Ladina-Ameerikas on kõrvits (Cucurbita) kasvanud metsikult üle 5000 aasta. Euroopasse jõudis see üheaastane rohttaim 16. sajandil. Ent kulus veel mitu aastasada, enne kui hakati hindama kõrvitsa raviomadusi.
Rikkalik valik
Pühendunud aiapidaja Tiina Tammet on juba hulk aastaid vahelduva eduga huvitunud kõrvitsate kasvatamisest. „Igal aastal olen viljelnud paari-kolme suvikõrvitsa- ja üsna mitut talisorti. Osa neist on saanud püsivateks lemmikuteks, ent alati tahan proovida ka midagi uut – kõrvitsamaailmas on võimalusi tohutult. Kõik maailma sordid kahjuks või õnneks meil ei edene. Kõrvitsa suur vili seab samuti oma piirid – sügisel on tegemist nende tarbimise ja säilituskoha leidmisega,” arutleb Tiina Tammet. Selles osas on talle abiks olnud kõrvitsast lugu pidavad sõbrad ning ise on ta ajapikku õppinud viise, kuidas seda maitsvat ja kasulikku vilja erineval moel toiduks valmistada või hoidistada.
Nende pere kodukanad on samuti kõrvitsamaiad ning seetõttu ei lähe saagist kaotsi suurt midagi. Puhtalt ilu pärast ta neid taimi ei kasvata, söögisordid ongi juba oma mitmekesisuses ilusad. Tänavu on uued „katsealused” sordid hallikoorelise ribilise viljaga ’Jarrahdale’ ja piklik oranž ’Pink Banana Jumbo’. Uus kollasetriibuline suvikõrvits ’Sunstripe’ F1 ootab samuti proovimist.
„Minu kulinaarsed lemmikud on hetkel suureviljalise kõrvitsa sordid ’Uchiki Kuri’ (’Red Kuri’) ja ’Candy Roaster’, muskaatkõrvits ’Hunter’ F1 ning hariliku kõrvitsa teisend spagettkõrvits. Eelistan selliseid sorte, mis väga suurt vilja ei kasvata, et jõuaks parasjagu ära tarbida. Viljad on aga kasvutingimustest ja aastast olenevalt erineva maitsega. Ehkki alguses ülejäänud pere kõrvitsatoitudest eriti ei hoolinud, on nüüd nemadki neid meelsamini sööma hakanud. Muskaat- ja spagettkõrvits ahjuroana ning kõrvitsa püreesupp on sügistalviti meil päris sagedased road,” tutvustab hobiaednik.
Tema hinnnangul on hea saagikas ja kompaktne tumeroheliste viljadega suvikõrvits ’Royal Flush’ F1, ent kollased on jälle silmale ilusad. Valkjate viljadega sort ’Long White Bush’ on maitsev ja õrna koorega. Suvikõrvitsad on hooaja toit ning sügise poole lähevad need küüslaugu, tomati ja kibepaprikaga erinevatesse hoidistesse. Traditsiooniline on marineeritud kõrvitsasalat. Tänavu kavatseb ta katsetada kõrvitsa hapendamist ja kuivatamist.
Omajagu hoolt
Kasvataja teab omast käest, et kõikide kõrvitsate kasvatamine on üsna sarnane. Nad vajavad sooja, valget ja tuulevaikset kohta ning rammusat, parasniisket mulda. Selliseid ideaaltingimusi alati pole, sest nagu teisigi aiavilju, ei tohiks neid üle paari aasta samal kohal kasvatada. Samuti pole aastad ilmastikult ühesugused ning seetõttu võib kasvatamine ka ebaõnnestuda. Kõige ohtlikumad on hiline ja varane öökülm.
„Ühel aastal jäin ilma suvikõrvitsateta, sest hirmus rahehoog hävitas juuli algul kõik taimed – olin just kaitsvad katteloorid suveks ära võtnud. Kõrvits tahab noorena nunnutamist – taimede ettekasvatamist ja istutamisjärgselt looriga kaitsmist. Kuival ajal korralikku, aga mitte liiga sagedast pinnase kastmist. Niiskust aitab hoida rohuhakke- või põhumultš. Suve keskel hool väheneb ning augustis võid imestusega vaadata, kui kiiresti kõrvitsa viljad on võimelised kasvama.
Enamik talikõrvitsasorte on laiutava kasvuga ning vajavad päris palju ruumi. Võrseid tasub siiski kujundada ja augusti keskel ladvad ära näpistada, et soodustada viljade valmimist,” jagab hobiaednik oma kogemusi.
Milliseid eelistada?
Suvikõrvitsad on enamasti põõsasja kasvukujuga, ühele perele piisab paarist viljakast taimest. Ka talikõrvitsate seast võib väikese aia jaoks leida kompaktsema kasvuga sordi. Aga siin on muidugi esikohal maitse-eelistused. Kindlam on valida varasem, alla 100päevase kasvuajaga sort. Tavaliselt on sordi info (vilja suurus, kasvuaja pikkus) seemnepakil kirjas või leiab selle internetist. Siis saab saaki ka jahedama ja lühema suve korral, soovitab Tiina Tammet.
Kes läheb turult kõrvitsaid valima, siis neil soovitab ta suvikõrvitsatest eelistada väiksemaid, värske moega suuremate kahjustusteta vilju. Ka talikõrvits peaks olema nähtavate vigastusteta. Väljastpoolt on võimatu näha, kui paks viljaliha letil oleval kõrvitsal parasjagu on. Kindel valik on pirnikujuline muskaatkõrvits – neil on reeglina vähe seemneid ja maitsev sisu.
