Kullast kallimad mineraalid
Kodutohter
Shutterstock

Organismile hädavajalike mineraalainete nimekiri on pikk. Kõige kindlam viis tähtsatest mineraalidest ilma jääda on ühekülgne või liiga napp toiduvalik.

Keemiatunnis pähe kulunud Mendelejevi tabel puutub meisse rohkem, kui arvaksime: tuttavad ained nagu kaalium, raud, magneesium, fosfor, vask, jood, seleen, tsink, kaltsium osutuvad organismi elutähtsaiks ehitusplokkideks. Kraane, ämbrit, ilutulestiku rakette või plekk-katust vaadates ei tule pähegi, et need sisaldavad inimorganismile hädapäraseid aineid. Üle 20 mineraalaine on organismile vältimatult vajalikud - ilma nendeta ei püsi inimese ainevahetus normaalsena ja organism hakkab kannatama mitmesuguste puuduste all. Mineraalide nimekiri on seega pikk ja enamasti ei püsi nende ülesanded meeles, mõni tähtsam välja arvatud.
Mineraalid on pärit maapõuest, kust need taimede kaudu loomadesse ja inimestesse siirduvad.
Algainete võime võtta kõige eriskummalisemaid kujusid on imekspandav: neidsamu tähekombinatsioone võib lugeda nii väetisepaki, hernekoti kui ka vitamiinipurgi pealt; neid leidub mullas, organismides, vees ja mõnikord ka õhus.
 

Mineraalained ja mikroelemendid

Meile vajalikke algaineid nimetatakse mineraalaineteks. Et asi veel segasem oleks, räägitakse mineraalidest ja mikroelementidest. Niisugune jaotus põhineb sellel, kui palju neid organismis esineb. Mõningaid mineraalaineid vajame päevas sadu milligramme ja neid leidub organismi kogukaalus vähemalt 0,01%. Selliste mineraalide hulka kuuluvad näiteks kaltsium ja fosfor - esimest on 70-kilose inimese kehas tubli kilogrammi jagu ja teist üle poole kilo -, samuti magneesium, naatrium, kaalium, kloor ja väävel. Osa mineraalaineid aga vajame hea tervise seisukohast väga vähesel hulgal ja neid leidub organismis vaid tibatillukeses koguses.
Mikroelementide päevane vajadus on kõige rohkem mõnikümmend milligrammi ja kõige vähem mõni mikrogramm (ehk mõni miljondik grammist). Organismile elutähtsad mikroelemendid on näiteks raud, kroom, fluor, jood, koobalt, nikkel, tsink, räni, tina ja vanaadium. Mõistagi leidub ka mineraalaineid, millel pole organismi talitluste seisukohast tähtsust või mis on organismile kahjulikud.
Meditsiinis räägitakse raskmetallidest, mille all mõeldakse mõningaid inimesele ja keskkonnale kahjulikke metalle. Raskmetallid on näiteks elavhõbe, kaadmium ja plii, mis on suures koguses mürgised ja mõjuvad kahjulikult närvisüsteemile. Teisest küljest osa raskmetalle, nagu mangaan, klassifitseeritakse väikese sisalduse korral mikroelementideks. Kahjulikuks muutuvad nad suure koguse ja pikema mõjuaja puhul. 

Mineraalid panevad organismi tööle

Mineraalainetel on organismis peaasjalikult kolme sorti ülesandeid. Osa tegutseb kudede ehitusainetena: näiteks nii kaltsiumi, magneesiumi kui ka fosforit on vaja luustiku ja hammaste tervise heaks. Teised, nagu naatrium, kaalium ja kloor, osalevad kudede ja koevedelike rõhu ja kelmete läbilaskvuse regulatsioonis. Mõned mineraalained on katalüsaatoriteks ensüümide ja hormoonide talitluses. Niisugused on näiteks tsink, mangaan ja raud, kusjuures viimane on hea näide sellise talitluse kohta: veres on raud ühendatud hemo globiiniga, mis seob hapnikumolekule ja osaleb nende transpordis; lihaserakkudes on raud osa müoglobiinist, mis reguleerib lihaste hapnikuomastamist.
Mineraalained ei tegutse organismis iseseisvalt, vaid nad on vastastikuses toimes nii teiste mineraalide kui ka muude toidust saadavate ainetega. Mõned ained on üksteisest sõltuvad, teised aga püüavad esimesel võimalusel muid aineid kõrvale tõrjuda.
Hea näide sõltuvussuhtest on kaltsium ja D-vitamiin: D-vitamiin moodustab peensooles valku, mis teeb kaltsiumi imendumise võimalikuks. Sarnane suhe on raual ja C-vitamiinil: C-vitamiin soodustab raua imendumist. Teisest küljest võib aga ohter kaltsiumi saamine nõrgestada raua, tsingi, magneesiumi ja vase imendumist. Seetõttu ei maksa näiteks rauatabletti võttes juua piima või süüa piimatooteid. Spinati, rabarberi ja maasikate oblikhappel on samasugune mõju kaltsiumile. 
Just selles etapis hakkab kogu mineraalaineteadus suurt segadust tekitama. Kui organism on keemiliste reaktsioonide tanner ja võimalikke ühendeid on lugematu hulk, siis kuidas on võimalik teada, et omastad kõike piisavalt ja ei midagi liigset?

Väldi ohtusid

Mineraalainete omastamises kehtib sama reegel, mis mitmes muuski söömisega seotud seigas. Tabletipurke pole vaja, kui energiadefitsiit ei kasva liiga suureks ja menüü on piisavalt mitmekülgne. Kaalulangetajatel tasub meeles pidada, et kui toiduvalik liiga napiks timmida, siis võib kindel olla, et tekib probleeme ka toitainete saamisega.
Kui süüa piisavalt mitmekülgset toitu, pole vaja mineraalainete pärast muretseda.
Kui aga pidada ranget dieeti või jätta menüüst välja teatud toiduained, siis jääb organismil üsna tõenäoliselt millestki puudu. Täpset piiri on raske tõmmata, aga kindel on, et kui päevane toiduenergia jääb alla 1200 kcal, siis sellest kõike vajalikku kätte ei saa.
Mineraalide puuduse risk kasvab ka siis, kui hakatakse piirama leiva ja liha söömist. Täisteravili on mitmekülgne toitainete allikas ja leiba vältides jäädakse ilma paljust kasulikust, mis teraviljas peitub. Sama puudutab liha, mis on muu hulgas eriti tähtis rauaallikas. Kes tõepoolest soovib piirata leiva või liha söömist, peaks ennast korralikult kurssi viima vajalike toitainete saamise võimalustega muudest toitudest. 
Kõlagu see nii tüütult kui tahes, aga siingi on parim variant kuldne kesktee. Kuldsel keskteel kõndija ei tarvitse muretseda toitainete saamise pärast, sest mitmekülgsest toidust saab ta kätte kõik vajaliku loomulikul moel. Tal pole tarvis ka mineraalainepreparaatide või mikroelementide analüüside peale raha kulutada.

Puudusseisund  kontrolli alla

Ehkki kõige enam võib puudus tekkida kaltsiumist või rauast, pole kokkuvõttes selles siiski midagi liiga hirmsat. Rauapuudust on kerge vereanalüüsiga määrata ja lisapreparaate võtta. Kaltsiumi vajalikkus on enamasti hästi teadvustatud: kui piimatooteid ei sööda, tuleb võtta kaltsiumi preparaadina.
Vähem osatakse mõelda magneesiumile, mis hoolitseb lihaste tervise eest ja on eriliselt tähtis südamelihasele. Kui magneesiumipuudus jätkub pikemat aega, siis paistab see kindlasti südametegevuses välja.
Kui süüa mitmekesiselt, siis ei teki tõenäoliselt ei kaltsiumi-, raua- ega magneesiumipuudust. Kuid ettevaatlikud peaksid olema moodsate toitumisteooriate pooldajad, eriti need, kes järgivad näiteks väikese süsivesikusisaldusega dieete ja on loobunud viljatoodetest. Täisteravili on üks parematest magneesiumiallikatest, nii et kui leiba ei sööda, tuleks kindlasti magneesiumi tabletina juurde võtta. Mõistagi saab magneesiumi ka pähklitest, kuid mõnedki dieedipidajad väldivad pähkleid nende suure rasvasisalduse tõttu. 
Kui kasutada mineraalaineid tableti kujul, tasub soovitatavaid koguseid hoolega silmas pidada. Mineraalide üleannustuse piir tuleb kiiremini kätte kui vitamiinide puhul ja liigsete dooside juures võib olla üllatavaid mõjusid teiste mineraalide suhtes. 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid