Rasvumisuuringute alal on üha suuremat kandepinda leidnud teooria, mille kohaselt inimesed peaksid kaalus alla võtma nende isiklikele omadustele kõige paremini vastavaks kohandatud meetodi abil. Teadlaste sõnul mõjutavad inimese suutlikkust kaalus alla võtta suuresti geenid ja hormoonid ning psühholoogia. See lähenemisviis purustab ka müüdi, nagu oleks tahtejõul salenemisel otsustav roll.
BBC ning Cambridge'i ja Oxfordi ülikooli teadlased testisid ja jälgisid kolme kuu vältel 75 salenejat. Katsealused jagati kolme rühma. Esimese moodustasid maiustajad, kel on raske söömist lõpetada, kui sellega juba kord alustatud. Uuringu kohaselt toimivad nendel inimestel soolestikuhormoonid nii, et nende ajuni ei jõua küllastustunde signaali.
Teise rühma moodustasid nn pidevad himutsejad, keda vaevab pidev nälg või toiduga seotud kujutluspildid. Teadlaste sõnul petavad nendel inimestel teatud geenid aju, nii et sellele näib, nagu oleks rasvavaru kohe-kohe otsakorral.
Kolmandas rühmas olid emotsionaalsed sööjad, kes leevendasid stressi ja ärevust söömisega. Nende probleemiks on kivinenud, kahjulikud käitumis- ja mõttemustrid, millest on raske lahti saada.
Katsealuseid õhutati kaotama viis protsenti oma kaalust. Keskmiselt jõudsid osalised aga kaheksa protsendi kaotamiseni. Kõige keerulisem oli salenemine himutsejatele ning kõige kergem maiustajatele. Siiski jõuti järeldusele, et katsealustele oli suur kergendus mõista, miks salenemine nende jaoks varem nii raske oli.
