Kõik vajalik rodode ideaalseks kasvatamiseks + rodode hooldus aasta lõikes
Mihkel Saar
Rodode kaunid õied on lihtalt lummav vaatepilt. | Shutterstock

Aednikud hindavad ja ihaldavad värvikat rododendronit kahel põhjusel: esiteks paelub meid tema õiteilu, teiseks lisab igihalja taime jõuline kasvukuju ja lehestiku graafiline muster aiamaastikule suurt püsiväärtust.

Rododendronile sobivaim kasvukoht

Rododendroni kasvatamine võib olla edukas ja muretu, kuid see sõltub äärmiselt palju sellest, kas ja kuidas kasvukoht talle sobib. Mida rohkem see erineb ideaaltingimustest, seda rohkem vajavad taimed hooldust, varjutamist, väetamist, ümberistutamist ja isegi kastmist, kuid halvimal juhul ei ole ka sellisest tegevusest kuigi kauaks abi. Seega: mida tõsisemalt suhtud planeerimisse ja panustad peenra rajamisse, seda lihtsam sul hiljem on.

Rododendronile täiuslikke looduslikke tingimusi leidub meil üsna vähestes aedades, kuid sellepärast pole vaja heituda. Teades ja arvestades rododendroni kasvunõudeid, saab talle luua sobiva kasvukoha pea kõikjale.

Eestis on rododendronile looduslikult sobivaim kasvukoht tuulevaikne ja poolvarjuline metsaalune, kus kasvavad ka teised kanarbikuliste perekonda kuuluvad indikaatortaimed: kanarbik, mustikas, pohl jne. Et rododendron vajab ühtlast niiskust, on see tõenäoliselt huumusrikas ja turbane sooserv vmt ala, eelistatavalt kerge kaldega, et liigvesi pinnase ülemistest kihtidest ära valguks. Sellisesse asukohta rajatud aed, kus kasvavad rododendronid ja nende seltsilised – põõsad, pinnakattetaimed, varjupüsikud ja sõnajalad – on hoolduse seisukohalt kõige muretum, eriti kui valida ka külmakindlad sordid.

Eelisolukorras on seejuures männimets. Männi juurekava suundub allapoole ega hakka rododendronite pinnapealse juurestikuga niiskuse ja toitainete kättesaamisel konkureerima. Kuusejuured aga asuvad maapinna lähedal nagu rododendronilgi ja seepärast tuleb nende puhul olla ettevaatlikum. Mida täiskasvanum kuusik, seda väljakujunenum on ka elu mulla all ja rahulikum rododendronitel seal elada.

Sellises ideaaltingimustega paigas ei vaja rododendronid muud pinnase ettevalmistust, kui selle kohevamaks muutmist: maapind tuleks freesida ja lisada sellele freesturba ja koorepuru segu.
Õnneks meeldivad rododendronile ka teistsugused kasvukohad kui niisked metsa-alad – näiteks sinu olemasolevasse aeda sobivasse kohta õigetel tingimustel rajatud peenar.

 

Happeline pinnas
 

Poolvarjulises okaspuumetsas, kus on näha kasvamas ka teisi kanarbikuliste sugukonda kuuluvaid hapulembeseid indikaatortaimi, on mulla happesus enamasti rododendronile sobiv. Kui sa aga oma aia mulla happesuses siiski kahtled, kontrolli seda aiandusärist ostetud testriga ja tee sellega kaasasoleva õpetuse järgi lihtne katse.
Juhul, kui pinnase reaktsioon on piiripealne või vajalikust (pH 4,5-5,5) neutraalsem, tuleb taimed istutada uude kasvupinnasesse – aiandusärist ostetud turba-koorepuru segusse.

Iga spetsiaalselt rajatud peenra puhul peab meeles pidama, et seal tuleb mõne aasta möödudes  happesust kontrollida. Kui rododendronilehed omandavad juba kollaka varjundi, mille taustal näha tumeroheline võrkmuster, on suur häda juba käes, pinnas pole piisavalt happeline ning taim tuleb viivitamatult uude pinnasesse ümber istutada. Pinnase neutraliseerumist põhjustab Eesti lubjarikas pinnas ja põhjavesi, eriti paepealses Põhja-Eestis.

Peenra rajamisele on kaks lähenemisviisi: istutada taimed maapinda süvistatud istutusauku või rajada maapinnale kõrgpeenar. Enamikus Eesti paigus tuleks eelistada viimast varianti. Ka maapinda süvistatud peenra puhul vajad ühe taime kohta 200-300 l haput freesturvast, kuid  see neutraliseerub ümbritseva mulla ja pinnasevee mõjul mõne aastaga. Maapinnale rajatud turbapeenra puhul võib neutraliseerumist põhjustada ennekõike kastmisvesi, selline peenar peaks püsima piisavalt hapu kümmekond aastat või enamgi. Mõni praktik soovitab pinnase neutraliseerumise vältimiseks lisada lubjarikka piirkonna kastmisveele ka õunaäädikat (1 spl ämbritäiele veele).

Kui rodosid ümbritsev turbapinnas on alasti, kipuvad tuul ja päike sõredat pinnast kuivatama ja suureneb kastmisvajadus. Niiskuse säilitamiseks võiks istutusala kas multšida (näiteks koorepuru, tammelehtede või okastega, mis kõdunedes ka väetavad taimi) või haljastada varjutaluvate pinnakattetaimedega. Multšimisse suhtub Mihkel Saar aga ettevaatusega: puhta sõreda freesturba peal olev multšikiht võib takistada pinnasel sulamist ja tekitada ootamatuid kahjustusi.

 

Kes varju, kes päikesesse
 

Meie kliimas peab igihalja rododendroni puhul alati arvestama, et kõige hooldusvabam kasvukoht on selline, kus taimele kevadtalvine-varakevadine päike peale ei paista. Igihaljad rodod on seepärast mõistlik istutada poolvarjulisse kuni varjulisse kasvukohta. Juhul kui sinu igihaljast rododendronit ähvardab siiski oht jääda kevadpäikese meelevalda, tuleb teda talveperioodil varjutada.
Ära aja segi varjutamist ja katmist! Viimast ei maksa igihaljaste rododendronite puhul rakendada, sest sooja talvekatte all ärkab taim talveunest, kuid sureb külmunud pinnase tõttu janusse. Katmise vältimiseks on ainus võimalus valida meil külmakindlad sordid.
Heitlehised rododendronid (asalead) võib istutada muretult päikesepaistelisse kasvukohta, sest neid kevadtalvine päike ei ohusta.
Heaks poolvarjuandjaks on suured puud, kelle puhul tuleb silmas pidada kaht asja: esiteks, kas nende juurekava hakkab rododega konkureerima; teiseks tuleb silmas pidada, et tihe puuvõra laseb läbi ka vähem vihmavett.

 

Ühtlane niiskus ja väetamine
 

Rododendroni heaolu mõjutab palju niiskusrežiim: taimele peab olema tagatud stabiilne niiskus. Kui märkad, et rododendronilehed  on longus ning kokku rullunud, on taimel janu ning lehtede kokkurullimisega kaitseb ta end niiskuse liigse aurustumise eest. Kevadel ja sügisel on maa meil enamasti piisavalt märg, kuid kõige hullema suvekuivaga tuleb kontrollida, kas rododendronitel on ikka küllaldaselt niiskust.

Samas tuleb kindlasti meeles pidada, et taim ei talu seisvat liigvett, seepärast kasvab ta rõõmsalt vaid seal, kus on väga hea drenaaž (maapinnale rajatud kõrgpeenras). Kui sinu rododendron kasvab istutusalas teiste taimede seas (nt vabakujulises hekis), tuleb hoolikalt jälgida, et tema istutusauk ei jääks maapinnast sügavamale lohku, kuhu hakkab kogunema liigvett. Samuti tuleb taime sellises kasvukohas hoolsasti väetada, et naabertaimed teda vaeseks ei sööks.
Väetada tuleb niikuinii kõiki rododendroneid (eriti pea silmas sorte), sest rikkalik õitsemine kulutab samavõrra ka taime energiavarusid. Väetada tuleb kord aastas, mais-juunis. Rododendroni äge kasvuperiood on vahetult pärast õitsemist, ülejäänud suve moodustab taim õiepungi ja aastakasvud puituvad. Seega ei tohiks väetamine jääda jaanipäevast hilisemaks, sest see võib põhjustada taimel uute kasvude moodustumise. Need ei jõua aga enam puituda ja külm võtab need lihtsalt ära. Müügilolevate väetiste hulgast soovitab Mihkel Saar valida granuleeritud kujul mineraalväetise.

 

Rododendroni hooldus aasta lõikes
 

Kui oled istutanud oma rododendronid neile sobivasse kasvukohta, on taimede hooldus küllaltki lihtne, meeles peab pidama vaid mõnd hooajalist tööd.

* Lisa kevadel põõsaste alla värsket turvast. Seda võid visata isegi lumele, sest näiteks päikesepaistelisel kasvukohal kasvavate heitlehiste põõsaste all sulatab tume multš soojenedes lume ja kiirendab maapinna sulamist. (Dendroloogide seltsi esinaine Aino Aaspõllu näiteks sulatab oma aias segaistutustes kasvavate rododendronite ümbrust üles sooja veega, et rododendronid pinnasest kiiremini vett kätte saaksid.)

* Puhasta põõsad kohe pärast õitsemist õisikutest – taim ei kurna end seemnete valmimisega ära ja pühendub uute õiepungade moodustamisele (ja põõsad on ka esteetiliselt kaunimad). Näpista õisikud ära uute õiepungade pealt, need murduvad õigest kohast kergesti ja kääre pole vaja kasutada.

* Rodosid tuleb väetada mais-juunis spetsiaalse hapulembeste taimede väetisega. See töö peaks kindlasti enne jaanipäeva tehtud saama.

* Kui sul on vaja kaitsta oma taimi varakevadise päikese eest, sea varjutuskangad üles juba novembris-detsembris. Kasuta selleks spetsiaalset rohelist varjutuskangast. Mitte mingil juhul ei tohi varjutamiseks kasutada valget katteloori ega talvekattekangast! Enne katte paigaldamist tõmba taime võra nööriga kokku. Seejärel pista ümber põõsa paar kõrgemat tokki, nii et need moodustaksid püstkoja. Varjutuskangas tuleb panna tugedele, mitte taimele, sest muidu võib lume raskus põõsa ära murda.

Kaunitare imetlemiseks!
Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik

Sarnased artiklid