui paremate taliküüslaukude liitsibulate mass oli vahemikus 70–110 grammi.
Hiidküüslauk – vähem vänge
Kes ei hooli väga vängest küüslaugust, võiks proovida kasvatada hiidküüslauku. Tegemist ei ole päris küüslauguga, vaid korrektne nimetus on sel taimel hoopis hobulauk (Allium ampeloprasum). Inglise keeles nimetatakse teda ka elevandi küüslauguks (elephant garlic).
Maitselt on hiidküüslauk porrulaugu ja küüslaugu vahepealne – tunduvalt mahedam kui tavaline küüslauk, kuid samas mõrkjam kui porru. Hiidküüslaugu küüned on nagu nimigi ütleb üsna suured – 30–70 grammi – ning neid on tavaliselt 5–6. Üks liitsibul võib kaaluda kuni 500 g.
Hiidküüslaugu kasvatamine ei erine palju tavapärase taliküüslaugu kasvatamisest. Kuid teda loetakse külmaõrnemaks ning meie tingimustes tuleks teda talveks katta. Taimede vahe reas võiks olla 20–25 cm. Küüslauguküüne tipp peaks istutamisel jääma ca 5 cm sügavusele mullapinna alla.
Allikas: Eesti Maaülikool, Priit Põldma
