Laktoos ei saa peensoolest verre imenduda. Et see toimuks, peab soolerakkudes moodustuv ensüüm laktaas seedimisel lõhustama laktoosi ehk piimasuhkru kaheks lihtsuhkruks – glükoosiks ja galaktoosiks, mis pääsevad läbi sooleseina vereringesse ainevahetuses osalema. Kui laktaasi on sooles vähe või see koguni puudub, siis laktoos ei lagune ja imendub ainult osaliselt või ei imendu üldse.
Verre imendumata jäänud laktoos liigub peensoolest edasi jämesoolde. Seal lõhustavad bakterid piimasuhkru gaasideks (vesinik, süsihappegaas, metaan) ning hapeteks (piim- ja äädikhape).
Need ained venitavad ja ärritavad soolt, tekitades tund-paar pärast söömist kõhuvalu, -puhituse, -korisemise ja -lahtisuse. Mõnikord võivad lisanduda higistamishoog, külmatunne, liigese- või kuklavalu või lihtsalt väsimus.
Piim on imiku toit ja seetõttu on pärast sündimist ensüüm laktaas organismis väga aktiivne. Kui aga laps hakkab sööma täiskasvanu toitu, siis laktaasivajadus seedimiseks väheneb oluliselt ja organism vähendab selle valmistamist üsna järsult või lõpetab selle tootmise hoopiski. Seetõttu on maailmas on väga palju täiskasvanuid, kes ei talu piima, sest nende organism ei suuda laktaasivähesuse või -puudumise tõttu laktoosi omastada.
Laktoositalumatus on pärilik. DNA-testiga saab selgitada, kas piimasuhkrutalumatus on tingitud tõepoolest laktaasi vähesusest või tuleb otsida muid põhjusi.
Piimasuhkru imendumishäire saab kindlaks teha laktoosi koormustestiga. Pärast laktoosilahuse joomist kontrollitakse vere glükoosisisaldust. Kui see on suurenenud, laktaasipuudust ei ole. Laktaasi hulka määratakse ka soole limaskestalt võetud proovidest.
Kasutada saab lihtsat enesekatset: paar nädalat tuleb loobuda rõõsast piimast, piimapulbrist, piimatoitudest ja piimaga valmistatud toituainetest, näiteks kondiitri- ja pagaritoodetest, jäätisest, vorstidest, piimašokolaadist jne. Kui selle aja jooksul seedehäired kaovad, võib olla üsna kindel, et süüdlaseks on rõõsk piim, täpsemalt piimasuhkur.