Rohkem herne- ja oapeenraid! Kuidas rohkem saaki saada?
Priit Põlma
Põldoa kaunas on sõltuvalt sordist 3–6 tera. | Shutterstock

Liblikõieliste sugukonda kuuluvad aedhernes Pisum sativum, aeduba Phaseolus vulgaris ja põlduba Vicia faba on kõigile hobiaednikele tuntud köögiviljad. Ja vähemalt hernepeenar on igas koduaias olemas. Siiski võiks neid maitsvaid suure toiteväärtusega köögivilju rohkem kasvatada.

Hernest on väga mõnus käia söömas suvel otse peenrast, ka aed- ja põlduba saab suve teisel poolel korjata toidu valmistamiseks otse põllult. Samas võiksid aga peenrad olla olulisemalt pikemad varumaks neid köögivilju talvekski. Kõiki on väga lihtne säilitada sügavkülmutatult, on võimalik ka konserveerida-kuivatada, kuigi need toimingud on veidi keerulisemad.


Peibutav sordivalik
 

Herne ja ubade kasvatamine pole raske. Kõige keerulisemaks võib osutuda hoopis sortide valik – nende seemneid pakutakse peale spetsiaalsete aianduspoodide ka pea igas toidukaupluses. Kui viimastes on köögivilja/lilleseemne riiulitel enamasti tuntud ja laialdaselt kasvatatavad sordid, siis aianduspoodide või interneti vahendusel tellides on võimalik saada väga erilisi. Kui seda teha interneti kaudu, peab siiski hoolega jälgima, kas konkreetne sort saab valmis ka meie kliimatingimustes. Eelkõige tuleb valmimisaega vaadata aedoa kõrgekasvuliste, nn lattoa sortide puhul. Pikema kasvuperioodiga ube võiks isegi kasvatada kasvuhoones.

Kui aias kasvab erinevaid herne- ja oasorte, ei pruugi neilt endalt uueks külviks seemne võtmine anda head tulemust. Kuigi nii aedhernes, aed- kui ka põlduba on peamiselt isetolmlevad kultuurid, annab putukate kaasabi suuremat saaki. Ent tolmeldajad viivad õielt õiele liikudes ühe sordi õietolmu ka teisele sama liigi taimele ning tulemus on risttolmlemine. Näiteks kui kasvatada kõrvuti lilla ja valge seemnega põldoa sorte, annab osa lilla seemnega sorte järgmisel aastal järglased hoopis valge seemnega. Sama juhtub teinekord ka aedoasortidega, neil võib veel kauna sees olev kilejas kiht moodustuda kiiremini.

 

Olulised ettevalmistused

 

Liblikõielised kultuurid on teistest köögiviljadest väiksema toitainete vajadusega, kasvades ka väheviljakal pinnasel. Sellisel juhul on siiski hea anda kevadise mullaharimise ajal juurde veidi komposti või kompleksväetist. Kevadine väetamine soodustab mügarbakterite arengut liblikõieliste juurtel, need aga soodustavad taimede varustamist lämmastikuga.

Aedhernes on neist kolmest kõige külmakindlam ning herneseemne saab avamaale kevadel külvata juba üsna varakult (alates aprilli keskpaigast). Põldoaseemne võib maha panna mai alguses. Aedoa külviga tuleb oodata, kuni maapind on soojenenud vähemalt 10–12 ºCni ning öökülmade oht on minimaalne – sobiv aeg mai lõpp või juuni algus.

Kui on viitsimist, võib kõiki neid kultuure külvata 1–2nädalase vahega korduvalt. Aedoa ja -herne esimesed külvid on hea paremate kasvutingimuste tagamiseks esialgu katta kattelooriga. Tärkamise aega on võimalik lühendada, kui seemneid eelnevalt leotada paar päeva leiges vees. Selliste seemnete külvamise järel peab aga tagama, et muld ära ei kuivaks, muidu kuivavad juba paisuvad seemned uuesti ning taimed ei tärkagi.

Seemnete külvitihedus ja -sügavus sõltuvad suurel määral konkreetsest sordist ning seda on kõige õigem vaadata seemnepakilt. Kaunviljade külvisügavus on tavaliselt 3–6 cm. Enamasti külvatakse seemned koduaias sama reavahega nagu teisedki köögiviljad – 50–70 cm. Väiksemal pinnal võib külvata ka 3–4realisse peenrasse, jättes ridade ja taimede vaheks 20–25 cm. Peamine kriteerium on, et kasvuaegsete hooldustööde tegemine ei oleks tülikas.

 

Parasjagu hoolt

 

Koduaias kasvatamisel on peamised hooldustööd rohimine, mullapinna kobestamine ning pikemaajalise põua korral kastmine. Viljakas koduaia mullas kasvatades pole kaunvilju kasvu ajal vaja enam väetada. Kui põldoataimed on kasvanud umbes 20–30 cm kõrguseks, tuleb reavahede harimisega taimi ka mullata – siis ei lamandu need nii kergesti.

Aedhernest ning kõrgekasvulisi aedoasorte peab eraldi toestama. Selleks kasutada vaiadele seotud nööre või spetsiaalseid toestusvõrke. Toestamist tuleb alustada siis, kui taimed on 10–15 cm kõrgused – see aitab vältida varte hilisemat muljumist. Kaunviljad on üsna põuakindlad taimed, kuid siiski on neid hea põuaperioodi ajal regulaarselt kasta. Eriti oluline on see kaunte moodustumise ajal.

shutterstock_721753294.jpg

Hernekaunu tuleb korjata ettevaatlikult vältimaks taime varte muljumist.
Shutterstock

Artikli märksõnad