Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine.
Vastlapäevakombestik ja vastlatoidud on püsinud paljuski muutumatuna tänu lastele ja noortele. Peale seajalgade, soolaubade ja hernesupi on vastlapäeva eritoit vastlakuklid. Tänini on populaarne ka liulaskmine ja nii nagu vanasti, võisteldakse ka nüüd pikema liu pärast. 19. ja 20. sajandil pidi see tagama linaõnne, tänaseks on sellest saanud üksnes ütlus. Et linakasvatus muutus oluliseks elatusalaks 18.-19. sajandil, siis on arvatavasti pika liu seostamine linade pikkusega just sellest ajast pärit. Üheks viimaste sajandite eripäraks on olnud vastlateks jääkarusselli ehitamine või jääpurjekaga sõitmine.
Pahade vaimude eemaletõrjumisest on võrsunud vastavate maskidega karnevalid, mille järelkajaks on Lääne-Eestis kada ajamine, s.o õlenuku viimine perest perre. Enamasti oli see õlgi täistopitud mehekuju. On arvatud, et kada on varasema metsikukultuse jätkuks. Õlgedest metsik on viidud puuteiba otsa aetuna pimedas metsa ja seotud puulatva. Komme tagas viljaõnne. Vastlasandid on olnud katoliiklikus Euroopas tuntud, Eestis on üksikteateid vaid Põhja-Tartumaalt ja Põhja-Viljandimaalt.
Maagilisi kombeid oli aga muidki. Näiteks tehti linapõllul tuld, kui lina ei tahtnud kasvada. Viidi ka väljale sõnnikut - viljakasvu tagamiseks; käidi võõraid lambaid pügamas - kas lammaste rikkumiseks või kohtuõnne saamiseks; viidi raudesemeid lauda läve alla - karja õnnestumiseks; rakendati esimest korda noori hobuseid või härgi - võtavad kiiresti õppust jne. Lastel lasti tuppa tuua nn linnulaaste, et nad leiaksid suvel palju pesi. Sedasama tehti muudelgi kevadistel pühadel.
Lääne-Euroopaga sarnane on veel nn lihaeide ringiliikumine ja vastla kottiajamise tava - lapsed käsutati pööninguluugi alla vastelt kotti püüdma ja visati neile ülevalt vett kaela. 19. sajandil otsiti mõnel pool teenijaid (ehkki enamasti toimusid teenijate otsimine ja mokalaadad uute abiliste leidmiseks hoopis küünlapäeval). Hoopis olulisem oli, et vastlapäev kuulus nn naistepühade hulka – naised läksid kõrtsi, kuid näiteks külas käimine oli sel päeval keelatud. Vastlapäev oli seotud rohkem naiste tööde ja tegemistega ning Kirde-Eestis leidub tema tähistamises kohati jüripäevaga sarnaseid naistepeo jooni.
Vastlapäeval lõigati juukseid, samuti hobuse saba – siis kasvavad pikad ja tugevad juuksed nagu hobusejõhvid, samuti tuli vähemalt seitse korda pead kammida. Vastlapäeval võisid vanatüdrukud ise kosja minna - äraütlemine oli sealjuures üsna keelatud. Mehelesaamist võis ennustada ka kontide abil: söödud kontidele pandi nimed juurde ja kutsuti siis koer tuppa. Kelle kondi koer välja valis, see sai mehele. Populaarseks endisaegseks meelelahutuseks oli ka vastlavurri meisterdamine - sea sääreluu keskele tehti auk, aeti nöör läbi ja tõmmati see siis hooga undama. Hiljem muutus tavaks asendada kondid nööpidega - suure nööbiga sai ligilähedaselt samasuguse vurri teha.
Naistetööd olid vastlapäeval keelatud, eriti ketramine ja ringliikumisega seotud tööd, sest muidu tuli lambakahju. Võis aga punuda paelu ja teha nööri. Tule süütamine oli keelatud, sest see kahjustas kariloomi ja hobuseid. Vastlapäeval ei mindud ka külla.
Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku.
Kuigi me võime vastlaid pelgalt eesti tavaks pidada, pole see teps mitte nõnda - näiteks inglastel kuuluvad vähemalt 19. sajandist tänini vastlapäeva juurde kukevõitlused ja jalgpall, kuid 19. sajandi lõpuni oli see aga pannkookide valmistamise püha. Kell 12 või 13 helisesid kirikukellad ehk pannkoogikellad, mille kõlamise järel võis küpsetamist alustada. Lihavõtte teist püha kutsuti lihapäevaks ja siis oli tavaks süüa esimesel pühal küpsetatud või keedetud liha. Kolmandalgi pühal söödi pannkooke koos esimesel pühal valmistatud liha ja muude roogadega. Nii nihkus range paastu algus kaugemale. Varem käisid Inglismaal vastlasandid, s.t lapsed uste taga laulmas, et saada toitu ja raha. Kui uks jäi suletuks, pilluti seda kivide ja potikildudega.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta