Liilia – vooruslikkuse, süütuse ja puhtuse lill
Ave Visnapuu
'Aladdin's sun'. | erakogu

Liiliad on võlunud inimesi tuhandeid aastaid. Algselt kasvatati neid söödavate sibulate tõttu toidutaimena, samuti kasutati ravimite ning kosmeetikumide tootmisel. Peagi hakkasid nad aga levima dekoratiivtaimena. Euroopas said liiliad laiemalt tuntuks 16. sajandil, Eestis 17. sajandil tänu mõisaaedades kasvanud liikidele, nagu kirju ja valge liilia ning tuliliilia.

Sõna „liilia“ pärineb vanakreeka sõnast leirion ning tähendab valget liiliat. Sellest tuleb ka ladinakeelne vaste lirium, hilisem perekonnanimi Lilium. Liiliate perekonnas on umbes 100 liiki. Looduslikult kasvavad nad Aasias, Ameerikas ja Euroopas. Neid võib leida nii võsastikes, metsades, soodes, niitudel, steppides kui mägedes.

Liiliad on mitmeaastased sibultaimed. Botaaniliselt kuuluvad nad liilialiste (Liliaceae) sugukonda ja liiliate (Lilium) perekonda. Liiliate säilitusorgan on sibul. See koosneb lihakatest sibulasoomustest, mis kinnituvad sibulakannale. Sibulat ei kata väline kest nagu tulpidel ja hüatsintidel. Välimised soomused ei varja sisemisi täielikult, vaid katavad üksteist katusekivitaoliselt. Seetõttu on liiliasibul õrn, tundlik haiguste, kahjurite ning kuivamise suhtes.

Varred on liiliatel enamasti püstised, harunemata ehk lihtsad ning lehistunud. Õied asetsevad varre tipus üksikult või kobar- ja sarikõisikus, milles on 2–3 või enamgi õit. Kujult on need karikjad, kellukjad, trompetjad, tähtjad või turbanikujulised ning sageli lõhnavad. Vili on kolmekambriline kupar.

 

Tulemuslik aretustöö
 

18. sajandi lõpus alanud liiliate aretustöö oli pikka aega väga tagasihoidlik ja vaevaline. 1920. aastatel oli sorte kõigest 100 ringis, kuid paeguseks on neid juba umbes 7000. 1962. aastal koostati esimene liiliahübriidide klassifikatsioon, mis kehtib tänapäevani. See koosneb 9 rühmast, kusjuures kaheksasse on koondatud liiliasordid, viimasesse aga liigid.

Eestis avamaal kasvatatavatest on tähtsaim Aasia hübriidide sordirühm kui ääretult mitmekesine ja sordirikas. Taimed on vähenõudlikud, kiiresti paljunevad, suhteliselt külma- ja haiguskindlad. Õite värv ulatub lumivalgest mustjaspunaseni, helekollasest tumeoranžini. Õisi võib õisikus olla 2–3 kuni mitukümmend, enamasti need ei lõhna.

Teise tähtsa rühma moodustavad trompethübriidid. Nende tugevalõhnalised valged, kollased, roosad või punased trompetõied on taimeriigis ühed suuremad. Kuigi üsna haigus- ja külmakindlad, soovitan neid siiski talveks korralikult katta. Trompetliiliatele meeldib kasvada segamatult ühel kohal, istutusjärgsel aastal ei pruugi nad õitseda.

Oluline osa on ka martagonhübriididel. Neid on tänu aeglasele paljunemisele maailmas vähe, umbes 100 sorti. See-eest on nad täiesti külmakindlad ja vastupidavad, edenevad ühel kasvukohal häirimatult aastaid. Pärast ümberistutamist ei pruugi järgmisel aastal õitseda. Nende armsad turbanikujulised õied võivad olla valged, kollased, oranžid, roosad, veinpunased, lillad. Enamasti on nad kõrgekasvulised, vars tugev ega vaja toestamist.

Avamaal on võimalik kasvatada ka Ida-Aasia liikidest aretatud ida- ehk oriendihübriide –enamasti suurte karikakujuliste kaunivärviliste tugevasti lõhnavate õitega hilja puhkevaid sorte. Sellesse rühma kuuluvad liiliad nõuavad kasvatajalt palju rohkem oskusi ja vaeva. Nende viljelemist avamaal ei raskenda mitte niivõrd külm kui meie liigniiske sügis-talv. Samuti on nad haigusõrnemad kui mõne teise grupi liiliad. Küll saab neid edukalt kasvatada külmkasvuhoones, lavas või potis. Kui panna peale paks talvekate ja istutada nad veidi sügavamale sooja aianurka hästi vett läbilaskvasse mulda, võivad nad ka avamaal vastu pidada.

Populaarsust koguvad 8. rühma kuuluvad LA ja OT hübriidid. LA rühm on saadud longiflorum’i ja aasia hübriidide omavahelisel ristamisel. Nad on meie kliimas vastupidavad, paljunevad hästi, on jõulise kasvuga ning suurte kaunite õitega. OT ehk orientpet’i hübriidide aretusvanemateks on kasutatud ida- ja trompethübriide. Tulemus on väga kaunite õitega kõrgekasvulised liiliad, kes on külmakindlamad kui nende esivanemad. Jõulise kasvu tõttu kutsutakse neid ka puuliiliateks.

 

Väärivad imetlust ja avastamist
 

Meie oludes saab kasvatada paljusid liike, kuid laiemalt on levinud vaid mõned. Tuliliilia (L. bulbiferum) levib looduses Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägiaasadel ning orgudes. Teda on juba 16. sajandist alates väga palju kasvatatud aedades. Eestis leiab teda endistes mõisaparkides ja talude lähistel või ka taluasemetel metsistunult. Tuliliilial on püstised karikakujulised heleoranžid tumedate täppidega veidi karvased õied. Tolmukad on roosakasoranžid. Vars on tugev püstine, 60–110 cm kõrge, ülemine osa kaetud pehmete villkarvadega. Tuliliilial on lehti arvukalt, kujult on nad lineaalsüstjad, 4–5 cm pikad. Lehekaenaldesse moodustuvad mõnikord pisikesed rohekaspruunid sigisibulad. Ta viljub väga harva. Tuliliilia on vähenõudlik ja talvekindel, võib ühel kasvukohal olla palju aastaid ning paljuneb kiiresti tütarsibulatega. Teda on laialt kasutatud sordiaretuses.

Tunduvalt rohkem on levinud tuliliilia teisend krookusliilia (L. bulbiferum var. croceum), keda rahvasuus kutsutakse ekslikult keisrikrooniks. Tegelikult kuulub viimane nimi hoopis harilikule püvilillele (Fritillaria imperialis). Krookusliilia erineb tuliliiliast selle poolest, et tema õied on tumeoranžid, ainult keskosas heledamad, lehed on tuhmid ning lehekaenlas sigisibulaid ei arene. Krookusliilia õitseb tuliliiliast 2–3 nädalat hiljem.

Valge ehk madonnaliilia (L. candidum) on kaunite särav-lumivalgete õitega lill. Tema looduslikud kasvukohad on Kreekas, Türgis, Makedoonias, Liibanonis, Aserbaidžaanis ja Süürias. Vars on püstine ning kuni 120 cm kõrge. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt, ülemised varrelehed on lühemad ning kitsamad, juurmised aga laiemad-pikemad. Kobarõisikus on 5–15 lehterjat meeldiva lõhnaga juuli alguses avanevat õit. Valge liilia elurütm erineb enamikust teistest liilialiikidest. Pärast õitsemist lehed kuivavad ning taim jääb puhkama. Siis on õige aeg sibula ümberistutamiseks. Meie oludes on see enamasti augusti keskel. Istutama peab nii, et sibula tipp oleks mullaga kaetud vaid kergelt ehk 2–3 cm. 6–8 nädala pärast tekivad juurmised lehed ning sellise lehekodarikuga jäävad taimed talvituma. Kui istutamine hilineb või sibul satub liiga sügavale mulda ega jõua lehekodarikku kasvatada, ei pruugi taim järgmisel aastal õitseda.

Valget liiliat ei ole lihtne kasvatada. Ta on nõudlik liik, vajades sooja päikesepaistelist hästi vett läbilaskvat kasvukohta. Muld olgu toitainerikas, leeliseline või neutraalne; happelist mulda ta ei talu. Ümberistutamist vajab 4–5 aasta järel.

Hansoni liilia (L. hansonii) kasvab looduslikult Koreas. Tedagi on minevikus viljeldud toidutaimena. Vars on tugev ja kõrge, piklikovaalsed lehed asuvad 1–3 männases. Sarikjas õisikus on 10–12 oranžkollast tipust tagasikäändunud lihakate õiekattelehtedega rippuvat meeldiva lõhnaga juulis puhkevat õit. Hansoni liilia on vähenõudlik ja talvekindel liik ning pikaealine, võides samal kohal kasvada aastakümneid. Talle meeldib varjuline, niiskemapoolne, rikkaliku lehemullaga kasvukoht. Päikese käes õied luituvad kiiresti. Liigi puudus on vaevaline paljunemine – seemned on aeglase idanemisega, tütarsibulaid tekib harva ja vähe. Kõige edukamalt saab paljundada sibulasoomustega. Kevadel alustab kasvu teistest liiliatest varem, mistõttu peab teda kaitsma öökülmade eest.

Üks hilisemaid õitsejaid liiliate hulgas on Henry liilia (L. henryi). Tema looduslik kasvukoht on Kesk-Hiina mägedes kuni 1200 m kõrgusel madalate puude ja põõsaste vahel. 180–200 cm kõrgusel tugeval kergelt kaardunud varrel kasvavad rippuvad turbanikujulised õied, mis on roosakaskollast kuni oranži värvi. Õiekattelehed on alusest kuni keskosani kaetud väikeste näsadega. Õie neelus moodustavad rohelist värvi näsad tähtja laigu. Looduslikus kasvukohas on õisi õisikus 1–3, kultuuris isegi kuni 20. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt ning on sageli sirpjalt kõverdunud. Meie oludes on Henry liilia täiesti külmakindel ja vastupidav, võib ühel kasvukohal kasvada palju aastaid. Armastab viljakat neutraalset või leeliselist mulda, talub hästi kuivemat mulda, aga ei meeldi turbamuld ja liigne niiskus.

Kirju liilia (ka varjuliilia, türgi liilia, martagonliilia) (L. martagon) kasvab looduslikult Lõuna- ja Kesk-Euroopas, Kaukaasias, Lääne- ja Ida-Siberis. Teda leidub nii mäenõlvadel kui hõredates okas- ja lehtpuumetsades. Kirju liilia on väga vana kultuurtaim ning teda kasvatati toidutaimena. Samuti on ta mee- ja ravimtaim. Eestis võib mitmel pool asulate läheduses näha kirju liilia metsistumist. Taime vars on 80–100 cm kõrge, lehed asetsevad sellel 6–10 kaupa männases. Kobarõisikus on 5–15 või enam turbanikujulist rohkete täppidega rippuvat õit. Õievärv võib olla veinpunasest kuni tume-sirelilillani. Liigile on omane väga suur liigisisene varieeruvus, rohkesti esineb erinevaid teisendeid ja vorme. Tuntuim neist on valgeõieline teisend (L. martagon var. album).

Kirju liilia on väga vähenõudlik, pikaealine ja külmakindel. Talle meeldib huumus- ning lubjarikas muld. Talub hästi varju, kuid on vastuvõtlik hahkhallitusele. Ei meeldi ümberistutamine – pärast seda ei pruugi mitu aastat õitseda.

Kuningliilia (L .regale) kasvab looduslikult väikesel alal Hiinas Mini jõe orus rohttaimede ja madalate põõsaste vahel. Taim on tugeva püstise 60–120 cm kõrguse rikkalikult lehistunud varrega. Kobarõisikus on 3–10 hästi lõhnavat lehterjat õit. Õied suured ja valged, neelus kollased, välimine pind pruunikaspunane. Kuningliiliat on üsna lihtne kasvatada. Ta on pikaealine, kuid meil vajab siiski kerget talvekatet. Eelistab viljakat mulda, päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Õitseb juunis-juulis. Sordiaretuses on kuningliilia tähtsaim liik trompethübriidide saamisel.

 

Parajalt pirtsakad
 

Liiliatele meeldib päikesepaisteline mitte liiga kuiv ega ka liigniiske kasvukoht. Kuna tugev päike pleegitab õied, on hea, kui keskpäeval langeb taimedele kerge vari. Suurte puude alune neile siiski ei sobi – seal liigub õhk vähe ja õhuniiskus on suurem ning nad võivad kergemini nakatuda seenhaigustesse. Levinud on väide, et liiliad tahavad kasvada „pea päikeses, jalad varjus“, s.o sibulad vajavad vastupidi maapealsele osale jahedat mulda. Lihtsaim viis seda saavutada on katta taimedealune muld neutraliseeritud turbaga. Kasvuks sobib kõige paremini viljakas liivsavimuld, mille pH on 6–7. Liivmuldi saab parandada raskema savimulla ja lehemulla lisamisega. Rasket savimulda muudab kergemaks-õhurikkamaks liiv-, mätta-, lehe- või turbamuld.

Liiliad on väga tundlikud mulla liigniiskuse suhtes, eriti ohtlik on seisev vesi sibulatele sügisel ja talvel, taimede puhkeperioodil. Seetõttu ei sobi neile halvasti vett läbilaskva raske savimullaga kasvukoht, kuid sellist ala on võimalik parandada drenaažiga. Selleks tõsta muld 50–60 cm sügavuselt välja, põhja panna kruusa ja siis täita auk viljaka mullaga. Kõrge põhjaveega kasvukohas tuleb sibulad istutada nn tõstetud peenrasse.

Sibulate istutamise ajal on hea mulda segada kõdusõnnikut või kompostmulda. Koduaias ei ole mineraalväetistega väetamine ilmtingimata vajalik. Kui taimed on samal kohal kasvanud juba mitu aastat, võiks neile kevaditi anda paar korda kolmenädalase vahega ilutaimedele mõeldud väetist. Kohe pärast õitsemist turgutada liiliaid nn sügisväetisega soodustamaks toitainete kogunemist sibulasse. Väetist külvata kindlasti pilves ilmaga ning segada see pealmisse mullakihti. Kuiva mulda on vaja kasta.

Liiliad võivad ühel kohal kasvada aastaid. Nad istutatakse ümber siis, kui neil pole kasvamiseks piisavalt ruumi või on seenhaigused neile liiga teinud. Parim aeg selleks on augusti lõpp või septembri algus. Kuna liiliasibulal ei ole kattesoomuseid, ei talu ta kaua õhu käes seismist ning tuleb kohe peenrasse tagasi istutada, kuid mitte samale kohale. Sibul panna sõltuvalt tema suurusest sibula kõrguse kolmekordsesse sügavusse. Augu põhja võiks puistata veidi puhast jämedat liiva. Viimasel ajal pakutakse aianduspoodides liiliasibulaid müügiks kevaditi. Pikalt poes seisnud närtsinud sibulaid peaks turgutada, asetades nad ööpäevaks veega täidetud alusele. Riknenud sibulasoomused tuleb ettevaatlikult eemaldada ning lõikekohtadele tupsutada puusöepuru.

Talvekate ehk multš kaitseb liiliaid talvel liigse külma eest, vähendab külmakohrutuse ohtu ning sellega kaasnevat juurte rebenemist. Hea talvekate on neutraliseeritud turvas, kõdusõnnik või kompost. Selline multš jätta kevadel peenrale. Külmaõrnematele sordirühmadele võib lisaks kasutada puulehti, millele panna tuule kaitseks peale kuuseoksad. Liiliapeenrad tuleb katta talvekattega enne püsivate külmade tulekut. Kevadel pole nende eemaldamisega mõtet kiirustada, kuna need pidurdavad taimede liigvarast kasvu ning kevadiste külmakahjustuste oht väheneb.

Suur probleem liiliakasvatuses on kevadised hilised öökülmad. Taimed võivad saada nii tugevalt kahjustada, et kiratsevad kogu kasvuperioodi, on haigustele vastuvõtlikud ning ei pruugi üldse õitseda.

Liiliad sobivad kasvama väikeste gruppidena püsilillepeenras. Madalakasvulised sordid võib paigutada kiviktaimlasse, kus nad rikastavad erinevate padjandtaimede vahel kiviktaimla värve. Samas on liiliad kaitstud ülekuumenenud mulla eest. Kõrgemakasvuliste sortide naabriks sobivad aed-leeklilled, suureõieline härjasilm, õnneheinad, kukekannused, ogaputked, mesiohakad, heleeniumid, siilkübarad, pööris-kipslill, harilik kitseenelas.

 

Hädad ei hüüa tulles
 

Ebameeldivam pool lillekasvatuses on haigused ja kahjurid. Üks muret tekitavamaid probleeme on hahkhallitus, mis teeb kahju jahedatel ja niisketel suvedel. Kõigepealt ilmuvad taime ülemistele lehtedele ümmargused pruunika äärisega keskelt heledamad laigud, mis kiiresti suurenevad, kuni katavad kogu lehepinna. Lehtedelt levib haigus vartele-õitele ning hullemal juhul ka sibulatele. Avanemata õiepungad moonduvad. Haigusest aitavad hoiduda õige kasvukoha valik, kevadel peenrale puistatav puutuhk, haigusnähtude ilmnemisel kahjustunud taimeosade ärakorjamine ja põletamine. Kui aias kasvab liiliaid palju, tasub kaaluda keemilise tõrje tegemist.

Hoopis keerulisem ja sageli raskesti märgatav on viirushaiguste kahjustus. Igal aastal ei pruugi haigustunnused esile tullagi. Viirushaigustele viitavad heledamad ja tumedamad triibud vaheldumisi lehtedel ning laigud õitel, ebanormaalne kasvukuju, taimede kängumine, lehtede keerdumine, tiheda leheroseti moodustumine, õite moondumine ja mitteavanemine. Selliste tunnuste ilmnemisel tuleb kohe kogu taim hävitada, aga kindlasti mitte komposti hulka visata. Samas võivad ka kevadised hiliskülmad tekitada sarnaseid kahjustusi! Viirushaigusi on võimatu tavaliste tõrjevahenditega tõrjuda, aitab profülaktika. Kuna enamik viirusi kandub edasi taimemahla imevate putukate (näiteks lehetäide) abil, on äärmiselt oluline putukatõrje. Liiliaid ei tohi istutada teiste sibullillede, eriti tulpide alt vabanenud maale. Varte lõikamisel peab desinfitseerima kääre piirituses. Hoiduda tuleb taimeosade vigastamisest.

Äärmiselt tüütu tegelane on punaste kattetiibadega piklik mardikas – liiliakukk. Kaugelt vaadates meenutab ta veidi lepatriinut. Suurt hävitustööd teevad nii mardikad kui nende paksud kollakaspruunid limased vastsed. Kevadel tegutsevad nad püvililledel, kust hiljem kolivad ümber liiliate lehtedele munema. Kahjurid on võimelised lehed kuni rootsudeni paljaks närima. Kui mardikaid on veel vähe, saab neid sealt ära korjata ja hävitada. Siiski on nad nii osavad, et taime vähimalgi liigutamisel kukutavad end mullale, kõht taeva poole, kust neid on väga raske märgata. Vastseid ei soovitata katmata kätega puudutada, kuna on viiteid nende mürgisusest. Mardikate massilise esinemise korral võib kasutada keemilist tõrjet.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid