Redelit mööda õisi imetlema

Jüri Annist
Vaigulilled on talvekindlad püsikud. | Shutterstock

Vaigulilled (Silphium) on püsilillede hulgas tõelised vägilased: näiteks kaelus-vaigulill võib kasvada soodsal aastal kuni 3,5 meetri kõrguseks. Ilma väikese redelita tema õisi vaatama ei ulatu!

Algses tähenduses oli silphion (samuti silphium, laserpicium) taim, kes kasvas piiratud alal Põhja-Aafrikas Küreene linna lähistel (nüüdse Liibüa territooriumil). Alates 7. sajandist eKr omandas ta enneolematu kuulsuse. Tema aromaatse ja õhu käes kõveneva mahlaga (vaiguga) raviti väga mitmesuguseid haigusi ja suurendati organismi võimekust.

Aga tegelikult polnud see tähtis. Oluline oli, et taime mahl suutis ära hoida lapsesaamist ja katkestada soovimatut rasedust. Tegemist oli maailmas esimese tõhusa antibeebipilliga. Naisel tuli manustada herneterasuurune kogus taimevaiku ja kuuks ajaks oli käima peale jäämine välistatud.

Selline uskumatu varasalv kasvatas Küreene jõukaks kogukonnaks. Tervelt 700 aastat elasid sealsed asukad silphion’i najal liugu lastes. Tuntud multitalent Plinius Vanem (elas aastatel 23–79 pKr) väitis, et 1. sajandil eKr kingiti viimane taim keiser Nerole, kes selle pikemalt aru pidamata ära sõi. Hoolimata kasvukoha turvamisest oli taimede liigne kogumine saanud neile saatuslikuks.

Botaanikud ei ole siiani üksmeelel, mis taimega oli tegemist. Säilinud on Küreene hõbemünte, millele on löödud silphion’i kujutis. Algelisi pilte leidub teisigi, aga ühest vastust need ei paku.

Kuna algsest kasvukohast väljaspool taime kasvatamine suurtest ponnistustest hoolimata ei õnnestunud ja seemned idanema ei läinud, siis järeldati, et tegu võis olla kohapeal tekkinud spontaanse hübriidiga. Viimasel juhul on üsna tavaline, et see on steriilne ja seemnepaljundus on võimatu.

Aga kuidas on seotud nüüdsed „maavillased” vaigulilled tollase tipptegijaga? Väga proosaliselt: kui taimesüstemaatika isa, kuulus rootslane Carl von Linné (1707–1778) vaigulilledele nime pani, siis valis ta muistse silphion’i, sest ka nende mahl hangus õhu käes nagu kaotsi läinud kuulsusel.

 

Meenutab päevalille
 

Vaigulilled on väga sarnased päevalilledega. Aga neil on peale mitmete „nüansside” üks põhimõtteline erinevus.

Päevalillede korvõisikute (need, mida me kuju järgi lihtsalt „õieks” kutsume) tumedamat keskosa moodustavad putkõied on fertiilsed ja moodustavad pärast tolmeldamist seemneid. Need ilusad kollased, mis ringiratast ümber putkõite paiknevad, on keelõied. Viimased on steriilsed, lihtsalt „ilueedid”.

Vaigulilledel on täpselt vastupidi: kenad kollased keelõied lõpetavad seemnetena, õie keskosa putkõied on viljatud.

Vaigulillede õisikutelt leiad hulganisti liblikaid ja muid nektartoidulisi putukaid, kelle toimetamisi on jõudehetkel huvitav jälgida. Aga ära unusta, et ilma väikese redelita sa liblikateni ei küündi!

Mõni vaigulilledest võiks tee leida aeda, kui on soov omada seal mõnd tõeliselt vägevat püsilille. Liiati veel üsna haruldast, keda vähesed korüfeed võtavad vaevaks oma paksudes käsiraamatutes kirjeldada.
Vaigulilled on talvekindlad püsikud. Olenevalt liigist õitsevad nad suve algusest kuni sügiseni.

 

Neli vägilast koduaeda
 

Kaelus-vaigulill (S. perfoliatum) on aias kasvatamist leidvate vaigulillede seas sihvakaim. Ta kasvab soodsal aastal kuni 3,5 meetri kõrgeks.

Kaelus-vaigulille eripäraks on kausjad varreümbrised-lehed, millest taime tugev vars oleks justkui läbi torgatud. Vihmavesi koguneb pisikeste loigukestena lehtedele. Siit on tuletatud kaelus-vaigulille suupärane ingliskeelne nimi – cup plant ehk tassitaim.

Mitmesugused putukad tunnevad pakutavast joogiveest rõõmu. Arvukad kollased korvikud (juulist septembrini) oma nektariga on muidugi peibutis, mis neid kohale lendama meelitab, aga janu kustutamise vastu pole neil ka midagi. On isegi arvatud, et tegemist on taime poolt putuktoidu hankimise algelise mehhanismiga. Teaduslikku kinnitust sellele teooriale leitud ei ole.

Teised teadjamehed on välja pakkunud, et tegemist on hoopiski taimepoolse kaitsemehhanismiga. Mööda vart üles ronivad putukad ei suuda veega täidetud lehtedest mööduda ja jäävad pika ninaga.

Kompass-vaigulill (S. laciniatum) keerab oma varrel vastakuti paigutuvad lõhislehise tamme omadega sarnased suured lõhestunud lehed serviti ja osutab nende tippudega vääramatult põhja-lõuna suunas. Siit on kompass-vaigulille nimeni vähem kui kukesamm astuda.

See Põhja-Ameerika Suurelt tasandikult pärit taim püüab selle kohastumusega hoiduda keskpäevase päikese põletusest. Lapiti paiknevate lehtede ühele küljele paistab idast tõusev ja teisele läände loojuv hoopis taltsam päike. Kuni poole meetri pikkustele alumistele vanadele lehtedele lagipähe paistev keskpäevane päike võimaldaks neid praepannina kasutada.

Indiaanlased kasutasid kompass-vaigulille lõhnavat, aga kibedat mahla suuõõnt puhastava närimiskummina.

Taim kasvab preerias kuni kolm meetrit kõrgeks, aias jääb ta meetri võrra madalamaks. Suve teisel poolel avanevad tema kuni 12 cm läbimõõduga kollased korvõisikud.

Tervelehine vaigulill (S. integrifolium) on aianduslikku kasutust leidvate vaigulillede seas üks madalamaid. Isegi oma kodupreerias Põhja-Ameerikas jääb tema pikkus inimese omale alla. Samas olevat ta suuteline ühest taimest välja kasvatama kuni sada õisikuvart.

Tema õisikud on ikka kollased, läbimõõduga kuni 7 cm. Tervelehise vaigulille lehed varieeruvad kujult, aga on enamasti hariliku sireli omadega sarnased; suured, kuni 23 cm pikad. Lehed on mõlemalt poolt kaetud lühikeste udemetega, mistõttu katsudes meenutavad liivapaberit.

Tervelehine vaigulill suudab ennast seemnest kiiremini asiseks taimeks kasvatada kui teised vaigulilled, aga on samas tagasihoidlikuma laienemisega.

Täht-vaigulill (S. asteriscus) on siiani vaidlusi põhjustav liik. Taimesüstemaatikud ei ole jõudnud üksmeelele, milline ikka üks õige täht-vaigulill on.

„Harju keskmine” jääb kasvult üsna madalaks, alustab õitsemist suve hakul ning jätkab kuni sügiseni. Probleemiks võib kujuneda isekülvi oht, mida saab vältida, kui ära õitsenud õisikud õigel ajal eemaldada. Teisalt ei pruugi Eesti suhteliselt jahedatel suvedel seemned idanemisküpseks saadagi.

 

Kuidas kasvatada
 

* Vaigulilled jumaldavad päikest.

* Tavaline aiamuld sobib neile igati, kõlbab ka üsna nätskelt savikas.

* Vaigulilled õitsevad väga pikalt, hiljemalt juulist kuni sügiseni.

* Tuult nad ei pelga, seisavad vapralt püsti tuge vajamata.

* Ümberistutamist katsu vältida, sest vaigulille juurekava ei soosi seda.

* Parajalt vihmase suvega kasvavad nad kõrgemaks kui põuasega.

* Vaigulill vajab aega, et tubliks taimeks areneda.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid